10. september 2007

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Augusti lõpul tabas maailma viljaturge paanika, Chicago börsil tõusis nisu hind kuuga veerandi võrra. Egiptus ning üleöö viljaimportijaks saanud India avastasid, et neil tuleb üleüldise teraviljanappuse taustal oma elanikkond ikkagi toiduainetega kindlustada, suured tootjad nagu Venemaa, Ukraina, Kasahstan või Indoneesia reageerisid aga teadetega, et kaaluvad viljamüügi kunstlikku piiramist.

Üha enam kohtab maailma meedias väljendit “agflatsioon” – ehk siis sõnaühendit agrotööstusest ja inflatsioonist, põhjused on paraku kestvamad kui tänavu mitmeid viljarikkaid piirkondi tabanud põud ja ikaldused.

Kõigepealt on ilmunud inimese toidulauale ablas konkurent: neljarattaline sõber auto, mis kulistab fossiilkütuste asemel üha meelsamini biokütust, USA-s läheb juba viiendik kasvatavast maisist helveste või muu söödava asemel bensiinipaaki.

Veelgi enam mõjutab hinda aga seni vaene ja tähelepandamatu Kolmas Maailm, inimesed on seal saanud jõukamaks ning tahavad süüa mitte ainult rohkem, vaid ka paremini, eriti hiinlased ning hindud on hakanud pärast elatustaseme tõusu rohkem liha tarbima – ent iga kilo liha kasvatamiseks kulub seitse korda rohkem teravilja, kui piisaks inimese söötmiseks taimetoiduga.