Maamajandus saab tootjatelt nappi tuge

Kuigi töösturid ütlevad end eelkõige kodumaist toorainet eelistavat, kurdavad nn alternatiivsete maamajandusvaldkondadega tegelejad, et toodangule ostja leidmine on sageli üks rist ja viletsus. 

Heitlik turg ja ebastabiilsed põllumajandussaaduste kokkuostuhinnad võivad peagi nii mõnegi põllumehe panna oma tegevuses kannapööret tegema ja traditsioonilisest piimatootmisest või teraviljakasvatamisest loobuma. Alternatiivsete maamajanduse valdkondadena on üha enam hakanud levima vesiviljelus ning lamba- ja lihaveiste kasvatamine.

Nii leiab Eesti Põllumeeste Keskliidu juhatuse esimees Üllas Hunt, et Eesti põllumajanduse strateegiliste tootmissuundade jätkusuutlikkus võiks seisneda teravilja või õlikultuuride kasvatamises, piimatootmises, ka lihatootmises (veise- ja seakasvatuses), sest neile saadustele on kohapeal ka enam-vähem stabiilne turg olemas.

"Klimaatilist situatsiooni hinnates on perspektiivne piimatootmine," märkis Hunt. "Seda toetab ka värskete toodete kiire realiseerimise vajadus - meil vähemasti on toimiv kohalik turg. Teravilja ja põllukultuuridega on asi nii, et neid saab põhimõtteliselt ka edukalt sisse tuua. Samuti liha."

Tööstus nõuab stabiilseid toormetarneid
Üllas Hunt on seda meelt, et põllumajanduse olukorra ja toodangu realiseerimise muudavad keerulisemaks turumoonutused, mis on tingitud toetuste maksmisest. Samas leiab ta, et toetused on siiski meie tingimustes möödapääsmatud, vastasel korral langeks kodumaa põllumees üldse konkurentsis välja. Tänu toetustele on rentaabel ka teraviljatootmine ja teised põllundusvaldkonnad, kuigi eriti esimese kasumlikkus sõltub suuresti maailmaturu hindadest.

Üks trend, mis tasapisi hakkab hoogu sisse saama, on praegu kalakasvatuse ehk vesiviljeluse arendamine.

Vesiviljelus on põllu- ja maamajanduse valdkond, mis hõlmab lisaks kaladele ka vähkide, veetaimede, limuste jt veeorganismide kasvatamist.

Kuigi pikka aega varjusurmas viibinud, on vesiviljelus viimase paari-kolme aastaga Eestis kiire arengu teele astunud, traditsioonilisi kalakasvandusi rajatakse üha juurde ja neis kasutatava tehnoloogia täiustumise kiirus on võrreldav arengutega infotehnoloogia vallas. Kasumi kisub aga alla tõsiasi, et toodangu realiseerimisega peab kalakasvataja suuresti ise tegelema.

Kaubakala kasvatamine kogub üha enam hoogu
Eesti Maaülikooli kalakasvatuse professor Tiit Paaver kinnitas, et euroliidu tõukefondide avanemine on stimuleerinud ettevõtjaid kalakasvatust arendama.

"Kalakasvanduste toodang, kasvatatavate kalade valik ja rakendatavad tehnoloogiad uuenevad infotehnoloogiaga võrreldavas tempos," hindas Paaver. "Mullu kinnitas PRIA vesiviljelusele umbes 100 miljonit krooni investeeringutoetusi ning kui need projektid realiseeruvad, võib eeldada, et paari aasta pärast on Eestis praegusest umbes 20 poole rohkem kalakasvatusettevõtteid, toodang aga loodetavasti poole suurem praegusest 700-800 tonnist aastas."

Teine, tasapisi arenev valdkond on lambakasvatus, kuid siin põrkuvad asjaga tegelejad lambaliha realiseerimise probleemide vastu.

Lambakasvatajad aga ootavad pikisilmi aega, mil ka kodumaa tööstused asuksid nende toodangut - liha, villa ja nahku - kokku ostma ja töötlema, sest praegu on lambakasvatussaaduste realiseerimine vähemalt kodumaal vaata et võimatu.

Nii möönis ASi Arke Lihatööstus juhataja ja enamusosanik Andres Trumm, et mõne aasta eest tegeles ta tõsiselt plaaniga hakata tootmises kasutama ka lambaliha, sest otseselt lamba tapmine, lihalõikus ja muud taolised tegevused ei ole keerulisemad kui sea või veise puhul.

"Põrkusime põhiliselt kahe probleemi taha. Esiteks suuremad jaemüügiketid või toitlustusasutused soovivad lepingut sõlmida selliselt, et nende letil või menüüs oleks lambaliha pidevalt olemas, kuid põhiliselt pakutakse lammast sügisel ja kevadel teda peaaegu ei ole. Alatarne eest on ette nähtud väga suured trahvid ja lisaks arvatakse tarne alatäitmisel ka toode nomenklatuurist välja," selgitas Trumm. "Teiseks on ikkagi hind. Meile pakuti lammast samasuguse hinnaga nagu kasvataja ise saab siis, kui ta oma lamba kodus ära tapab ja siis naabrimehele või mingil muul moel kuhugi toitlustusse müüb."

Trumm lisas, et tegelikkuses on hügieeninõuetele vastav tapmine väga kulukas tegevus ja selle võrra peaks lihatööstustele lambaid müüma odavamalt. Seda on tema sõnul kasvatajale peaaegu võimatu selgeks teha.

Samas näevad lambakarjade pidajad sel tegevusel siiski arengupotentsiaali, sest tegu ju keskkonnasõbraliku ning näiteks piimakarja pidamisega võrreldes ka üksjagu vähem rahapaigutust nõudva valdkonnaga.

Müüki aitavad hoida laadad ja otsekontaktid
Harjumaal asuvas Iisaka Lambakasvatus- ja käsitöötalus kasvatatakse 45pealist lambakarja. Lambad on eesti mustapealised ja neile on omistatud tõukarja nimetus, tegeldakse tõuloomade müügiga. Teine tegevusvaldkond on käsitöö. Toodanguks villapadjad, naturaalne ja taimedega värvitud lõng, käsitsi kootud kudumid ja lambanahad.

Iisaka talu realiseerib nahad põhiliselt laatadel ja otsetellimustena. Hinnad jäävad 500-700 krooni vahemikku, sõltuvalt naha suurusest.

"Kuna meil on tõukari, siis palju noorloomi müüme teistele lambapidajatele karjatäienduseks," ütles Iisaka taluperemees Väino Veersalu. "Liha osas on aastatega välja kujunenud kindlad kliendid, kes meilt tellivad."

Et lambaliha Eestis realiseerida, on Veersalu hinnangul olemas küll tootjad, aga puudub vahelülina lambaliha käitleja ehk tapamaja. Eestis on tema arvates probleemiks ka sesoonne lihaga varustamine.

Valikute tegemine põllumajanduses pole lihtne, sest kõik projektid on väga pikaajalised, kallid ja oluliselt seotud kliimaga. Samas on seda tüüpi analüüsid vajalikud, aitamaks maal ettevõtlusega tegelejatel otsuseid langetada ja valikuid teha, sest kokkuvõttes konkurents karmistub, tootmisüksuste arv väheneb, ühe üksuse maht kasvab. Jätkusuutlikkuse üheks komponendiks on efektiivsus ja kahtlemata uudsus.

Üllas Hunt märkis, et meie maamajanduses võiks kodumaine "nokia" olla mahetoodang.

"Aga ka selle läbilöögivõime nii meie kui ka välisturgudel nõuaks natuke mastaapsemat äriplaani kui seda suudab pakkuda üksik farmer," tõdes ta.

Kommentaar
Kaul Nurm, Eestimaa Talupidajate Keskliidu peadirektor

Eks neid kannapöördeid ole ju tehtud viimase 15 aasta jooksul. Loobutud põllusaaduste tootmsest ja mindud üle taluturismile või mõnele muule alternatiivile.

Viimasel ajal on vahetatud üsna tihti lüpsikari lihaloomade kasvatamise vastu. Maaelu arengukavas on spetsiaalne meede selle toetuseks (maaelu mitmekesistamine).

Andres Trumm, ASi Arke Lihatööstus juhataja

Lambaliha kasutades sattusime ka sellise probleemi ette, et mida teha naha ja villaga. Sellel hetkel, kui me lammastega natuke tegelesime, helistasin läbi internetist saadud info põhjal mitmele nahaga või villaga seotud firmale ja keegi ei olnud ei nahast ega villast huvitatud. Läksid ka need meil jäätmeteks, kusjuures iga jäätmekilogrammi utiliseerimine maksab üsna palju.

Nõudlus on peamiselt lamba kvaliteettükkide järele. Lamba hakkliha ja rasvasemat liha ei soovi õieti keegi või siis väga odavalt.

Tarbimisharjumuste poole pealt olen kohanud kahest arusaamist: ühed, kes on saanud head noorlamba või talleliha, suhtuvad asjasse positiivselt, teised, kes ei ole kunagi söönud või mäletavad veel rasvase lambaliha maitset, suhtuvad asjasse negatiivselt.

Osale arutelus

  • Ain Alvela

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Hilti otsib MÜÜGIESINDAJAID

Manpower OÜ

06. detsember 2017

Uudised