Autor: Meelika Sander-Sõrmus • 28. detsember 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tehnikateadlase Ilmar Karjase kommentaar:

Kokkuhoidu nähakse mootori võimsuse maksimaalsel kasutamisel, eriti raskematel töödel: kui sageli vahetatakse käike, näiteks mitmesuguse raskusega põllu kündmisel. Sellistel juhtudel oleks soovitav astmevaba jõuülekandega traktori kasutamine. Rusikareegel on, et maksimaalne kütusekokkuhoid saavutatakse siis, kui mootori maksimaalsest jõust kasutatakse 80%. Kui näiteks mulda haritaks künnita (pindmine harimine), oleks kokkuhoid 60 liitrit hektari kohta. Kuid siin tuleb arvestada võimalikke lisakulusid täiendava taimekaitse osas ja siis otsustada.

Vähetähtis pole ka mootori õige sissetöötamine ja pidev hooldamine. Kui mootor on korras ja hooldatud, väheneb kütusekulu kuni 15%. Puhas õhufilter vähendab kütusekulu ümmarguselt 5%. Õigeaegne jahutusradiaatori puhastamine võib kütust säästa kuni 7%. Lekkimised suurendavad kütusekulu 3%. Arusaadavalt tuleb mootorit reeglipäraselt kontrollida töökojas. Alati vajavad kontrollimist pihustid ja vajadusel ka reguleerimist.

Ka rasketel töödel on võimalik kütust kokku hoida, kui mootorit paremini koormata. Näiteks künnil või sügavkobestamisel tuleks mootorit koormata maksimaalse võimsuse piiril. Reeglina saadakse suurim võimsus ja väiksem kütusekulu traktorimootori 80%-lisel nimipööretel. Sellest tulenevalt saaks kütust säästa 13%. Kui 100 hobujõuline traktor põletab näiteks tunnis 14 l asemel nüüd ainult 13 liitrit ja pole seejuures aeglasem, on kokkuhoid olemas.

Kokkuhoidu nähakse ka töötingimustele vastava õige rõhu kasutamisel rehvides. Olenevalt tingimustest võib rõhk olla 1,2 kuni 3,0 baari piirides. Põllu tingimustes võiks olla 1,2 ja maanteel 3,0 baari. Tingimustele vastava rõhu kasutamine annab 15-16% ökonoomiat. Kui vahetub pidevalt näiteks põld ja tee, on rõhu muutmine raske. Uuematel traktoritel on rehvirõhu reguleerija olemas.

Kergetel töödel ei tööta mootor täie võimsusega. Siis tuleb töötada madalatel pööretel. Kui näiteks väetiskülvi või taimekaitsetöödel vajatakse jõusiirdevõlli pöördeid 540 p/min, tuleks lülitada ökonoomsed pöörded 540E. Sellisel juhul on mootori pöörded 1700 p/min. Üks 100 hobujõuline traktor võib seeläbi kütust säästa 1 l/h (14%). Väga kergetel töödel sobib vahel ka jõusiirdevõlli pöörded 1000 p/min. Mootor töötab siis madalatel pööretel 1200 p/min.

Teedel saab sõita säästlikult, kui mootori pöörded on väikesed. Sõites näiteks traktoriga, mille tehase kiirus on 50 km/h, 40kilomeetrise tunnikiirusega langevad mootori pöörded 1800 p/min. Kütuse kokkuhoid tasasel teel sõitmisel on kuni 15%. Kui traktori tehase kiirus on näiteks 65 km/h ja sõidame kiirusega 40 km/h, on kokkuhoid 20%. Sõites kallakteel, pidevalt mäest üles ja alla või tuleb sageli peatuda, on kokkuhoid tühine.

Kui liigsed lisaraskused (esilisaraskus, frontaallaadur) puuduvad, saab teedel sõitmisel kütust säästa. Teisalt neelab traktor enam kütust, kui ta põllul töötamisel pole piisavalt lisaraskust. Traktori ratta nühamus (libisemine) suureneb, mis vähendab tootlikkust ja suurendab kütusekulu. Katsed näitasid, et kütust võib kokku hoida kuni 3%. 140hobujõuline traktor ilma lisaraskusteta kulutas kultiveerimisel 5,8 liitrit kütust hektarile. 450 kg raskuse lisamisel oli kütusekulu 5,7 l ja 800 kg raskuse korral 5,64 l/ha.

Nürid terad-noad tuleb õigeaegselt vahetada. Teravate nugade-teradega masinate vedu on kergem ja jõusiirdevõllile rakendatakse vähem jõudu. Katsed on näidanud, et teravate nugadega niidukite, pallipresside võimsustarve on keskmiselt 3 kW (15%) väiksem.

Mullaharimisel tuleb alati ainult nii sügavalt harida kui tegelikult vaja. Seejuures adra õige asend säästab kütust. Praktikas on kütust säästetud kuni 33% , kui pärast adra täieliku reguleerimist sobitati õigeks adra veojõu keskpunkt ja külgkalle.