Autor: Ain Alvela • 27. veebruar 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Sõrra tunnistas, et terve 2012. aasta möödus Eesti põllumeestele protestiaktsioonide korraldamise tähe all, protestiti just ebavõrdsete põllumajandustoetuste vastu Euroopa Liidus.

„Saime külge elukutseliste revolutsionääride tiitli,” nentis Sõrra. „Ja midagi me kindlasti oleme ka saavutanud, vähemalt on toetuste teema ka Brüsselis ja meie endi valitsuses teadvustatud.”

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder rääkis, et püha võitlus põllumajanduspoliitika tuleviku eest pole veel päriselt lõppenud, aga n-ö selgroog on murtud. Küll aga peab Euroopa Komisjon veel õigusaktid kinnitama.

„Järgmise perioodi põllumajanduspoliitika on laias laastus kokku lepitud,” kinnitas Seeder. „Aga me peame ka siseriiklikult erinevate huvigruppide vahel kompromissid ja kokkulepped saavutama.”

Järgmise 2014–2020 vältava rahastusperioodi lahutamatu osa on Maaelu Arengukava (MAK), mille peab kokku seadma iga riik ise ja mis kinnitatakse Euroopa Komisjoni poolt. MAKi olulised märksõnad on keskkonnasõbralikkus ja elurikkus, põllumajandusettevõtete, aga ka toidutööstuse ja muu maamajanduse  konkurentsivõime, ekspordivõimekus ja innovatsioon, aktiivne maakasutus, võimalikult lühikese tarneahela tagamine, tasakaal väikeste ja suurte vahel, samuti ühistegevuse edendamine ja maaelu mitmekesisemaks muutmine.

„Leader-programmi toetusmeetme osakaal peab olema vähemalt viis protsen ti MAKist, meil on see praegu kümme protsenti,” selgitas Seeder. „Edaspidiseks on praegu laual ettepanek 5–15% osas.”

Ta rõhutas ühistegevuse osatähtsust Eesti maamajanduse edaspidises arengus, tuues positiivse näitena Kevili põllumajandusühistu viimase aja tegemised.

Aastatel 2007–2013 tuli Eesti põllumajandusse toetustena kokku 935 miljonit eurot, uueks rahastusperioodiks on praegu kavandamisel 961 miljoni euro saamine, sellest vähemalt 25% peab tagama liikmesriik ise. Seeder märkis, et tegemist on küll vaid poliitilise kokkuleppega, mil esialgu puudub veel juriidiline tagatis.

„Me ei tohi ka kogu maaelu toetamisega sedapalju hoogu sattuda, et sellest rahast otseselt põllumajanduse jaoks ei jäägi midagi järele,” ütles Seeder. „Tegelikult, kui lähtume praegustest proportsioonidest ja mudelist jääb meil seitsme aasta peale põllumajanduse erinevate meetmete peale jagamiseks 134 miljonit krooni. Kuid ütlen kohe ära, et põllumajandusministeerium seda lähenemist 961 miljoni euro jagamisel päris sellisel moel ei toeta.”

Minister toonitas, et avalikkuses liikvele pääsenud sõnum, justkui suureneksid põllumajandustoetused järgmisel rahastusperioodil kaks korda, ei vasta tõele, õigemini öeldes on eksitav. Ühise Põllumajanduspoliitika raames Eestile eraldatav rahasumma suureneb perioodil 2014–2020 perioodiga 2007–2013 võrreldes tõepoolest 500 miljonilt eurolt 1,007 miljardi euroni, kuid 

Helir-Valdor Seeder rõhutas, et toetused peavad suunduma eelkõige aktiivsetesse meetmetesse, mitte kompenseerima mingitest piirangutest tingitud kohustuste täitmist, näiteks Natura metsamaade puhul.

„Passiivsed meetmed ei peaks kindlasti tulema MAKist. Neil teemadel peame tuliseid vaidlusi keskkonnaministeeriumiga, et see 50 miljonit eurot vabaneks aktiivsete meetmete jaoks,” rääkis Seeder. „Me jätkame selle toetuse maksmist, aga raha allikas selleks peab tulema kusagilt mujalt.”