Autor: Ain Alvela • 27. veebruar 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tänavu jagunevad põllumajanduslikud otsetoetused ühtseks pindalatoetuseks, piima eritoetuseks ja üleminekutoetusteks. Viimased on Talviku hinnangul piltlikult öeldes endise olukorra pikendamine, mille maksmist euroliit liikmesriikidele võimaldas. Näiteks tänavu on üleminekutoetuste kogusumma veidi üle 22 miljoni euro.

Euroopa Parlamendi Põllumajanduskomitee hääletas käesoleva aasta jaanuaris, ees seisab veel lõplik hääletus Euroopa parlamendis.

„Muutused on põhimõttelised,” märkis Talvik. „Lisaks pindalapõhisele otsetoetusele lisandub liikmesriigile kohustuslik lisatoetus ja õigus maksta täiendavaid toetusi.”

Põhilise uuendusena planeeritakse toetuste muutmist mitmeosaliseks – toetusõiguste alusel makstav põhitoetus, kohustuslik lisatoetus, keskkonda ja kliimat säästvate põllumajanduslike tootmisviiside rakendamise eest. Lisatoetusteks on looduslike kitsendustega aladele ja noortele põllumajandustootjatele makstav abiraha. Lisaks on välja töötamisel väiketootjate toetamise skeem.

Toetuse kõlbulik on edaspidi põllumajanduslikku maad (vähemalt 1 ha) kasutav isik, kes tegeleb põllumajandusliku tegevusega – kasvatab põllukultuure või põllumajandusloomi, täidab häid põllumajandus- ja keskkonnatingimusi ja asjakohaseid majandamisnõudeid ning teeb põllumajandusmaal minimaalseid riigi poolt sätestatud tegevusi.

Toetusõiguslik põllumajandusmaa on selline, mis on taotleja kasutuses 2014. aastal ja deklareeritud vastaval  taotlusel. Koos tavalise toetuse taotlusega taotleb põllumees ka vastavalt toetusõigusliku põllumajandusmaa suurusele  toetusõigusi.

„Need skeemid rakenduvad tegelikus elus alates 2015. aastast,” ütles Mai Talvik. „Sellepärast pole praegu ka kõikides numbrites ja asjaoludes täit kindlust. Siiski võib öelda, et suund on selline, et pindalatoetus jääb põhitoetuseks, kusjuures toetusõigused peaksid olema üheliigilised ja sarnase väärtusega.”

Toetusõigused määratakse  2014. aastal deklareeritud põllumajandusmaa alusel.

Edaspidi saab toetuse saajate ringist välja arvata ka isikud, kes ei tegele aktiivselt põllumajandusliku tootmisega, ehk tema tegevus ei ole määratletav põllumajandusliku tegevusena.

Põhitoetust saavad põllumajandustootjad peavad muuseas hakkama järgima oma toetusõiguslikel hektaritel kliimat ja keskkonda säästvaid põllumajanduslikke tootmisviise. Nendeks on põllumajanduskultuuride mitmekesistamine, püsirohumaa säilitamine või kui põllumehe kasutuses on ökoloogilise kasutuseesmärgiga alasid.

Liikmesriik võib valida eraldi toetust väärivaks sektoreid või piirkondi, kus on täheldatav teatud eriliste  raskuste läbimine majandus- või sotsiaal- või keskkonnaga seotud põhjused. Kõik see tuleb Euroopa Komisjonile paberil ära tõestada ja sellisel juhul on säärased toetusmeetmed võimalikud (näiteks põllumajandustootmise edendamiseks äärealadel, looduskaitseliste piirangutega aladel jmt).

Tasub siiski meeles pidada, et kogu 2014–2020 rahastusperioodi puudutavad reeglid ja nõuded on esialgu veel juriidiliselt kinnitamata ja poliitilised arutelud ühe või teise nüansi üle jätkuvad.