Autor: Meelika Sander-Sõrmus • 7. märts 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tõnis Kõivu kirjutises on aluseks võetud Jahiseaduse eelnõu seletuskirja osa  6.4 „Mõju majandusele“. Seletuskirjas on majandusmõjude tegeliku hinnangu ja prognoosi põhjendatud analüüsi asemel RMK korraldatud ulukiküttimise lubade oksjonite maksumuse hind ja selle hinna kujunemine, seaduse loojate poolt majandusliku potensiaalina, mida on laiendatud meelevaldselt  kogu Eesti Vabariigi ulatuses jahindusele ja sellest oletatavalt saadavale kasumimarginaalile.

Selline lähenemine on  aluseks võetud Reformierakonna liikme, Tõnis Kõivu poolt, kus igale vabalt ringi liikuvale ulukile on külge riputatud hinnasilt. Sellega on Eesti Vabariigi Riigikogu ja Keskkonnakomisjoni liige näidanud selgelt ära, mis on nimetatud isiku otsuste tegemisel Keskkonnakomisjonis  ja  ilmselt  ka Riigikogu otsustamise tasandil määravaks asjaoluks.                   

Suhtumises puudub teaduslikule alusele rajatud ja looduskaitselistest eesmärkidest lähtuv jahinduslik nägemus. See on asendunud raha-ahnusest lähtuva ulukiasurkodade kasutusmudeliga. Selline lähenemine jahikorraldusele eirab igati jahinduse jätkusuutlikust teaduslikel alustel ja ulukiasurkondade säilitamise vajadust tulevastele inimpõlvedele läbi looduse kaitsmise vajaduse.

Eesti Vabariigi kodanikena pole võimalik sellise olukorraga leppida, kus meie riigi kodanike püsiväärtuseid, metsa ja ulukeid hakatakse selliselt hindama ja müüma meilt ja väljaspoolt Eesti Vabariiki pärit olevale ostujõulisemale ühiskonna kihile ainult kasumit silmas pidades .

RMK jahimaade osakaal on ainult 4% riigi jahimaade pindalast ja sellisel osal arvestades väliskapitali osalust on ülikõrge hinna kujunemine loogiline. Seda aga ei saa meelevaldselt laiendada kogu Eestile. RMK oksjonite ulukiküttimislubade hind ja maade rendihind sellisel kujul on kohalike jahimeeste suuremale enamikule vastu võetamatu elatustaset ja maksukoormust arvestades. Rääkides kohalike jahimeestega, kes elavad RMK oksjonialade piirkodades ja nende vahetus ligiduses, on kuulda olnud, et ulukite arvukus on oksjonialadel trastiliselt vähenenud.

Leiame, et sellise suhtumise kultiveerimine ja kujundamine ühiskonnas eelnõu koostajate ja otsustajate poolt on vääratel alustel ja igati  taunitav. Selline käitumine suurendab pingeid ja vastuolusid ühiskonnas. Eesti Vabariigi kodanikena leiame, et eelnõu sellisel kujul on vaja tagasi lükata ja suunata täielikule ümber tegemisele jahindusteadlasi ja eriala hästi tundvaid spetsialiste kaasates.

Eelnõus puudub teaduslik alus jahimaade korraldamiseks. Jahiseadus peab arvestama igati looduskaitselisi eesmärke ja ulukiarkondade säilitamise vajadust tulevastele inimpõlvkondadele . See on vaja taastada jätkusuutlikuse tagamiseks jahinduses ja mitte ainult, vaid ka kogu riigi kodanike arvamust arvestades.