Autor: Tõnis Kõiv • 7. märts 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Et teha pilti selgemaks vaidluses, kus soovitakse maksumaksja rahast ulukikahjustuste hüvitamise fondi luua, tegin mõningad arvutused.

Jahipidamise eest tuleb maksta     

Et pakkuda võimalust jahipidamiseks neile  ca 4000 jahimehele, kes ei kuulu kuskile jahiseltsi ega ole metsaomanikud, korraldas RMK kaks aastat tagasi avaliku enampakkumise. Huvilised said omandada raha eest õigust teatud piirkondades jahti pidada. Enampakkumisel pakutud keskmise jahipiirkonna hektari eest makstava tasu suurust ja jahiulukite laskmise lubasid arvestades saab välja arvestada jahiulukite kaalutud hinna.  Arvestuse aluseks on, et 1 põder = 1punahirv = 2 metssiga = 2 metskitse.

RMK läbiviidud oksjoni tulemusel maksavad jahimehed jahipidamise eest maaomanikule 1,57 eurot hektari eest ning jahiulukite kaalutud hinnaks tuli põdra puhul 533,4 eurot, metssea puhul 266,7 eurot ja metskitse puhul 133,4 eurot.

Liialdamata võib öelda, et jahiulukite küttimise hinnaks on eelnimetatud summad uluki kohta. Igal pool Eestis ei pruugi liikuda raha vaid selle asemel hoopis vorst või konservid, aga needki on rahaliselt hinnatavad väärtused.

Teeme veel konkreetsema arvutuse ühe jahipiirkonna näitel. Harju Jahindusklubi majandab Ida-Harju jahipiirkonnas, mille suuruseks on 120 011 ha, kasutusõiguse tasu tuleb riigile maksta 11 252,45 eurot (2012 a andmed) aastas.

Jahipiirkonna kasutajal on kohustus tagada, et jahiulukite arvukus oleks etteantud piirides. Põtra minimaalselt 40 ja maksimaalselt 258 isendit, metssiga vastavalt 41 ja 326,  metskitse 203 ja 1796.

Kohustus ulukeid loendada on jahimeestel ja ulukikahjustusi tuleb maaomanikule kompenseerida vaid juhul, kui ulukeid on maksimaalmäärast rohkem.  Kuna jahipiirkond on sedavõrd suur siis praktiliselt puudub võimalus alternatiivselt loomi loendada ja seega mis ulukikahjustuste hüvitamisest me üldse räägime?!

Aga kui palju saab küttida?

Jahiulukitest võis lasta 222 põtra, metssigu oli kohustus lasta vähemalt 417 ja metskitsede puhul puudus piirmäär sootuks. Kuna kahel viimasel aastal oli metskitsede jaoks raske talv siis nende arvukus langes ja neid ilmselt väga ei kütitud.

Korrutame nüüd Ida-Harju näitel küttimismahu läbi oksjonil saadud kaalutud hinnaga. Saame tulemuseks ulukite kaupa järgmised numbrid: metssiga – minimaalselt  111 213,9 eurot, põder -  118 414,8 eurot, metskits (hinnanguline arv 50 isendit) 6 670 eurot. Seega hinnanguline kogusumma 236 298,7 eurot ehk 3,7 miljonit krooni vanas rahas.

Kui võtta ühe metssea lihakaaluks tagasihoidlik 50 kg siis saame 417 metssea küttimisel 20 850 kg liha. Hea on hõisata, et loom on peremeheta vara. Kui aga jahimees on looma ära küttinud siis ta peab saaki enda omaks. Müüb liha kokkuostjatele või laseb teenusena vorstiks, konserviks teha. Poes on kõrvuti kodusea lihast toodetud vorst ja metssea lihast toodetud vorst. Hinna poolest peaks metsseavorst tunduvalt odavam olema, sest erinevalt põllumehest ei kata jahimees mingeid looma pidamisega seotud kulusid (v a sööda metsa viimine ja lastud looma välja toomine).  Minge nüüd poodi ja vaadake, kas on odavam? Ega ikka ei ole küll. Kõrvalepõikena loodan, et kõik ulukilihaga seonduvad rahalised tehingud on dokumenteeritud ja maksud makstud.

Loomulikult tuleb jahimeestel kanda ka kulusid. Kasutusõiguse loa kohaselt peab olema vähemalt 73 metssigade söödakohta, 102 soolakut ja vähemalt 32 ha söödapõldu. Sööta tuleb metsa viia vähemalt kord nädalas, kui mitte harvemini. Üks soolak peab ca ühe aasta vastu ning söödapõldu tuleb harida (kui just ei ole kokkulepet põllukultuuri harijaga, et ta oma põldu söödapõlluna näitaks). Ka riigile tuleb eespool nimetatud summa ära maksta.

Võtame kulud maha ja lisame jahituristidelt teenitava tulu juurde. Eestis käis eelmisel aastal ca 5000 jahituristi (võrdluseks, et Eestis on jahimehi kokku ca 14 000) ning näiteks haruldase ilvese ning karu laskmise võimaluse eest ollakse nõus maksma tuhandeid eurosid.

Miks sorida jahimeeste rahakotis? 

Ega ei peakski. Aga kui jahimehed soovivad, et maksumaksja maksaks kinni nende poolt metsas kasvatavate ja hiljem kokkuostu müüdavate loomade ärasöödud põllukultuurid ja metsaistikud siis tuleb ka jahimeeste raha lugeda. Väidan, et jahipidamisest võib märkimisväärselt tulu teenida, samas ei saa välistada ka jahindust kui kulukat hobi.  Nii nagu ikka, üks teeb ühtmoodi ja teine teistmoodi. Seni kuni maksumaksja kaukasse kätt ei suruta, jäägu jahipidamine maaomanike ja jahimeeste vaheliseks kokkuleppeks. Vastasel korral aga  tulude veelgi täpsemast lettilöömisest ei pääse.

Tulud ja kulud riigile?

Kui riik ehk maksumaksja peab kandma kulu siis tuleb riigil teenida ka tulu. Alternatiiviks ongi lahendus, kus riik hakkab jahiulukite laskmise lube avalikul enampakkumisel müüma, et saadud tulust katta jahiulukite tekitatud kahjud. Sel juhul saaksid kõige valusamini (ja ebaõiglaselt) pihta need maaomanikud ja jahimehed, kes on juba täna (uue jahiseaduse valguses) omavahel ulukikahjustuste hüvitamises kenasti kokku leppinud. Loodan, et nii siiski ei lähe.