20. märts 2013
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Leetsar: aiandusühistutel on maailmas kindel koht

Üks paremini korraldatud aiandusliku ühistegevusega maa on Holland.

Näiteks 2008. aastal kuulus Hollandi suurimasse aiandusühistusse FloraHolland 5100 liiget ja ühistu käibeks oli 4,1 miljardit eurot. Ka enamus lilledest tuleb Hollandist Eestisse just selle ühistu vahendusel. Seega, kui me ostame kauplusest lilli, siis suurem osa lillede eest makstavast rahast läheb Hollandi lillekasvatajatele. Fakt on ju see, et lõviosa meie aiasaaduste turust ongi sisuliselt hõivanud eeskätt välismaised aiandusühistud (Holland, Hispaania, Poola, jt). Küllaltki levinud on aianduslik ühistegevus ka Inglismaal, kus aiandusühistutesse on samuti koondunud suur osa aiandushuvilisi. Tugevad aiandusühistud tegutsevad ka Taanis, mis müüvad oma kauba lisaks Taanile ka Saksamaale ja mujale. Ühistud on võtnud kasutusele internetioksjonid, mille kaudu müüakse erinevatele kaubandusettevõtetele aiasaadusi vähempakkumise meetodil kaugmüügi teel (oksjonikell liigub suuremalt hinnatasemelt väiksema suunas, kuni mõnel oksjonil osalejal ütleb „närv üles“ ja ta seiskab kella).

Ühistute vahel toimib üsna karm konkurents ja seepärast otsitaksegi uusi võimalusi, kuidas paremini toime tulla ja kuidas oma liikmete jaoks kasulikum olla. Aiandusühistute turuosa hinnati Euroopa erinevates liikmesriikides 2008. aastal 20 … 95%, mis on tegelikult vägagi kõrge näitaja. Edukamad on Taani (20%), Prantsusmaa (35%), Soome (40%), Holland (kuni 95%). Eestil tuleb leppida seni kahjuks umbes „0“-ga.

Aiandusühistute tegevus mitmekesistub

Maailmas on tendents, et suuremad aiandusühistud on peale aiandustootjatele osutatava tavalise teenindustegevuse (varustus ja ühisturundus) hakanud tegelema ka ise aiasaaduste tootmise ja ümbertöötlemisega. Näiteks Ameerika Ühendriikide lõunaosariikides on olemas hulgaliselt nn moosiühistuid, mis on võtnud enda peale konservide masstootmise, aga ka säilitamise ja turustamise. Selleks on ehitatud suured tehased, külmhooned, laod ja hulgikaubandusketid. Inglismaal kasvatatakse suurimas aiandusühistus maasikaid juba riiulitel, hüdropoonika meetodil jne. Ilmselt on ühistegevuse vajadusest ja olukorrast aiandusturul aru saanud ka Eesti aiandustootjad. Isiklikult arvan, et hea seeme on Eestis juba tulundusühistu PolliFruit näol mulda pandud. Kõrvaltvaataja jaoks on aga areng kuidagi vaevaline. Käesoleval foorumil tulekski tõsiselt vaagida aiandusliku ühistegevuse arengut takistavaid tegureid.

Ühistutel on ka puudusi

Suurte ühistute puuduseks on sageli see, et üksikliikmed, aiasaaduste tootjad, ei suuda hoomata seda massiivset ja mastaapset tegevust, mida nende ühisomandis olev ühistu tegelikult arendab. Umbes sama nähtust kohtame ka suurte piima-, metsandus-, liha- ja muudegi ühistute puhul. See aga tähendab, et ühistu liikmed peavad üsnagi täpselt kokku leppima ühistu juhtimise korra ja struktuurid ning jagama täpselt ka vastutuse erinevate juhtimistasandite vahel. Siinjuures võime tuua meie uuringute (Katre Martinson, Silja Lehtpuu jt.) alusel negatiivse näite meie tarbijate ühistutest, kus ühistud on oma tegevjuhtkonnaga hakanud elama otsekui iseseisvat ja liikmetest lahus olevat elu. Selle tulemusena on liikmed eemaldunud praktilisest ühistu juhtimistegevusest ning ei võta osa enam ka ühistu majandustegevusest. Selle tulemusena on tegevjuhtkonnad hakanud toimetama omapäi ning ei seisa piisavalt hästi oma liikmete-omanike huvide eest. Tegelikult oleme oma tarbijate ühistutega jõudnudki juba niikaugele, et liikmeid polegi neile enam vaja. Keegi on kasutanud olukorra kirjeldamiseks isegi väljendit, et meie tarbijate ühistud on liikmetelt juba „ära kaaperdatud“. Olgu eelnev toodud aiandustootjatele näiteks, mis juhtub, kui liikmed ei osale aktiivselt oma ühistu juhtimises ning annavad nn „jämeda otsa“ palgatud juhtidele.

Kuna aiandus on võrreldes piima ja liha tootmisega siiski hooajaline tegevus, siis on aiandustootjatel teatud perioodil käed-jalad tööd täis. Üsna loogiline, et siis pole aiasaaduste kasvatajatel aega millegi muuga, sh ka ühistu juhtimisega, tegeleda. Ilmselt tulebki aiandusühistute liikmetel usaldada oma palgatud tegevjuhtkondi, kuid seejuures ei tohi mingil juhul kaotada kontrolli nende tegevuse üle. Eeskätt peaksid liikmed leidma oma ühistu juhtideks võimalikult pädevad ja ausameelseid juhid.

Ühistute arv väheneb, kuid võimekus kasvab

Ühistute arv oli Euroopas suurim pärast II maailmasõda. Massiliselt asutati väikseid külaühistuid, mis osutusid turgudel aga vähevõimekateks ning ei suutnud ka kapitaliühingute survele kuigi hästi vastu seista. Tasapisi hakkas nende arv vähenema. Seejuures mitte niivõrd ühistute pankrottide, vaid väikeste ühistute ühinemise tulemusena. Külaühistud ühinesid ja moodustasid regionaalseid ühistuid (nt Saksamaal veiniühistud). Eriti kiiresti on ühistute arv vähenenud Euroopa Liidu liikmesriikides viimase kahekümne aasta jooksul. Sellest on nii mõnigi teinud järelduse, et ühistute aeg on ümber ja meil tuleb leppida kapitaliühingute konkurentsi- ja hinnasurvega. Samal ajal on aga ilmnenud teinegi tendents, mis peaks meie hirmusid maandama. Ühistute arv küll väheneb, kuid samal ajal kasvab jõudsalt nende käive ja ka turuosa. Kui 1999. aastal oli Euroopa Liidu 25 suurema ühistu kogukäive 60,79 miljardit eurot, siis 9 aastat hiljem oli see kasvanud 105,81 miljardi euroni ehk peaaegu kaks korda (74% võrra). See tähendab, et ühistute võimekus on aja jooksul kõvasti kasvanud.

Ühistute majanduslikku võimekust näitab käibemahu kasvu kõrval vast kõige paremini nende turuhõive ja selle kasv protsentides. Ka see on Euroopas viimase kümne aasta jooksul pidevalt kasvanud. Erinevate ühistuliikide osas on turuosa kasvus küll erinevusi, kuid turuosa keskmine kasv on olnud pidev ja ulatub 15-20%-ni. Kokkuvõtvalt näitab statistika, et Ühistute võimekus vaatamata nende arvu vähenemisele pidevalt kasvab ning tegevuse lõpetavad hoopiski kasumi teenimisele orienteeritud aktsiaseltsid ja osaühingud. On selge, et ühistute turuosa kasvades jääb järjest suurem hulk raha ka liikmetele, mille tulemusena kasvab ka nende majanduslik võimekus.

Ühistud omavahelises konkurentsis

Sageli arvatakse, et kui ühistute turuosa on mõnes riigis üle 50 – 60 protsendi, siis on tegemist monopolidega, mille tegevusse peavad sekkuma konkurentsiametid. Kahjuks on selline arusaam levinud ka Eesti ametkondades. Ühistuteoreetiliselt ei ole õige ühistutevahelist koostööd suruda primitiivsesse konkurentsiteooriasse. Veelgi enam, hakata tegema riiklikke piiranguid ühistute arengule. Toome siinkohal ära olukorra piimanduse näitel, sest selleks on olemas arvulised andmed. Olemuselt sama kehtib ka aiandusühistute kohta. Nimelt arvatakse meie konkurentsiametis, et kui kõik Eestis asuvad piimatootjad (aiandustootjad) kuuluvad ühte ühistusse (nt EPIKO), siis on tegemist räige konkurentsiseaduse rikkumisega. See on aga põhimõtteliselt vale suhtumine. Tundub, et meie konkurentsametnikud on ära unustanud, et Eesti on juba hulk aastaid Euroopa Liidu liige, kus valitseb ühisturg ning liikmesriikide vahel mingeid majanduspiiranguid ja tolle ei ole. Teada on, et Eesti piimatoodang kokku on ligi 700 tuhat tonni aastas. See moodustab Euroopa Liidu liikmesriikide piimatoodangust ainult 0,4–0,5%. Seega on jabur väita, et kui isegi kõik piimatootjad koonduksid ühte keskühistusse, moodustaksid nad mingi monopoli, mida peab riik lõhkuma hakkama. Seega, Eesti piimatootjad ei otsusta Euroopa Liidu ühisel turul sisuliselt mitte midagi. Samuti ei suuda isegi kõik Eesti aiandustootjad, sh kõik väiketootjad, suurtootjad ja üksikmajapidamised kokku, Euroopa Liidu aiandusturul midagi mõjutada. Seda ei suuda teha ka Euroopa aianduse suurühistud, kelle turuosa on kuni 10%. Eesti aiandustootjate turuosa on Euroopa Liidu turul nagu muudegi põllumajandussaaduste turul kaduvväike ja meie konkurentsiametil pole siin midagi mõistlikku teha. Eestile oleks parem, kui meil oleksid ainult kõiki tootjaid ühendavad keskühistud oma tööstuste ja turustamiskanalitega. Sel juhul saaksime paremini Euroopa turgudele minna ja teha koostööd Euroopa suurühistutega ning vältida ka mõttetuid kulutusi. Samuti ei killustuks tooraine töötlemine paljude omavahel mõttetult konkureerivate erafirmade vahel ning maale liiguks rohkem raha.

Ühistute rahvusvaheline koostöö

Mõned aastad tagasi ühinesid Rootsi (Arla) ja Taani (MD Food) piimatootjad üheks ühistuliseks kontserniks ArlaFoods. Selle tulemusena tekkis kontsern, mis tegutseb 22 riigis ja kellel on piimatööstusi 11 riigis. ArlaFoods oli 2008. aastal Euroopa Liidu põllumajandus-ühistute edetabelis 6,2 miljardi euro suuruse aastakäibega alles viiendal kohal, esikohal oli Hollandi piimanduskontsern FrieslandCampina 9,5 miljardi euro suuruse käibega. Hollandi ühistuline aianduskontsern FloraHolland oli 4,1 miljardi euro suuruse käibega 11. kohal. Ka see on märkimisväärne näitaja.

Eespoolnimetatud ühistulised kontsernid on tasahilju tulnud ka teiste riikide, sh ka Eesti  turgudele ning tundub, et turuhõive protsess jätkub. Seega, mitte eestlaste omavaheline konkureerimine pole meie majandusele ohtlik, vaid hoopiski välisühistute järjest suurenev surve meie turgudel. Kui me ei suuda ise kasvada suureks (mida me tõesti ei suuda!) ja toota madalaima omahinnaga (üleinvesteeringute oht!), siis tuleb leida koostöövõimalusi teiste riikide suurühistutega. Meil on selleks seaduslik võimalus. Nimelt võttis Euroopa Liidu Nõukogu vastu määruse nr 1435/2003 „Euroopa Ühistu (SCE) põhikirja kohta“, mille kohaselt saavad Euroopa Liidu liikmesriikides asuvad ühistud ühineda Euroopa ühistuks ja teha rahvusvahelist koostööd. Sisuliselt tähendab see seda, et Eesti aiandustootjad (ja ka mistahes teised tootjad) võivad vabalt ja võrdsetel alustel liituda teiste riikide ühistutega. Näiteks võiksid meie aiandustootjate esindusorganisatsioonid eesotsas Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojaga astuda mõne sobiliku Taani, Hollandi, Soome või mõnes teises riigis asuva aiandusühistuga läbirääkimistesse ja avada meie aiandustootjatele reaalsed võimalused saada pariteetsetel alustel nende ühistute täieõiguslikeks liikmeteks, koos kaasnevate kohustuste ja privileegidega.

Leian, et uute koostöösuundade otsimine ja leidmine oleks uus ja tänuväärne tegevussuund ka Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojale, Eesti Aiandusliidule, aiandusühistutele ning teistele põllumeeste esindusorganisatsioonidele läbirääkimiste alustamiseks nii COPA kui ka COGECA, aga ka teiste riikide suurühistutega. Seda on muidugi lihtne soovitada, kuid praktikas raske teha. Samas on selge, et ühises Euroopas me lihtsalt teisiti enam edasi ei saa –lihtsalt peame tegema aktiivset koostööd eeskätt oma naabritega, Põhjala riikide põllumeeste organisatsioonidega. Ja mida varem seda alustame, seda parem. Kaklus eurotoetuste pärast on poolik tee ja ei vii meid kuigi palju edasi.

Loomulikult on võimalik aianduse, mesinduse ja teistes eksootilistes valdkondades arendada ka väikesi nišiühistuid, mille toodang oleks eksklusiivne, kvaliteetne, kallis ning nõutav „rikastel“ turgudel. Aga see eeldab omakorda väga suurt asjatundlikkust, väga kõrge kvaliteediga toorainet ning oskust leida eksklusiivseid ja „kalleid“ turgusid. Ka siin oleks ühistutesse koondumine igati kasulik.

Artikkel ilmus EPKK Aiandusfoorumi raames.

 

Autor: Jaan Leetsar

Liitu Põllumajanduse uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Põllumajanduse uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Meelika Sander-SõrmusPõllumajandus.ee juhtTel: 555 33 789
Jaanus SarapuuReklaami projektijuhtTel: 5166 960