26. märts 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Sellest lähtuvalt pöördus Maa-amet Põllumajandusministeeriumi poole kirjaga, kus oli välja toodud, et uuel ELi finantsperioodil (2014–2020) tuleb maaelu arengukavas pöörata tähelepanu ka maakorralduslikule tegevusele, sest maakasutus on aluseks konkurentsivõimelisele põllumajandustootmisele ja maaelu arengule. Kirja eesmärk on juhtida tähelepanu maakorralduslike võtete kasutamise võimalusele.

Üldises mõttes on maakorralduslike võtete, sh ümberkruntimise läbiviimise eesmärk parandada senist maakasutust ja kaasa aidata sobivama maakasutuse kujunemisele. Ümberkruntimisega koondatakse kokku üksikud maatükid – seeläbi saab vähendada põllumajandustootmise kulusid ja suurendada maaüksuselt saadavat kasu.

Ajalooliselt on ümberkruntimine seotud pigem põllumajanduslikuks tootmiseks kasutatavate maaüksustega. Lääne-Euroopas aga kasutatakse seda ka kui võimalust tagada kogu maaelu mitmekülgne areng – nt paraneb seeläbi piirkonnas taristu (teed, kuivendus- ja niisutussüsteemid, erosioonikaitse jne); lahendatakse keskkonnakaitsega seotud küsimusi; viiakse ellu mitmeid puhkealade rajamisega seotud projekte jne. Seega ei ole ümberkruntimine seotud ainult põllumajandustootjate maakasutuse muutmisega, vaid seda käsitletaksegi kui piirkonna arenguks vajalikku vahendit.

Lisaks sellele, et ümberkruntimist kasutatakse maapiirkondades, kasutatakse seda ka tiheasustusega aladel planeeringute elluviimisel. Spetsiifilisemalt võib ümberkruntimise võimaluse välja tuua ka maanteede ja raudteede rajamisel sundvõõrandamise vältimiseks, kuid ka selleks, et ühe omaniku maaüksused ei jääks kahele poole trassi ja et majandustegevus saaks jätkuda.

Põllumajandustootjate maaüksuste ümberkruntimine nende koondamise näol on üks enamlevinud ümberkruntimise variante. Nii nagu eelnevalt sai välja toodud, võib ümberkruntimist kasutada ka keerukamate ülesannete lahendamisel. Toon ühe näite Lääne-Euroopas kasutatavast ümberkruntimisest. Maa-asula äärealal ja lähistel on mitmele tootjale kuuluvad maaüksused, mis on tükeldatud. Enamus tootjatest tahab tegeleda põllumajandusliku tootmisega, kuid üks omanik soovib edaspidi tegeleda tootmiskompleksi arendamisega. Paraku paiknevad tema maaüksused hajutatult ja seega ei sobi sellise kompleksi arendamiseks. Sellisel juhul on võimalik läbi viia ümberkruntimine, kusjuures arvestatakse sellega, et tootmiskompleksi alla võiksid jääda põllumajanduslikult väiksema väärtusega maad ja põllumajandustootmiseks võiksid jääda tootlikumad maad. Kasu ümberkruntimisest on nii tootjatel, kes saavad realiseerida oma plaane kui ka majandusel tervikuna, nt tekib juurde tootmisettevõte; põllumajandustootjate tootmiskulud on edaspidi madalamad; töötajatele on olemas töökohad nii tootmisettevõttes kui ka põllumajandustootmises.

Seega võib maakorraldusel ja ümberkruntimisel olla maakasutuse kujundamisel oluline roll. Üldjuhul käsitletakse Lääne-Euroopas maakorraldust kui maaomanike võimalust paremas maakasutuses kokku leppida ja see ka juriidiliselt fikseerida.

Eestis on tegeletud viimased paarkümmend aastat maareformi läbiviimisega ehk siis maa eraomandi tekitamisega. Kui maal on omanikud, kes soovivad maad paremini/efektiivsemalt kasutada, siis tekib ka vajadus ümberkruntimise järele. Leedu ja teiste Ida-Euroopa riikide kogemus näitab, et inimesed suhtuvad ümberkruntimisse kahtlevalt – see võib olla seotud varasema maaomandi õigusvastase võõrandamisega. Samas, kui maaomanikud on aru saanud ümberkruntimisega kaasnevatest võimalustest, siis suureneb ka projektis osaleda soovijate hulk.

Eestis kehtib aastast 1995 maakorraldusseadus, kus on sätestatud maakorralduse läbiviimise põhimõtted. Kuid nagu mitmetes muudes valdkondades, nii teeb elu siingi korrektiive, ehk ligi paarkümmend aastat tagasi sätestatud maakorralduse põhimõtted vajavad üle vaatamist ja kaasajastamist. Selleks heade mõtete saamiseks on plaanis põhjalikult tutvuda Põhjamaades ja Lääne-Euroopas kehtiva ümberkruntimise organisatsioonilise korralduse ja regulatsioonidega.

Autor: Evelin Jürgenson