Viljelusvõistluse osa teraviljakasvatuse edendamisel

Viljelusvõistlus on taimekasvatuse parimate kogemuste vahetamise vorm, mille eesmärk on innustada põllumehi katsetama uusi viljelustehnoloogiaid, sorte ja tooteid.

Võistlusel panevad taimekasvatajad proovile oma oskuse planeerida erinevate põllumajandussisendite kasutamist ja põllutöid. Samas ka julguse katsetada midagi uut, et jõuda veelgi efektiivsemate taimekasvatusmeetodite, suuremate saakide ja loodussõbralikemate võtete tasemele. Kui Eesti muldasid ja ilmastikutingimusi peetakse üldjuhul sellisteks, mis Lääne-Euroopaga võrdseid saake ei võimalda, siis just viljelusvõistluse raames on ehedalt välja tulnud, et meiegi tingimustes on võimalik saavutada ligilähedaselt samaväärseid tulemusi.

Viljelusvõistlus sai alguse 2004. aastal Kemira GrowHow (nüüdne Baltic Agro) eestvedamisel koostöös Maalehe toimetusega ning 2006. aastal liitus korraldajatega Farm Plant Eesti. Idee rakendamisel võeti eeskuju Soome samalaadsest võistlusest, mida seal korraldatakse juba aastast 1996. Eesti eeskujul toimub sarnane üritus aastat 2008 ka Lätis nimetusega “Zelta lauks“ (kuldne põld).

Viljelusvõistlus on nagu tippsport. Kindlasti ei suudeta kõikidel Eesti põldudel seda taset saavutada, mis saadakse võistluspõldudel, kuid seal õpitakse uusi võtteid, nö kombitakse piire, mis on üldse võimalik, milliste võtete ja milliste kuludega? Kui tipptase on selge, siis on palju lihtsam teha otsused oma ülejäänud põldude kohta ning võtta eesmärgiks optimaalseim tulemus: madalaim omahind, suurim hektaritulu ja efektiivseim saagitase. Kindlasti on võistluspõllud ka heaks eeskujuks kogu ümbruskonna taimekasvatajatele ning hea võimalus teaduritele ja firmadele uute toodete ja tehnoloogiate juurutamiseks.

Viljelusvõistluse eesmärgid:

• Parimate taimekasvatajate leidmine ja tutvustamine.

• Eesti taimekasvatuse võimaluste väljaselgitamine ehk „piiride kompamine“ nii  saagikuse kui tulukuse poolest.

• Uute parimate toodete, sortide ja tehnoloogiate tootmispõldudel katsetamine ning juurutamine.

• Kogemuste vahetamine ja õppimine parimatelt nii Eestis kui naabermaades.

Mida oleme teada saanud:

Parimate väljaselgitamine. Loomakasvatuses on täpne jõudluskontroll toimunud juba aastakümneid, tänu millele teame suurema osa loomade piimatoodangut kilogrammi täpsusega. Taimekasvatuses aga ei ole olukord mitte nii selge. Teadsime väga hästi vaid osade tublide agronoomide tegevusest, kes julgesid oma ettevõtmistest erinevates kanalites rääkida. Täpsemad numbrid pole aga olnud avalikud.

Viljelusvõistlusel on osalenud kaheksa aasta jooksul kokku 54 taimekasvatajat. Igal aastal 10-15 ning tavaliselt pooled mitmendat korda ja pooled esmakordselt. Enim kordi on osalenud Avo Samarüütel, Andres Härm, Madis Avi jt.

Võistluse teeb eriti huvitavaks just see, et igal aastal on olnud uusi võitjaid ning kunagi ei ole olnud kindel, et just mingi paremate muldadega piirkond oleks eelisolukorras. Võitjaid on olnud üle Eesti ning hea meel on sellest, et neid on tulnud ka nendest maakondadest, mida traditsiooniliselt pole loetud eriti headeks viljakasvatuspiirkondadeks:  Saaremaalt Kaido Kirst, Valgamaalt Venda Vihmann, Põlvamaalt Erki Oidermaa ja Toomas Tobreluts, Harjumaalt Aare Mölder jne. Võistluse teevad põnevaks ka üllatusvõitjad, need, kes seni veel väga tuntud pole. Näiteks 2012. aasta rukkikasvatuse võitja Heiki Aren Viljandimaalt,  nisukasvatuse võitja Margus Klais 2012. aastast ja nisukasvatuse võitja 2011. aastast Anti Mets Tartumaalt jne.     

Võimaluste väljaselgitamine. Alati on kõige enam huvitavaid küsimusi olnud see, milliseid saake ja tulukust on võimalik Eestimaa põldudelt üldse saada. Keskmised viljasaagid on meil juba aastakümneid olnud 2-3 t/ha vahel, kuid võistluspõldudel on saavutatud 3-4 korda kõrgemaid saake. Tekib küsimus, miks on siis keskmised saagid nii madalad, kui võistlustel osaleb tavaliselt aastas kokku ligikaudu 1000 hektarit ning need ei ole mitte valik Eesti parimatest muldadest, vaid keskmine läbilõige? Võistluspõlde analüüsides selgub, et tavaliselt ei ole nendel ka midagi väga erilist tehtud. Üldjuhul on parimate tulemuste saavutamisel kasutatud korrektselt tavapärast soovituslikku agrotehnikat, kuid on ära tehtud kõik, mis ette nähtud, ja vahel ka mõned lisapritsimised ning tehtud kõike kõige optimaalsemal ajal. Kasutatud väetisekogused ei ole olnud kõrgemad tavapõldudest. Eelis on olnud nendel, kellel on olnud kasutada oma vedelsõnnik. Paljud rekordsaagid on saadud just mineraal- ja orgaanilise väetise koosmõjul.

Analüüsides tootmispõldudel seni saadud saake ja katsetulemusi, saab järeldada, et Eesti tingimustes on praeguste oskuste ja võimaluste juures 10-tonnine viljasaak ja 5-tonnine rapsisaak need piirid, mida on üsna raske ületada. Selle tõestuseks oli Viljelusvõistluse 2007 lõpuseminaril Baltic Agro poolt välja pakutud 10 tuhande eesti krooni väärtuses eriauhind sellele, kes esimesena saab viljasaagiks 10 t/ha või rapsi 5 t/ha. Viljakasvuks soodsal 2008. aastal jäi auhind napilt välja andmata: nisu sai Avo Samarüütel 9,7 t/ha ning rapsi Venda Vihmann 4,8 t/ha. Järgnevatel aastatel ei saadud samuti püstitatud eesmärki täis, kuid 2012. aasta võistluse käigus said neli võistlejat üle 5 t/ha rapsisaagid: Urmas Uustalu (Pae Farmid) 5,7 t/ha, Avo Samarüütel (Männiku Piim) 5,1 t/ha, Rait Hallimäe 5,1 t/ha ja Avo Mölder 5,0 t/ha. Eelnevatel aastatel lubatud ja välja andmata jäänud auhinnafond oli kasvanud ning nüüd said kõik neli viljakasvatajat 1000 euro väärtuses auhinna.

Eesti statistika järgi pole keskmiste saakidega taimekasvatus tulus majandusala. Tekib küsimus, et kas ikka kogu kombainiga kogutu sisaldub statistikas või teeniti kasumit vaid loomakasvatusest ja doteeriti sellega taimekasvatust. Sõltuvalt hindadest peaks viljasaak olema vähemalt 3,5 t/ha ning kasumit teenitakse sellest kõrgemalt saagiosalt. Viljelusvõistlus on näidanud, et tulukus sõltub väga palju inimeste oskustest, kuid väga palju sõltub ka maailmaturu hindade kõikumisest. Senini on kõrgemad tulukused saadud kallima ja kvaliteetsema toidunisuga, samuti on võidud saadud juba mitmendat aastat ka talirapsiga. Viimase võistlusaasta tulukuse rekord 1802 EUR/ha näitab, et raha on võimalik teenida põllult ka taimekasvatusega. 

Katsetamine ja juurutamine. Viljelusvõistluse algaastatel oli kasvatati talirapsi minimaalselt. Praeguseks on juba veerand rapsipinnast talirapsi all. Kasvupinda ei ole Eestis haiguste tõttu võimalik rapsi osas enam laiendada, ainus võimalus on suurendada saagikust. Suvirapsi tavaliste 1-2tonniste saakide asemel oleme hakanud saama nüüd talirapsi üle 3tonniseid hektarisaake. Lisaks kombainiga koristus augustis, kui tavaliselt on veel sobilikud ilmastikuolud.

Kümmekond aastat tagasi käisime osade võistlejatega mitmeid kordi Läti talirapsipõldudel kogemusi omandamas. Lõunapoolsetes maades nähtu ja kodus talirapsiga sama katsetamine on ennast õigustanud – talirapsi pind on meil juba 20-30 tuhande hektari vahel ning jätkab laienemist. Lisaks muidugi rekordilised üle viietonnised saagid mitmetes piirkondades.   

Hübriidrukis on teine kultuur, mis on selgelt võistluse käigus oma eeliseid näidanud. Senini oli rekordsaak aastast 2008 Sadala Agros saadud 8 t/ha. 2012. aastal saadi aga  Viljandimaal Mangenis 9,7 t/ha. See ei olnud juhus, mida näitasid ka teised rukkikasvatajad: üle senise rekordsaagi said ka Aare Leidik Tartumaalt (8,8 t/ha) , Urmas Nurmsalu Viljandimaalt (8,4 t/ha) ja Jaan Tõks Jõgevamaalt (8,4 t/ha). Nende tulemustega ületas rukis eelmisel aastal ka talinisu saagikuse.

Kogemuste vahetamine. Võistuviljelejad on Eesti taimekasvatuse eliit. Omavaheliste läbikäimistega on tekkinud klubiline liikumine, kus tipptasemel mehed mõistavad üksteist poolelt sõnalt. Tore on näha, et käies nendega Lääne-Euroopas kogemusi omandamas, on mitmed mehed, vaatamata keeleprobleemidele, põldudel leidnud sealsete farmeritega ühise keele ning tänaseks ei jää oma tegevusega enam milleski alla seal tehtavale.

Eestis on viljelusvõistluse tiimi eestvedamisel võistlejate vahel organiseeritud kogemuste vahetamisi, kuid veelgi meeldivam on see, et lisaks on nad leidnud võimaluse suhelda otse ka omavahel. Nii elektroonilisel teel kui ka üksteise põlde üle vaadates.     

Soome võistuviljelejad käisid meie võistluspõldudega tutvumas 2006. aastal. Vastuvisiidi tegid Eesti võistlejad Soome põldudele 2008. aastal. Aastal 2011 käidi tutvumas ka Läti võistluspõldudega. Selline omavaheline läbikäimine annab kindlust oma ideede elluviimiseks ning vahetu õppimine teiste põldudelt on kindla peale minek.

Viljelusvõistlus on andnud meile kaheksa aasta jooksul teada palju uut. Tublisid taimekasvatajaid on meil palju ja rekordsaake saadakse Eesti erinevatest piirkondadest. Töö põllul ei pea tähendama vaid rasket ja tüütut kohustust. Väike võistlusmoment on hea võimalus õppimiseks ja kogemuste vahetamiseks. Kindlasti peab tegema reeglites täiendusi ja parandusi, et minna kaasa toimuvate muutustega ning et võistlus ennast liialt kordama ei hakkaks. Niikaua, kui jätkub huvilisi, peab jätkama ka Viljelusvõistlusega!

Artikkel ilmus EPKK Teraviljafoorumi raames.

 

Osale arutelus

  • Margus Ameerikas

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Seotud lood

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Hilti otsib MÜÜGIESINDAJAID

Manpower OÜ

06. detsember 2017

Uudised