Autor: Ain Alvela • 16. aprill 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Äripäev võttis endale päeva, et natuke maaõhku nuusutada, kodumaa suurimat piimatootjat kaeda ning uurida, kuidas siis see jogurt, kohupiim või keefir poelettidele jõuab. Piimariiulid on meie marketites ju pikad ja eripärast kraami täis, nende ees seistes võib kimpu jääda ehk vaid võõramaalane, kes loodab sealt sinkja varjundiga 1,5protsendilise rasvasisaldusega piima leida. Eestlane on ikka rammusamat ja toekamat kõhutäidet hinnanud, sestap säärast joogipiima meie kombinaadid tõepoolest ei tee.

Alustame ühel kargel ja päikselisel talvehommikul pealinnast sõitu, teejuhiks ASi Valio Eesti tegevdirektor Maido Solovjov ja turundusjuht Krista Kalbin. Sihiks Türi vallas asuv Oisu alevik, kus paikneb OÜ Estonia 1100 holsteini tõugu lüpsilehmaga piimafarm. Endise siinse piimatootmise lipulaeva Estonia kolhoosi järeltulija on praeguseni edukana kestnud ennekõike tänu sellele, et asja veavad kuus ettevõtjat, kellele kuulub 2/3 ettevõttest ning kel enamikul ka kohalikud juured ja oma kohapealne talumajapidamine. Ja loomulikult ka tänu sellele, et Järvamaal, Maarjamaa südames asuvad meie kõige viljakamad põllumaad. Estonia kasutab neist 10 000 hektarit, pool sellest on rendimaa. Grupis on kokku 1200 lüpsilehma ja teist samasuur on noorkari.

Sõidu ajal räägime piimandusest – nii filosoofiliselt kui ka praktiliselt. Selgub, et Soome piimakontserni Valio Baltimaade esinduse juht Maido Solovjov peab avalikkuses paljuräägitud piimakvoodi kadumist 2015. aastal paljuski ületähtsustatuks, öeldes, et piimatootmise paneb lõppeks paika ikkagi turumajandus, mitte etteseatud kvoot. Ja kui siis ühel hetkel kvooti enam ees pole, võivad põllumehed piima toota palju aga jaksavad, eeldusel muidugi, et sellele ka ostja leitakse. Solovjov ütles, et Eesti tööstused on valmis töötlema palju rohkem piima kui praegu ja kui praegusest tootmisvõimsusest väheks jääb, ollakse valmis ka investeerima ning tootmist laiendama.

Kvoodiomanikke järjest vähem

“Praegu toodavad Eesti põllumehed ELi kogutoodangust vaid 0,4% piima, nii et arenguruumi on veel küllaga,” räägib Solovjov. “Piimaga kaubeldakse üha enam rahvusvaheliselt, meie toorpiima kokkuostuhind on väga lähedal euroliidu keskmisele, Leedus aga on see oluliselt madalam. Võid ja piimapulbrit tasub toota seal, kus toorpiim on odavam.” Ta lisab, et meie kokkuostuhind on kõrgem sellepärast, et siin saab piima talunikelt lihtsamalt kätte – vahemaad on väiksemad kui Leedus või Poolas ja meie farmid on suuremad, paarist-kolmest punktist saab auto koorma täis. Ka see on üks praeguse aja suundumus – väikesed piimafarmid kaovad, keskmise suurus on juba 80 lehma kandis. Ja selle tõttu on ka kvoodiomanikke üha vähem, praegu, enne uut kvootide jaotamist, on neid 902. Piimatööstur ütleb, et kokkuostmine tasub neil ära farmidest, kus on 50 lehma ja rohkem. Näiteks 1980ndatel aastatel, ühismajandite hiilgeajastul, toodeti Eestis pea 1,3 miljonit tonni piima aastas, ent ka siis töödeldi n-ö siseriiklikult vaevu kolmandik sellest. Ülejäänud toorpiim läks praeguses mõistes ekspordiks, kuigi toona seda niimoodi ei käsitletud – piim veeti lihtsalt NLi arvukatesse piimatööstustesse. Juba sel ajal oli üks Nõukogude Liidu suurimaid juustutootjaid Võru piimakombinaat, üks suuremaid piimapulbri tootjaid aga Põlva piimakombinaat. Toodangust veeti ohtralt ENSVst  ka võid. Kõik need kolm tootegruppi on toorainemahukad, nii juustu, või kui ka pulbri valmistamiseks kulub kordades rohkem toorpiima kui nn värskete piimatoodete – kohupiima, jogurti, joogipiima jmt tegemiseks. Suuresti just selle tõttu, aga ka lähinaabrite turuprobleemide tõttu ongi praeguseks või tootmine säilinud valdavalt vaid koduturu vajadusi arvestavana, piimapulbrit aga ei tehta enam üldse. Ainsa ekspordiartiklina on arvestataval järjel juustutootmine, millega tegelevad Valio, EPiim, Estover ja Saaremaa PT, väikestes kogustes ka Maag PT ning loomulikult ka mitmed ja mitmed väiketootjad, tuntuim neist ehk Luke Farmimeierei oma udupeente hallitusjuustudega.

Kilepiim olulisim käibetekitaja

Millest Eesti tarbija vist veel niipea lahti ei saa, on kilepakis  joogipiim, sest ligemale 80% meie poodides müüdavast piimast on just pakendatud liitristesse kilekottidesse ja need on pea poole odavamad kui kartongpakis piimad. Maido Solovjov möönab, et tööstuse poolest see hinnavahe nii suur ei tuleks, kuna pakendite erinevusest tingitud toodete omahinna vahe on üksjagu väiksem, kui poes paistab. Kõvapakipiima kõige kallim detail on muide kork – kui pakend ise on tehtud tselluloosist, siis kork naftast. Solovjovi sõnul on tegemist pigem poodide hinnastamise poliitikaga – kilepiimast on saanud kaubanduskettidele justkui nende üldist hinnataset iseloomustav indikaator ja just selle hinnaga sõditakse omavahel kõige rohkem. Nõnda on ka selge, et kilepakis müüdava piima hind ei kajasta kaugeltki piima tegelikku hinda – pole mõeldav, et 33 sendi eest kokkuostetud piimaliiter käib läbi tööstusest, seda transporditakse, hoitakse kusagil vahelaos, paigutatakse poodi piimaletti – ja see piimaliiter saab hinnas juurde vaid 17 senti. Põhjus, miks Eestis lähevad paremini kaubaks odavamad piimatooted, peitub suuresti selles, et meie niigi kõrgeid hindu kergitab veel ka toidukraamile täie rauaga rakendatav käibemaks.Paljudes ELi riikides pole seda üldse, Soomes näiteks on käibemaksu määr 13%, Eestis aga kõrgeim võimalikest – 20%. Eks sellepärast kulutabki keskmine eestimaalane oma kõhu täitmisele 28% oma igakuisest sissetulekust, pea kõige rohkem teiste Euroopa maadega võrreldes (näiteks meie keskmised kommunaalkulud on “vaid” 17%).

Piimatööstus koondub kontsernidesse

Hinnatundlike ostjate suur osakaal paneb kaubandusketid tellima ja piimatööstused tootma nn private label’i tooteid, Valio teeb neid Selverile ja Prismale, kusjuures kõige suurem osakaal on taas sellel kilesse pakitud joogipiimal. Praeguseks on ainsana teatanud private label’i toodete valmistamise lõpetamisest Tere piimatööstus.

Piimatööstuse koondumisest annab ilmeka pildi pilk ajalukku – omaaegseid olulisi piimakombinaate Raplas, Paides, Rakveres ja Pärnus vähemalt oma kunagisel kujul enam ei eksisteeri. Eks siin ole erinevaid põhjuseid, üheks kindlasti ka see, et äriplaan, millesse sisse kirjutatud odav tööjõud, ei ole siinmail enam jätkusuutlik. Nii kinnitas Solovjov, et vähemalt Valios tõusis palk 2013. aastal kõikidel töötajatel. Kolmekümne aasta jooksul on oluliselt vähenenud Eestimaa karjades olevate piimalehmade arv – 300 000 lehmast 1983. aastal on tänaseks järel 100 000. Samas kerkib pidevalt piimalehmade “tööviljakus” – toonase nelja tonni lehma kohta aastas asemel annab üks lehm tänapäeval keskmiselt 7,5 tonni piima aastas.

Kui võrrelda Estonia kolhoosi ja praegust osaühingut koos juurde ostetud Kabala ja Sõrandu farmidega, siis järgib areng üldisega samasid trende, vaid omaaegse pooleteise tuhande töötaja asemel on OÜs Estonia nüüd ametis poolteistsada inimest. Lüpsiplatsimeetod, söötmise automatiseerimine ja välikarjatamisest loobumine on lihtsalt tööjõuvajadust oluliselt vähendanud. Päevas müüb Estonia Valiole keskeltläbi 50 tonni piima, kusjuures ollakse ka Eesti suurim kvoodiomanik.

Ettevõte toodab aastas umbes 19 000 tonni piima ja 20 000 tonni teravilja, 2011. aasta kasum oli 1,8 miljonit eurot, pea kaks korda suurem aasta varasemast.

Estonial Eesti uusim biogaasijaam

Uue tegevusalana lisandus eelmise aasta lõpus biogaasi tootmine ja selle kasutamine elektri ja soojuse saamiseks. ASiga Nelja energia kahasse rajatud Oisu biogaasijaam, mille enamusosalus kuulub siiski Estoniale. Jaam suudab gaasiks kääritada kuni 6000 ümberkaudse veise või sea sõnniku, saadud metaani põletamiseks on jaamal 1200 kW võimsusega mootor, mis toodab kuus keskmiselt 500 MWh (maksimaalne 8000 MWh aastas) elektrienergiat, suitsugaaside eemaldamise seade aga võimaldab sooja vett saada (2000 MWh aastas), millega loodetakse peagi hakata kütma kohalikku asulat.

Praeguse Estonia ühe osaniku ja ettevõtte nõukogu esimehe Jaanus Marrandi isa Heino juhtis Estonia kolhoosi aastatel 1949–1989 ja pälvis elutöö eest mitmeid toonase suurriigi autasusid. Aastatel 2002–2003 põllumajandusministri ametis olnud SDE liige Jaanus Marrandi tunnistab nüüd, et n-ö aktiivsesse poliitikasse teda enam tagasi ei tõmba, pigem soovib ta maamajanduse vallas praktiseerida. Kui piimakvoot kaob, võib piima kokkuostuhind kukkuda 20–25 sendini kg kohta, leiab Marrandi. Põllumajandusliku piimatootja eesmärk on toorpiima omahinda alla saada, sekundeerib talle Estonia tegevjuht Ain Aasa. Selleks ka ettevõtte pidev laiendamine, et rohkem toota. Viimastel aastatel on Estonia investeerinud keskeltläbi paar miljonit eurot aastas, ostnud uusi farme, tõstnud piimakarja peade arvu, soetanud uut tehnikat.

Toorpiima ei maksa kaugele vedada

Tänavuse aasta keskmiseks piimahinnaks on Estonia majandusprognoosi kirjutatud hind 0,315 eurot/ kg. Marrandi on seda meelt, et kui piimakogus turul suureneb, tuleb tööstustel selle töötlemiseks rohkem pingutada, vajadusel samuti investeerida ja laieneda. Ja ta usub, et meie piimakombinaadid seda ka suudavad. “Toorpiima turg eeldab, et selle töötlemine toimuks lähikonnas, meil siis Balti riikides,” nentis ta. Marrandi on seisukohal, et oluline on hoolitseda firma väärtuse püsimise eest. Kui investeerida ainult võõrvahendite eest ja selle arvel käivet kasvatada, siis tegelikult puudub ettevõttel sisuline väärtus.

Ain Aasa märgib, et keskmine piimatoodang lehma kohta jääb praegu vahemikku 8700–9500 kg aastas, eesmärgiks on seatud 10 000 kätte saada. Selles osas on areng olnud niigi ülikiire, kümme aastat tagasi tunti veel heameelt 5000kilose aastase piimaanniga lehma üle. Nüüd on aga söötmine muutunud teadlikumaks, tõuaretus jõudsalt edenenud, ka tehnoloogia ja lehmade pidamismeetodid ajaga sammu käinud.

Automaatika lisab ökonoomsust

“Lehm on tootmisvahend, temast on tehtud tootmisvahend,” resümeerib Aasa asjaolu, millel põhineb tänapäeva eduka piimatootmise sisu. “Näiteks nüüd, kui vabapidamisel loomad enam karjamaal ei käi, teame täpselt, mida ta endale sisse sööb, kogu sööt on täpselt doseeritud,” selgitab ta.

Probleemiks on Aasa sõnul lehmade laktatsiooniperioodi lühenemine – rahul võiks olla kolme aastaga, reaalselt on see aga praegu keskmiselt 2,5–2,8 aastat. “Selles, mis jääb alla kolme aasta, on palju raha peidus,” möönab ta.

Oisu farmis on karusell-lüpsimasin, mis korraga teenindab 40 lehma, lüpsiga on seotud kolm töötajat. Marrandi räägib, et robotlüpsimasin on küll tõhus abiline Estonia mõistes väikese, kuni 200pealise karja jaoks, ent neil läheks efektiivse lüpsi jaoks tarvis kaheksat robotit. Kui arvestada, et üks selline masin maksab üle 100 000 euro, siis kuluks investeeringuks peaaegu miljon. Vabalt tuhatkonna lehma lüpsmist võimaldava lüpsiplatsi saab aga kätte alla 400 000 euroga. Ka roboti tööshoidmine on kallim. Siiski möönab Marrandi, et otsitakse ka suurtootmiseks sobilikku robotlahendust, tootjad pole aga veel jõudnud neid müügikõlbulikuks arendada.

Loomade ninaesine on spetsiaalses mikseris täpse ratsiooni järgi läbisegatud silost, rapsiõlikoogist, jahust ja lisaainetest koosnev sööt, mida iga loom peab päevas saama 35 kg. Estonias valmistatakse ainult trenaažisilo, pallitamine on omal ajal läbiproovitud etapp – ilmes, et see osutus ülemäära kalliks ja ebaefektiivseks – päevas kuluks kümneid silopalle.

Loomapidamine on tänapäeval täis infotehnoloogiat ja raaljuhtimist. Näiteks on igal lehmal kaelas andur, mis võimaldab tema tegemisi arvutiekraanilt jälgida. Nii kui mõni neist liialt aktiivselt ringi saalima hakkab, on selge, et too isend tahab pulli saada, kui aga lehm on lüpsil pidevalt tavalisest kauem – talitajad nimetavad neid kauamängivateks – siis tuleb see tegelane teistest eraldada. Lüpsiseade on juhitav samuti arvuti abil,  biogaasijaam töötab nutitelefoni rakenduste abil, sööt jagatakse automaatselt.

Piima kontroll algab veoki laboris

Ka piima kontroll vastuvõtmisel ja autole laadimisel on lahendatud kõrgtehnoloogiliselt – piimaveokil asub spetsiaalne minilaboratoorium, mis piimast alati kiiranalüüsid võtab. Kontrollitakse näiteks, et piim ei sisaldaks antibiootikume. Estonia farmides käib iga päev piima järel kaks rekkat, kumbki viib kombinaati paarkümmend tonni piima. Autod on Valio enda omad, ühte kasutatakse neli aastat, seejärel liisitakse uus, kusjuures veomahutid võetakse vanalt ja monteeritakse uuele peale – roostevabast terasest paagid peavad veel vastu küll ja need on liialt kallid selleks, et utiili saata. Muide – aastaga läbib selline piimaveok keskeltläbi 200 000 kilomeetrit.

Nagu juba aru saada, on OÜ Estonia peamine toorpiima ostja Valio Eesti, 1995. Aastal kunagise juurviljahoidla kohale rajatud Laeva Meierei töötleb päevas paarsada tonni piima, veerandi sellest saab ettevõte niisiis Estonia farmidest.

Jogurtite müük hoogustub Venemaal

Laeva nn värskete piimatoodete tootmisüksus omab portfelli, milles praegu 152 nimetust, alates kilesse pakitud joogipiimast, lõpetades moosirikaste jogurtite ja kohupiimakreemidega. Ettevõtte kvaliteedijuht Reliia Käro märgib, et kui Valio üks konkurent võttis tootearenduses suuna kooresemate, kõrgema rasvasisaldusega toodete arendamisele, siis Laevas jäeti rasvaprotsent puutumata, küll aga püütakse tootmisse juurutada suurema moosi või marjade sisaldusega (15–18% senise 10% asemel) tooteid.

“Läinud aasta lõpus soetasime uue jogurtite pakkimisliini, mis võimaldab seda kõike teha ja neid hõrgutisi ka senisest enam toota,” räägib Käro. “Nõnda saame suurendada eksporti ja kuigi lõviosa toodangust müüme ikkagi Eestis, siis Venemaa osakaal järjest suureneb.”

Võrus toodetud juustust müüb Valio Eestis 40%, suurim on välismüük Venemaal, natuke müüakse Itaalias, USAs, Belgias, Saksamaal ja Poolas.

Laeva Meierei tehasejuht Andrus Mölder seletab, et mahuliselt on toode number üks kahtlemata kilepiim – Eestimaal juuakse seda päevas paarsada tonni, sest piimatoodete päevane müügimaht ulatub 240 tonnini ja on teada, et sellest umbes 75 protsenti langeb joogipiima osaks. Autolt mahalaaditav piim suundub 20 tonni mahutavasse separaatorisse, kust see siis vajalikule tootmisliinile edasiseks töötlemiseks laiali jaotatakse. Mölder räägib, et kui vanasti tuli igaks selliseks puhuks käsitsi ühte või teist kraani keerata, siis nüüd saab piima suunata ja liine juhtida arvutihiirega klõpsutades.

Kõva kontroll ja töötlus käib laboratooriumis, kus jälgitakse mitmesuguste bakterite külve ja tõstetakse häiret, kui midagi kusagil kasvama läheb. Laborispetsialist Ave Lind tõdeb, et mõnikord on mingi paha näidu ilmnemise tõttu ka terve partii tagasi kutsutud. Ta ütleb, et põhiliselt saavad käärimine või hallitusseened alguse moosidest, sest säilitusaineid neis ei kasutata. Ja moos tuleb enamalt jaolt Soomest, aga mango näiteks Lõuna-Aafrika Vabariigist.

Tooted uuenevad pidavalt

Marjadega seoses üks kõrvalepõige – tarbijate seas ülimalt popi murakatega kodujuustu tootmise mahtu on tulnud üksjagu kärpida, sest paaril viimasel aastal on Soomes murakasaak ikaldunud – muraka kasvukohti tabasid kevadel taimede õitsemise ajal krõbedad öökülmad ja marjakorjajatel polnud soost midagi võtta. Murakajogurt sellel põhjusel tootmisest maha võetigi. Valio tootetehnoloog Tiina Korjus ütleb, et aastas lisandub valikusse 25–30 uut toodet ja et portfell ei rebeneks, tuleb mõned asjad tootmisest ka maha võtta. Liigutakse säilitusainetest vabanemise poole, 73% Alma märgiga piimakraamist seda juba ongi.

Mis on mis - Piimakvoot

PIIMA TOOTMISKVOODID on Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika üks meede, mille rakendamise eesmärk on piirata piima ületootmist.  IGALE LIIKMESRIIGILE on antud kindel tootmiskvoot, mille määramisel on aluseks võetud mingi  ajalooline referentsaasta. LIIKMESRIIGID JAOTAVAD neile eraldatud kvoodi omakorda seda taotlenud  põllumajandustootjatele individuaalseteks kvootideks. JUHUL KUI liikmesriik ületab talle määratud kvooti, maksab ta trahvi ning nõuab selle sisse individuaalset kvooti ületanud tootjatelt.

Kes on kes

OÜ Estonia

KUULUB kahele ja poolesajale osanikule, neist suuremad Andrus Lund (3,49%), Ants Kaiv (2,61%), Ain Aasa (1,92%), Eino Ainsalu (1,45%), Eevi Umbleja (1,3%), Jaanus Marrandi (1,13%) ja Mikk Metsalu (1,07%).

TÜTARETTEVÕTTED:

seakasvatusfirma OÜ Estpig – 100%segapõllumajandusettevõte OÜ Sõrandu Farm – 100%piimakarjakasvatusega tegelev OÜ Kabala Agro – 77,34%bioenergeetika tootja OÜ Oisu Biogaas – 60%.

TOOTMINE: 2011 toodeti piima 15 203 t (1908 t rohkem kui 2010). Keskmine lehmade arv oli 1644. Keskmine väljalüps lehma kohta oli mullu 9246 kg, väljalüps suurenes 1006 kg.

2011 kasvatati teravilja 2257,91 hektaril, kogusaagiks kujunes 7647,27 t kuiva vilja. 2010. aastal olid vastavad näitajad 2212 ha ja 7936,8 t.

TULEMUSED: 2001. Aasta müügitulu 9,6 mln eurot, kasum 1,8 mln eurot.

TÖÖTAJAID 157.

AS Valio Eesti

Asutatud 1992. OMANIK: Nordic Dairy Holding OY – 100%

TEGEVUSALA: piima töötlemine, piimatoodete ja juustu valmistamine.

EESTIS KAKS TOOTMISÜKSUST: Laeva Meierei, kus valmistatakse värskeid piimatooteid ja juustutootmine ASis Võru Juust.

Laeva Meierei väljastab kuus üle 4000 tonni toodangut, 10% sellest müüakse Lätti, Leetu, Venemaale, Soome ja Rootsi. Tuntuim kaubamärk Alma, mida kannab 70 toodet. Võru Juust toodab kuus 700 tonni juustu, tuntuim ja vanim  kaubamärk on Atleet, mis on tootmises juba 30 aastat. 90% toodangust müüakse Eestis välja.

TOOTEVALIKUS enam kui 150 juustu- ja piimatoodet.

TULEMUSED: Valio Eesti 2011. aasta müügitulu oli 55,14 mln eurot, kasum 1,32 mln eurot, Võru Juustu 2011. aasta müügitulu 39 mln eurot ja käive 0,42 mln eurot.

TÖÖTAJAID on Valio Eestis 220 + 120 Võru Juustus.