Toorpiima väljavedu kammitseb tööstuste arengut

Eesti piimatarbijal on vedanud, sest saab seista nii pikkade ja mitmekesiste piimatoodete riiulite ees, mida mujal kohtab harva.

Tõepoolest – võib sattuda poodi, kus ainuüksi tavalist joogipiima on müügil kümmekond sorti. Just mõne päeva eest tõdes ühe piimatoodete tehase juht, et kohati on meeletu tootevaliku tagaajamine liiale läinud – tööstused juurutavad sisuliselt marginaalse käibega tooteid, millelt midagi ei teenita, aga kuna konkurendil on need sortimendis olemas, ei saa neist ka loobuda.

Piimast ja piimandusest on viimastel nädalatel avalikkuses palju räägitud. Nii palju tähelepanu sai tööstusharu viimati ehk kurikuulsa piimasõja päevil 2009. aasta sügisel, kui Tallinna–Tartu maanteel valendasid piimajõed ja supermarketist sai kilepiima kätte 30 sendi eest.

Praegused teemad algavad sellest, et äkki on piima ja sellest tehtud tooteid üleüldse kahjulik tarvitada ja lõpevad põllumajandusse investeerijate plaanidega muuta Eestimaa Euroopa piima tootjaks number üks.

Nüüd on ajad juba teised, põllumehest piima tootja on rahul talle kilo eest makstava 30–33sendise toorpiima kokkuostuhinnaga. Agaramad neist müüvad toorpiima ka Läti ja Leedu töötlejatele, kinnitades, et sealt saadav raha on veelgi suurem. Töösturid siiski arvavad, et piiri taha müük on pigem siseturul n-ö kunstliku piimadefitsiidi tekitamiseks, et kellelgi ei tuleks pähe hindu langetama hakata, aga see selleks. Fakt on see, et Eestis toodetakse praegu piima 700 000 tonni aastas, siinsed tööstused töötlevad sellest aga vaid poole.

Igal kevadel võetakse justkui kordama kippuva vinüülplaadina üles jutt sellest, et ehk sellel aastal suudavad Eesti piimatootjad ka euroliidu poolt meile määratud toorpiima tootmiskvoodi täita. Siiani on balansseeritud piiri peal, tegelikult on terves Euroopas vaid käputäis riike, kes on kvoodi täitnud või ületanud. Pealegi – 2015. aastal kaotavad piimakvoodid niikuinii kehtivuse ja igaüks võib toota piima nii palju, kui soovib ja jaksab – piire enam pole, kui vaid suurenevale mahule ka turu leiaks.

Piimatööstuste juhte ei näi kvoodi kadumine eriti häirivat, leitakse, et selle ümber lüüakse tühja vahtu ja et teema on pehmelt öeldes ületähtsustatud. Mõte on arusaadav, kui arvestada, et senisest märksa suurema toorpiima koguse turuletulek kukutaks automaatselt ka kokkuostuhindu – mõne hinnangu kohaselt koguni kolmandiku võrra praegusest tasemest.

Äripäev võttis nõuks ajada piimandusejuttu hiljaaegu üsna mastaapsed ümberkorraldused üle elanud ASi Tere juhataja asetäitja Ülo Kivisega.

  • Tere tõi turule uudse nn pure-pakendi, ometi on Eestis konkurentsitult müüdavaim piimatoode kilepakendis joogipiim?

Tõepoolest meil on kilepiima ja kartongpakendis piima müügivahekord umbes 70 : 30 kilepakendi kasuks. Kilepakend domineerib, erinevalt isegi Lätist-Leedust-Venemaast, rääkimata Soomest. Ju selle põhjuseks on traditsioon ja eestlaste ratsionaalne mõtlemine, mis kaalub mugavuse üles. Koos pakendi uuendamisega uuenes ka sisu – hakkame lisama joogipiimale D-vitamiini.See annab piimale lisandväärtust, sest vitaminiseerimata piimast inimene oma päevast D-vitamiinikogust kätte ei saa. Praegu on tarbijal võimalus valida – kartongpakendis piim on vitamiiniga, kilepiim ilma. Tarbija eelistustest sõltub, kuidas edaspidi jääb.Uudse pakendi näol on tegu pudeli ja senise kandilise pakendi vahelise alternatiiviga. Nimetame seda pudelilaadseks pakendiks, samas erinevalt pudelist pole see läbipaistev, sest otsene valgus polegi piimale säilimise koha pealt kuigi hea. Pakendil on senisest suurem korgiava, selle müügihind jääb samasse suurusjärku varasema pakendiga.

  • Mil moel mõjutab tarbija rahakoti paksus tööstuse sortimendivalikut ja erinevate tootegruppide müüki?

Meie inimeste sissetulekute vähenemine, õigemini muude elutähtsate kulude suurenemine põhjustab selle, et toidu jaoks jääb vähem raha. Niikuinii tarbitakse Eestis näiteks Põhjamaadest üksjagu vähem piimatooteid. Kui raha napib, ostetakse rohkem põhipiimatooteid, lisandväärtusega tooteid aga vähem. Võtsin just hiljuti kätte ja vaatasin konjunktuuriinstituudi arhiivist andmeid – paarikümne aastaga on piim üksikute eranditega tegelikult kõige vähem kallinenud toiduaine. Kui üldiselt on toidukraam kallinenud 10–15 korda, siis piim vaid viis korda. Siit tulenebki tõsiasi, et piimatooted ei ole hinnakujunduses õigesti väärtustatud – valikute kirjusus ja tihe konkurents on teinud piimatööstusest madala marginaaliga tootmisvaldkonna. Arendus ja kvaliteet nõuavad oma osa, turg on ahtake ja müügimaht seab investeeringutele piiri. Meil armastatakse näiteid tuua, aga võrreldakse võrreldamatuid asju. Väidetakse, et Soomes on piim odavam, aga võrdlusse on võetud meie 3,5% rasvasisaldusega piim ja sealne 1,5% piim. Viimane ongi loomulikult odavam toode. Lisaks kehtib Soomes ka umbes 6% käibemaksuerinevust meie kahjuks.

  • Miks peaksime hindama kodumaal toodetud piima ja piimatooteid?

Eesti inimene võiks tunda heameelt, et meie poepiim on toodetud 100–150 kilomeetri raadiuses tarbijatest. Meie tööstustest tulev piim on värske, seda pole vaja kõrgpastöriseerida, nagu tehakse valdavalt Euroopa kesk- ja lõunaosas. Tänu sellele suudame ka importkauba pealetungile suhteliselt hästi vastu seista, vähemalt nn värskete piimatoodete osas. Töötlejana võin kinnitada, et meie tarbija mõistab seda ja eelistabki eestimaist toodet.

  • Ometi on viimasel ajal avalikkuses välja käidud väiteid, et piima joomine laastab tervist, tänane lehm pole enam see vissi, mis aastate eest, tõuaretus on teinud temast monstrumi, kes lüpsab teab mis ollust?

Mõistagi selline propaganda rõõmu ei tee. Arvestades veel seda, et selline sõnum jõudis avalikkuse ette meie maamajanduse valdkonna häälekandja esileheküljelt, siis tekib tahes-tahtmata küsimus, kui palju sellise sõnumi sinna paigutamise eest maksti. Esitada võib erinevaid postulaate – oma arvamuse avaldamiseks aga on kindlasti teised kohad. Tarbija on tegelikult nendest mõjutatav, eriti kui need jäävad korduma. See on tendentsi küsimus – lugeja mälu on täpselt nii pikk, kui kaua see konkreetne väljaanne püsib tema lugemislaual. Mina piimatöötlejana ei saagi muud öelda, kui vaid sellise arvamuse ümber lükata. Tasub siiski meeles pidada, et avalikkusele esitatavad hinnangud peavad olema ausad, tõestatud. Eestimaal pole vist inimest, kel puudub side maaga ja ma usun, et kuni see nii on, siis kujundavad need inimesed oma arvamuse ka ise.”

  • Talutooted – alternatiiv suurtööstusele? Milline tulevik neid ootab?

Praegu on nõnda, et ostja vaatab kõigepealt hinda. Kollane sildike toote juures on see, mis müüb. Väiksemat mahtu tootes on omahind selgelt kõrgem kui suurtööstuse puhul, allahindlusteks pole ruumi.  Sellepärast peab väiketootja suutma kauba sisu tarbijale ahvatlevaks muuta. Ma siiski kahtlen, et meie piimatootmise tulevik võiks olla väikemeiereide päralt. Oma märgi ja oma toodete loo kujundamine on aastatepikkune töö, vähesed suudavad selle raja lõpuni käia. Laienemine ei tohiks olla talutootjatele prioriteet, pigem võiks keskenduda kohaliku elu edendamisele, müüa oma toodangut kohalikes poodides ja jäädagi kindlas piirkonnas tunnustatud tegijaks. Samas tuleb tunnistada, et elu käib siiski Tallinnas ja ka müügikäive tekib ikkagi seal. Aga siiski – müts maha nende ees, kes tegutsevad ja areneda püüavad.

  • Mida toob tööstusele kaasa piimakvoodi tühistamine 2012. aasta kevadel?

Tänavu võib olla esimene aasta, kui Eesti põllumajandustootjad piimakvoodi täis saavad. Uued farmid luuakse juba laienemise perspektiiviga, juba praegu toodetakse meil umbes 2000 tonni piima päevas ja kehtiv kvoot ei ole toodangule takistuseks. Kvoodi kadumine on tööstusele igal juhul kasulik. Nn uutes euroliidu riikides tõenäoliselt piima kogus suureneb, küsimus on selles, kas ja kuidas see kasv hakkab hinda mõjutama.Oluline on ka, kas ELi ja USA vahel kehtestatakse vabakaubandusleping, millest saaks suurim kaubandusleping inimkonna ajaloos. Selge on see, et meie küllaltki madalseisus olev siseriiklik tarbimine lähiajal eriti ei suurene.Sellisel juhul peab ilmselt suurendama piima ja piimatoodete eksporti? Jah, see on paras väljakutse piimatööstustele, sest toorpiima väljavedu on kõige mõttetum, mida teha saab, pealegi pole seda Leedust kaugemale eriti otstarbekas vedada, edasi-tagasi teeb see juba oma 1400 kilomeetrit. Praegu ongi n-ö suurel pildil meie toorpiimale vaid üks suurem ostja – Leedu. Ei tea, kuidas see võib muutuda, kui ka meil kehtestatakse rakseveokimaks või teedemaks või muu taoline. Ma arvan, et ka Leedus tulevikus piimatoodang suureneb, näib, et Leedu on võtnud suuna suurfarmide toetamisele, ehkki praegu on sealse piimakarja keskmine suurus alla kümne lehma, meil 80 kandis. Toorpiim tuleks Eestis piimatoodete näol väärtustada ja siis eksportida. Varem veeti piiri taha piimapulbrit ja võid, nüüd peamiselt juustu ja mõningaid värskeid piimatooteid. Pealegi pole Venemaale toorpiima eksport võimalik, Soome kaitseb oma turgu kiivalt, Poola aga jääb juba liiga kaugele. Seega ainult toorpiima ekspordile keskendudes on piimafarmi rajada vaevalt mõttekas. Piiri taga ei saa toorpiima eest rohkem raha, hind on ju tegelikult täpselt teada, see läheneb ELi keskmisele nii meil kui ka mujal.

  • Mis aitaks toorpiima eksporti vähendada ja kas tööstus on valmis senisest märksa rohkem piima varuma ja töötlema

Tere oleks valmis kehtestama Eestis Euroopa Liidu keskmise piima kokkuostuhinna. Aga see eeldaks kolmepoolset kokkulepet piimatootjatest põllumeeste, tööstuste ja riigi vahel. Euroopa hind on küllaltki stabiilselt paigas, see oleks suhteliselt konstantne suurus ja sellega saaksid siis kõik arvestada. Praegu muutub olukord liialt sageli ja sellest tulenevalt peab tööstus ka oma tegevust pidevalt muutma. Kuna neljandik toorpiimast viiakse praegu otse farmist piiri taha, siis ei pane see ka tööstusi uusi lahendusi arendama. Tegelikult suur osa põllumehi mõistab, et säärane eksport pole jätkusuutlik ja küllap, kui piim jääks siia, hakkaksid ka tööstused mõtlema, mida sellega teha.  Arvestuslikult annaks see juurde 500 töökohta, kui praegu väljaveetav piim Eestisse jääks. 

  • Millele keskenduvad piimatööstused praegu oma tootearenduses?

Aastat viis tagasi valitses trend, et rohkem on tarvis valmistada rasvavabu tooteid, Soomes on see siiani nõnda. Meie inimestele läheb aga rasvasem toode paremini, näiteks Tere La Crema tootesari võeti väga hästi omaks. Nii me ei toodagi lahjat piima juba mitu aastat. Uuendused on seotud D-vitamiini lisamise, laktoosivabade toodete arendamisega kõigis segmentides ja uute maitsete pakkumisega. Kiiret arengut ja muudatusi pole mõistlik teha. Samuti tekitab minus küsitavusi, kas ühes poes peab ikka müügil olema korraga oma kümmekond joogipiima sorti.

  • Mis võiks meie piimanduses, näiteks jaekaubanduse hinnakujunduses, teisiti olla?

Meie piimatööstus toodab planeerimise-, mitte tellimusepõhiselt. See tähendab seda, et peame ette aimama, kui palju poodides ühte või teist toodet müügiks läheb. Kui tarne viibib, ähvardab meid trahv. Kui anname poele rohkem, kui müüa jõutakse, kanname ise kahju. Ette planeerida saab kampaaniamüüki, aga igapäevaselt on see keeruline. Kauplusekettide omamärgitooteid saab müüa vaid selle märgi omanikele, reageerima peab kiiresti, näiteks hommikune tellimus peab olema juba nelja-viie tunni pärast tootena laos olemas. Private label’i ahvatlus tööstustele on võimalus toota mahtu, näiteks iga päev kindlalt 100 tonni. Aga kui päeva lõpus kõik liitmised-lahutamised ära teed, osutub marginaal olematuks. Lõpetasime private label’i tootmise, sest peame masstööd ja allhanget piimatööstuses mõttetuks. Ka märgiomanikud ise on öelnud, et argument selleks on vaid hind. Tööstus ei saa oma brändiga nõndamoodi talitada. Ma ütleks nii, et kaubandus pole meil liialt ahne, kuigi nii vahepeal väidetakse – ka neil on oma kulud kanda, pigem on asi selles, et meil on liialt palju seda kaubandust. Kaubanduspindadel on väga palju kulusid, ent liiga vähe ostujõudu. Puht rahvamajanduslikult toidaks ühe linnajao ära üks supermarket, neid on aga neli- viis-kuus. Kettide operaatorid on teinud suuri investeeringuid, aga kui ostjad poodidesse ei satu, tuleb kaupade hinda kergitada. Paljudes riikides kehtib toidukaupadele diferentseeritud käibemaks. Selle võiks ka meil sisse seada, see leevendaks meie tarbijate olukorda ja parandaks nende ostuvõimet.

 

 

 

Osale arutelus

  • Ain Alvela

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Seotud lood

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Oilseeds Tehnika otsib LAOTÖÖTAJAT

Oilseeds Tehnika OÜ

28. detsember 2017

Oilseeds Tehnika otsib HOOLDETEHNIKUT

Oilseeds Tehnika OÜ

28. detsember 2017

Uudised