Toiduturu tulevik – hinnatõus ja 0-kasum?

Nädala eest seitsmendat korda peetud toidu­ainetööstuse aastakonverentsi sõnum on kaheti mõistetav – ametnikud lubavad majanduskliima paranemist ja rohkem tuge toidukraami töötlejale, töösturid ise aga näevad hoopis turuvõitluse karmistumist, kaubanduse diktaadi süvenemist ja absoluutselt kõige kallinemist.

Niigi rahutut toiduturgu pingestas selle aasta alguses puhkenud ja Eestissegi jõudnud hobuselihaskandaal, selle krooniks on nüüd meie poodidest lagedale tulnud mingit tundmatut päritolu konservid. Kogu selle mängu ja noateral käimise tingib asjaolu, et Eestis toodetud, eeldame, et kvaliteetse ja tervisliku toidukraami omahind on juba  sedavõrd kõrge, et kõikvõimalikul piiritagusel, saati siis veel hämaraid teid pidi valminud toidul on üha lihtsam jalaga siinse turu uksi lahti lüüa.

Nii toidutöösturid kui ka toiduliidu juht Sirje Potisepp nendivad – eestimaisele tarbijale on hinnasildil olev number endiselt väga tähtis. Ja kui on valida – ning enamasti on – siis eelistatakse osta võimalikult odavat. Odavusele ja ainult odavusele suunatud ostjaskond on sedavõrd suur, et sulidel tasub põrandaalusele toidutootmisele või söögikraami illegaalsele üle piiri toimetamisele taas elu sisse puhuda. 

Nii möönis Sirje Potisepp, et praeguse aja märksõnad toiduturul on jätkuvalt kiratsev siseturg, kaalutlev ja vaoshoitud tarbija ja üha enam ekspordile orienteeruv toiduainetööstus. Sest siseturul on tootmises juba ammu sein püsti ees, tootmine kallis, hinnatõusud tähendavad müügimahu vähenemist – kõik see on toidutööstuse viinud olukorrani, kus sõltuvalt valdkonnast on majandamise rentaablus üha väiksem, üle kümne protsendi ulatuva kasumlikkuse on saavutanud vaid käputäis ettevõtteid.

Välismaine kraam taas peale tungimas. Siiani on avalikkuse ette jõudnud peamiselt lihatööstust tabanud löögid, tegelikult käib pinev võitlus ka näiteks juustuturul – Leedu ja Poola odavat juustu tuleb meile endiselt hulgi, samas on juust ka piimatööstusele kriitilise tähtsusega eksportkaup. Ragistatakse ka teistes valdkondades – väidetavalt dumpinghinnaga ei-tea-kust tulev kala, kodumaistest palju odavamad hoidised, konservid, mesi, munad, kuivained, puuviljad jne. Ostja eelistus aga hakkab kodumaisuselt kalduma hinna poole. Pealegi – Eesti firma paneb küll oma kaubale uhkelt peale lipumärgi – toodetud Eestis – selle tooraine aga võib pärineda ükskõik kust.  

Võrreldes investeeringuid, siis 2008. aastal mahtusid toidutööstuse ja põllumajandusettevõtete rahapaigutused ühte suurusjärku, ulatudes mõlemas valdkonnas üle 180 miljoni euro. 2012. aastal moodustasid põllumajandussektori investeeringud juba üle 200 miljoni euro, toidutööstuses aga jäid 76 miljoni euro piirimaile. Kas see tähendab, et kodumaisel toidutööstusel hakkab vedru maha käima? Poeriiuleid vaadates seda ei arvaks.

“Mul on kahju tõdeda, et see aasta on kaasa toonud skandaalsed teated toiduainete koostisosade kohta,” tunnistas Potisepp. “Toiduliit ei saa seda kuidagi heaks kiita. See on taunimisväärne ja heidab varju kogu meie toidusektorile.”

Atria Balticu juhatuse esimees Olle Horm tunnistas, et kergeid aegu pole toidutööstusele siinmail määratud. Näiteks Atria pole kogu oma kaheksa tegevusaasta jooksul Eestis kasumit näinud. Selle kaheksa aastat jaotab Horm tinglikeks perioodideks, mis on toidutööstuse olukorda määranud ja millest igaüks sisaldas põhjusi, mis kasumi nullisid. Näiteks aastatel 2004–2008  kasvas küll müük 15%, aga samapalju kerkisid ka palgad, suurenes allahindluste osa ja turule sisenes uusi tegijaid. Hormi sõnade järgi liikus võim toidusektoris just sel perioodil kaubanduse kätte. Edasi tuli juba majanduskriis, kukkus müügimaht, kärbiti palka – Horm iseloomustas seda ­aega kuni 2011. aastani kui optimismi surma ja kibestumise ajajärku.  Tähtis pole kasv, vaid rahavoog ja kasum. Praegu on Olle Horm seda meelt, et turul pole kuskile kasvada, mistõttu seisva veega tiigi ja toidutootmise vahele võib tõmmata võrdusmärgi.

“Räägitakse palju vajadusest kasvada, aga tegelikult ei ole kasvamine tähtis – praegu on tööstusele tähtis teenida kasumit,” nentis Horm. “Ma ei saa kuidagi jagada analüütikute ja pangategelaste prognoosi toiduainete hindade langemise kohta – seda eriti pikemas perspektiivis. Näiteks ainuüksi tänavu veebruaris kallinesid lihatooted 7,3%, olles toiduainetest puu- ja köögiviljade kõrval üks kiiremaid tõusjaid.”

Teda teeb morniks, et kaubandus riisub müügilt viimasegi koore, tööstuse osaks jääb vaid sisendite hinnatõusudega võidelda ja tootevalikuga laveerida, et hinges püsida.

“Üha laienev ketistunud kaubandus võitleb umbes kümne protsendi katmata turu pärast, aga tarbijaid ju juurde ei tule, pigem jääb vähemaks,” ütles Horm. “Kasv saab tulla ainult kellegi arvel, keegi peab pillid kotti panema. Uusi ettevõtteid siia pole tulemas, küll aga võib neid olla minemas. Ja mitte omal tahtel minemas. Lihtsalt kusagil Põhjamaades mõni pankur keerab rahakraani kinni.”

Eesti Panga president Ardo Hansson tunnistas toidutööstuse konverentsil, et usub sel aastal maailmamajanduse mõningast kiirenemist, see annab tema sõnul lootust ka Euroopa ekspordikäibe kasvuks. “Samas ei ole sisenõudlus taastunud, ka tänavuseks aastaks on ette näha mõõdukat miinust,” ütles Hansson. “Positiivsem arengusuund on see, et toormehindade kiire hinnatõus näib olevat peatunud.”

Kuigi Euroopas üldiselt valitsevad majandusarengu suhtes pessimistlikud noodid, on Eesti ettevõtjad Hanssoni sõnul naabritest optimistlikumad. Selleks annab põhjust Eesti majanduse kriisijärgne keskmisest kiirem kasv euroala riikidega võrreldes. Samas on ka Eestis inflatsioon euroala kiireim, kuigi tõsi – ka see trend aeglustub.

“Euroopa Keskpank prognoosib, et euroala majandus pöördub kasvule ehk käesoleva aasta teises pooles,” rääkis Hansson. 

Uut buumi silmapiiril ei ole

Hansson on seda meelt, et hinnatõus, eriti just toiduainete kui esmatarbekaupade hinnatõus ehk nn sundkulutuste suurenemine vähendab kogutarbimist – toiduturu käive küll suureneb, aga mitte sellepärast, et rohkem ostetakse, vaid selle tõttu, et söögikraam on lihtsalt üha kallim.

“Eesti sisenõudluse ja eratarbimise kasvu soodustavad tööpuuduse alanemine ning palgakasv,” pehmendab ta sisetarbimise kehva seisu, mida numbrid kipuvad siiski näitama. “Kui üldine ebakindlus taandub, intressid alanevad, laenu saab lihtsamalt, siis suureneb ka tarbimine. Eks selles väike risk, n-ö positiivne risk peitub, aga sellist buumi, nagu me nägime, ei näita mingid märgid.”

Eesti Toiduainetööstuse Liidu volikogu esimees Enn Kunila märkis eelmise aasta toiduturust ülevaadet andes, et eksporditee on tulevikutee.

“Eksport moodustab kogu sektori toodangust üle kolmandiku, viimase ajal on hoogsalt suurenenud eksport eelkõige Venemaale,” ütles ta. “See on suur ja palju võimalusi pakkuv turg ja see areng on igati positiivne.”

 

Kommentaar

Töötleja saab riigilt rohkem tähelepanu

Helir-Valdor Seeder, põllumajandusminister

Toidutöötlejate seisukohalt on perioodil kuni aastani 2020 olulisim kasvatada efektiivsust ja olla oma tegemistes ratsionaalsed.

Kui maaelu arengukava perioodil aastateks 2007–2013 olid investeeringud põllumajandustoodete töötlemiseks ja turustamiseks 45,5 miljonit eurot, siis uueks perioodiks on planeeritud 75 miljonit.

Märksõna on tark spetsialiseerumine ehk tööjõukulude optimeerimine ja tootlikkus. Seda aitavad luua uuemad, suuremad ja kasuefektiivsemad tootmisüksused. Ka keskkonnateemad on määravad – energia- ja veekasutuse vähendamine, tooraine maksimaalne ärakasutamine, kõrvalsaaduste tootmine. Ja siis veel toodete muutmine mugavamaks, atraktiivsemaks ja kvaliteetsemaks.

Toidutööstuse rahastamise lisavõimalusena avarduvad arengukava meetmed, kus ajavahemikul 2014–2020 on põllumajandussaaduste töötlemisele mõeldud senisest rohkem võimalusi. Prioriteedid on ühistegevus, ühistute ja äriettevõtete koostöö arendamine, samuti teadus- ja arendustegevus.

Lisaks tagastamata abile on kavas rakendada finantsinstrumente – garantiide andmist, toetuskomponendiga laene, investeeringuid omakapitali. Kõiki neid saaks kasutada põllumajandustootmise arendamiseks, bioenergia tootmiseks, noortootjate toetamiseks ning muu hulgas ka toidutöötlemise edendamiseks.

Igatahes näitavad numbrid ja ka igapäevane elu ise, et meie toidutootjad on tublid. Eesti Nokia ongi Eesti toit.   

Kallis tooraine nullib kasumlikkuse

Koit Repnau, OÜ Saaremaa Lihatööstus müügidirektor

Kõige suuremaks ohuks lihatoodete tootjatele näen järgmistel aastatel ebastabiilset olukorda tooraine hindade kõikumises.

Kui Eesti loomakasvatajate toetused jäävad tulevateks aastateks samuti oluliselt väiksemaks kui teistes Euroopa Liidu riikides, siis see ongi suuremaks ohuks nendele lihatööstustele, kes kasutavad kohalikku toorainet – nagu näiteks meie. Välismaist sea- ja veiseliha kasutavatel tööstustel on hinnarisk oluliselt väiksem, samas on neil suurem jällegi toor­aine kvaliteedi risk.

Osale arutelus

  • Ain Alvela

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Oilseeds Tehnika otsib LAOTÖÖTAJAT

Oilseeds Tehnika OÜ

28. detsember 2017

Oilseeds Tehnika otsib HOOLDETEHNIKUT

Oilseeds Tehnika OÜ

28. detsember 2017

Uudised