23. mai 2013
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eesti toidul kesine võime konkureerida

Kuigi tööstuslikult toodetud toidu päritolu tundub anonüümne, on selle hind talutoodangust soodsam, mis määrabki tarbija eelistuste vaekausi kaldumise esimese kasuks.

Samas on Eestimaal kasvanud ja lähikonnas, mõnes meiereis või pagarikojas, valmistatud toidul suurtööstuses tehtu ees n-ö emotsionaalsed eelised – lisaainetest vaba, mahedalt toodetud, kodu lähedal kasvanud, ühesõnaga usaldusväärne ja kindel. Eestimaalane on harjunud tegelikult sellist toitu eelistama, paraku teeb väiketootmise paradoksaalsel moel kalliks just selle väiksus – väike toorainevajadus, väikesed partiid, palju käsitööd.

Nii tõdevad kohaliku toidu tootjad, et kuni tarbija eesmärk on vaid kõhu täitmine, on kohaliku toidu konkurentsivõime madal.  Teiste seas ka Nopri talumeierei juht Tiit Niilo, märkides Tartus peetud kohaliku toidu tootjate arutelul, et kohaliku toidu müügieeldused on kvaliteet ja kättesaadavus ning tarbijate ostuhuvi. Tema hinnangul on selles veel palju arenguruumi.

Ostudega maaelu toetama

“Tark tarbija tahab toidust ja toidutootjast teada kõike, aga ta peaks ka teadma, milliseid väärtusi hind sisaldab. Oleme tunnistajaks kilomeetripikkustele kaubalettidele ja valiku suurenemisele,” tõdes Niilo. “Seda raskem on kohaliku toidu pakkujal olla nähtav. Vajalik on arendada ka teisi toidu kättesaamise viise – osalemine võrgustikes, talus käimine, kastikaubandus.”

Ta rõhutas toidukultuuri olulisust iga piirkonna kultuuris ning avaldas usku, et palju on tarku tarbijaid, kes pole kampaania orjad ja oskavad toitu teadlikult valida. “2020 on rohkem vabadust rahakotis, seega ka valikutes,” rääkis Niilo. “Tarbija oskab ja soovib oma ostudega toetada maaelu.”

Kohalik toit lasteasutusse ja sõjaväkke

Laulasmaa Spa peakokk Angelica Udeküll tunnistas, et kõik restorani külalised ei ole valmis roogade eest rohkem maksma ja hulgiladudest ostes on peakokad restoranide omanike silmis paremas valguses.

“Kui tahta hea kokana pakkuda hinnatundlikule kliendile kohalikku toitu, peab vaatama 20 kilomeetri raadiuses oma restoranist,” nentis Udeküll. “Eesti toitu peaks aga rohkem pakutama ka meie koolides, lasteaedades, kaitseväes.”

MTÜ Liivimaa Lihaveis juhatuse liige ja TÜ Taluturg juhatuse esimees Katrin Noorkõiv ütles, et tööstuslikul tootmisel on palju eeliseid.

“Tootmine annab paljudele tööd, pakub võimaluse ekspordiks ning toob riigile raha sisse,” selgitas ta. “Paraku tähendab see, et aina vähem kasutatakse kohalikku põhitoorainet ehk puhast toitu.”

Noorkõiv kinnitas, et hinnasurve tootjatele on suur ning müüma peab aina odavamalt – seetõttu väheneb tooraine osakaal ning tooted muutuvad anonüümseks. “Hinnaerinevus tööstusliku ja kohaliku toidu vahel sellest tulebki,” ütles ta. “Kui maht suur, siis ka hind madalam,” tõdes ta. “Kui aga köögiviljakasvataja kasutab võimalikult vähe kemikaale, teeb see ka hinna kõrgemaks.”

Noorkõivu sõnul puhutakse hindade teemal mulli üles, kuid tegelikult toidutootmine ongi kallis. “Võrreldakse hindu ning leitakse, et tootja teenib liiga palju,” ütles ta. “Paraku on jaekaubanduses 100–200% suurused juurdehindlused. Seega ei saa “palju” teenimisest juttugi olla.”

Ka suurtootmises annab keskenduda kodumaisele toormele

ASi Põltsamaa Felix turundus- ja müügidirektori Marek Viiloli sõnul peavad tarbijad toidukauba valikul kõige olulisemaks toidu head, harjumuspärast maitset.

“Alles seejärel hinnatakse toidu naturaalsust, värskust, kvaliteeti ja hinda,” kinnitas ta. “Igas riigis ja piirkonnas maitseb toit erinevalt ning seetõttu on kindlasti eelis toiduvalmistajal, kes töötab iga päev oma koduturul, teades ja tundes tarbija vajadusi ning arvestades kohalike maitse-eelistustega.”

Viilol märkis, et tootearenduses peab firma oluliseks ülemaailmseid toidutrende, nagu naturaalsus ja tervislikkus, oluline on ka kohaliku näo ja maitsega toit, kodus isevalmistamise rõõm, kiirus ja mugavus ning kindlasti tuleb toiduvalmistajal arvestada orgaaniliselt puhta toidu osakaalu kasvuga.

“Kohaliku nn näoga toidu eelis on lühem tarneahel, harjumuspärane maitse ja arusaadav pakend,” selgitas Viilol. “Ka Põltsamaa Felix valmistab toitu tööstuslikult ja kõiki tööstuslikult toodetud tooteid ei saa võtta sarnaselt.” Tema sõnul on anonüümsus ja ebamäärasus tulnud sisse omamärgitoodetega ning osalt ka erinevate maaletoojate tarnitavate toodetega.

“Kurgid Vietnamist või Indiast ei tundu nii usaldusväärsed kui Eestimaal kasvanud kurkidest valmistatud toode,” on Viilol veendunud. “Felixi kurkide puhul saame rääkida tõesti näoga kurgist – jagame kevadel kurgiseemned oma kasvatajatele, suvel ostame kurgi ja valmistame enda retsepti järgi konservkurki.”

Viilol leiab, et kuna tarbija usaldab harjumuspäraseid maitseid ja tuntud kaubamärke, siis pigem tulekski töötada suurema lisandväärtuse saavutamise nimel, et konkureerida odavast tööjõust ja kohati paremast saagikusest tuleneva soodsama omahinnaga toodetega.

Supermarketi ostukorv talupoe omast odavam

Põllumajandusministeeriumi kaubanduse ja töötleva tööstuse osakonna juhataja Taavi Kand märkis toitumistrende iseloomustedes, et 82% inimestest ostab toitu suurtest toidukauplustest. Samal ajal räägitakse üha enam kohalikest toiduvõrgustikest, otseturustusest, mahetootjatest ning võimalikult lühikestest tarneahelatest.

“See on ka üldine maailmas levinud muster, kuna ÜRO prognoosi kohaselt elab 2050. aastaks maailmas üle 9 miljardi inimese, kelle nõudmised toidule, selle omadustele, kvaliteedile ja päritolule on väga erinevad,” kinnitas Kand. Ta märkis, et kasvavast nõudlusest tuleneb ka hind, mis omakorda sõltub sellest, kui efektiivselt, mastaabisäästlikult ja automatiseeritult on korraldatud tootmine.

“Siinkohal ei peaks me väike- ja suurtootmist vastandama, vaid pigem mõtlema sellele, kuidas kõige paremini tarbijate vajadusi katta ja samas tõsta ka tarbijate n-ö toidualast lugemisoskust,” rääkis ta.

Kand peab positiivseks, et ELis tegeletakse praegu mitmete mõjuhinnangutega, mille eesmärk on välja selgitada, kuidas muuta toidu või selle peamiste koostisosade päritolu nähtavamaks ja kuidas päritolu märgistusel esitada – kas “EL”, “ELi-väline riik”, liikmesriigi või väiksema piirkonna nimi.

“Kui mõelda, kelle positsioon või mõjuvõim toidutarneahela osaliste – tootja-töötleja-jaekaubandus – seas on võrreldes teistega kasvanud, siis vastus on jae­sektor,” ütles Kand. “Jaekaubandus on tarbijale kõige lähemal ja pakub kahele esimesele osapoolele väljundit turule.”

Väljundi saamiseks tuleb jõuda kokkuleppeni paljudes detailides, nagu kogused, hind, logistika, kampaaniad, omamärgitoodete tootmine jne.

“Kuna tahtjate nimekiri on pikk, kolme suurima jaeketi turuosa aga ligi 60%, siis on jaekettidel parem positsioon astuda lepingulistesse läbirääkimistesse ja saada soodsamad kokkulepped,” märkis Kand. “Hinnasurvet tekitab ka leibkondade toidukulude osakaal, mis eelmisel aastal oli 27,3% eelarvest.”

 

Mis on mis

Kohalik toit 

Kohalik on toit, mis tuleb lühikese tarneahela kaudu tarbijale tema kodulähedaselt tootjalt või kasvatajalt.Tarbija tunneb ja usaldab hästi seda tootjat.Lühike tarneahel ei kergita kohaliku toidu hinda, see on poetoidust niigi kallim.

Allikad: Katrin Noorkõiv, TÜ Taluturg

Kommentaar

Päritolu küsimus ajab üha enam segadusse

Taavi Kand, põllumajandusministeeriumi kaubanduse ja töötleva tööstuse osakonna juhataja

Kui rääkida toidu päritolust või selle süvenevast anonüümsusest, siis see on üks peamisi murekohti, mida tarbijad on uuringutes välja toonud.

2012. aastal korraldatud  EMORi uuringus vastas 42% küsitletutest, et nende jaoks ei selgu pakendiinfolt toidu tootjamaa ega tootja, 41% jaoks ei selgunud kasutatud tooraine päritolu ning 22% ütles, et ka müüjatel on vähesed teadmised toidu päritolumaast.

Toidumärgistamise regulatsiooni järgi peab toote märgistusel esitama valmistaja, pakendaja või müüja nime ja aadressi, mistõttu alati ei pruugigi valmistaja andmed selguda. Päritolumaa tuleb esitada juhul, kui selle puudumine võib tarbijat oluliselt eksitada.

Kuna meie jaekaubandusse tuleb järjest enam juurde jaekettide omamärgitooteid, millele kehtivad samad märgistamise nõuded, siis on ka see üks põhjus, miks toidu päritolu kindlakstegemisega tekib tarbijatel raskusi.

Autor: Ain Alvela, Ketlin Rauk

Liitu Põllumajanduse uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Põllumajanduse uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Meelika Sander-SõrmusPõllumajandus.ee juhtTel: 555 33 789
Jaanus SarapuuReklaami projektijuhtTel: 5166 960