25. juuni 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kui võtta abiks 2010. aasta põllumajandusloenduse tulemused, siis  5524 väikeettevõtet (müügitulu 4000 - 25 000 eurot) kasutavad 14% põllumajandusmaast, 1657 keskmist ettevõtet (25 000 - 100 000) kasutavad 20% maast ja 893 suuremat tootjat, kelle müügitulu ulatub üle 100 000 euro, kasutavad 55% maast. Neile arvudele silma vaadates tuleb meil esmalt teha selgeks, mida me tahame saavutada. Kas anda igaühele kasvõi näpuotsaga midagi või saavutada eraldatavate investeeringutoetustega suuremaid eesmärke, millest tuleks kahtlemata nimetada enamuse majandusekspertide esile tõstetud konkurentsivõime kasvu ja ekspordi suurendamist. Mitte toetused toetuste pärast, vaid uue kvaliteedi saavutamine põllumajanduslikus tootmises.

Paraku kipuvad asjad olema nii, et kui räägitakse Eesti majandusest ja tema eesmärkidest üldiselt, siis on konkurentsivõime ja ekspordi suurendamine tähtsal kohal. Põllumajandus seisaks aga sellest justkui väljaspool ning põllumajandusliku tootmise puhul nähakse eesmärgina pigem teatud kultuuritüübi edasikandumist, maaelu kui sellise soodustamist, mis justkui iseenesest tagaks regionaalselt tasakaalustatuma arengu. Arengu aluseks ei ole siiski mitte toetustel põhinev tootmine, vaid selline tootmine, mis on pikaajaliselt konkurentsivõimeline, investeerimissuutlik ning põhiline - tagab majandustegevusega maal tööökohad ja sellest tuleneva paikse asustuse.

Prof. Urmas Varblane on toonud välja toetussõltuvuse, iseloomustades seda kui haigust, kus esialgu mõeldakse abirahaga teha midagi täiendavat igapäevategevusele, kuid mis lõpuks võib taanduda igapäevakulude asendamisele. See ei ole jätkusuutlik tee.

Praegu on kavandatud, et investeeringutoetused suunata ettevõtetele, kelle müügitulu on vähemalt 4000 eurot. Kas selline ettepanek põhineb analüüsil, on raske öelda. Arvata võib, et mitte ning ettepaneku aluseks on seesama kultuuritüübi fenomen, ehk ka valitsevate  poliitikute  soov rahustada väiketootjaid , keda on ju arvuliselt rohkem. Sest tunnistagem ausalt: väike- ja suurtootjate vastandamine on olnud teatud poliitikute mantraks juba pea kogu taasiseseisvunud aja. Esimestes nähakse vabaduse kandjaid, teistes kolhoosimentaliteedi edasikandjaid. Ehk lõpetaks selle ära ning lähtuks põllumajandusliku tootmise (riiklikul) arendamisel siiski eelkõige majanduslikest kaalutlustest, mis tulemina tooks kaasa sotsiaalse arengu. Loomulikult on mõlemal tootjate grupil oluline roll  toidutootjatena , aga neid ei tohi vastandada.

Kahtlemata on loomade heaolu nõue mõistetav, kuid siiski teatud piirini. Põllumajandusministeeriumi ettepanek toetada neid veisekarju, kus kõik veised (sh piimalehmad) väljas käivad, aga välistab suurtootjad ning asetab nad väiketootjatega võrreldes kehvemale positsioonile. Võib olla tõesti nõuabki  Eestit selliseid otsuseis tegema Euroopa Komisjon , ei oska õelda…

Põllumajandus-kaubanduskoja analüüs näitas, et 2010. aastal oli keskmisi ja suuremaid tootjaid kokku 2550 ning seda arvu võib võrrelda tootjatega, kes on viimase seitsme aasta jooksul pidevalt investeerinud ning just nendega tuleks investeeringutoetuste meetmete väljatöötamisel esmaselt arvestada. Seepärast toetan ka põllumajanduskoja ettepanekut, et investeeringutoetuse saaja müügitulu peaks olema vähemalt käibemaksukohuslase müügikäibe alampiir (16 000 eurot), mis näitaks reaalset ja korrapärast majandustegevust.

Võiks ju küsida, miks 8074 väiksest, keskmisest ja suurettevõttest vaid 27% tootjatest taotlesid toetust. Ilma sellele küsimusele vastamiseta tähendab investeeringutoetuste alampiiri määratlemine kui ennustamine kohvipaksult.

Toetuse hindamisel tuleks aluseks võtta objektiivsed finantsnäitajad rahavoogude alusel. Need finantsnäitajad peaksid üheselt määratlema, millised kriteeriumid tuleb tootjal toetuse saamiseks ületada ja oleksid krediidiasutustele ainukeseks aluseks otsuste tegemisel.

Praegune  MAK i projekt on kaotanud oma fookuse ja võib  lahustuda eri huvigruppide vahelises võitluses ning mõningad  tulevikku suunatud aspektid on sootuks unustatud. Lubatakse küll, nt finantsinstrumente soodsamate laenude ja tagatistena, mõistlik oleks olnud ka taotleda  Eesti põllumajandustootjatele võimalusi maaostu soodustamiseks. Kahjuks võeti selline võimalus  valitsuse poolt jõuliselt maha. Tagasihoidlik on ka turunduse toetamine  eksportivatele ettevõtetele. Loodame siiski , et loetud päevad , mis MAKi ettevalmistamiseks on jäänud tehakse sektori tuleviku jaoks õigeid otsuseid ja uue finantsperioodi rahalised vahendid jaotatakse perspektiivi tundega.

Autor: Ester Tuiksoo