Autor: Roomet Sõrmus • 12. august 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

ELi ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) meetmed jagunevad laias laastus kaheks: esimese samba otsetoetused ja turukorralduse meetmed ning teise samba maaelutoetused. Eestil on uuel ajavahemikul (2014-2020) võimalik kasutada ca üks miljard eurot otsetoetusi ja koos riigipoolse kaasfinantseerimisega ca 936 miljonit eurot maaelutoetusi.

Otsetoetused on sissetulekutoetused, mis ­aitavad konkurentsis püsida ELi tootjatel, kes peavad täitma maailma kõige rangemaid keskkonna- ja tootmisstandardeid. Ainuüksi rohestamise meetmete tõttu muutuvad nõuded uuel perioodil veelgi rangemaks ja bürokraatlikumaks.

Maaelutoetuste eesmärk on aidata kaasa põllumajandus- ja toidutootmise konkurentsivõime tõstmisele ning põllumajandussektori struktuursetele muutustele.

Raha on vaja, et vähendada ka keskkonnakoormust ning arendada mahe-, loodussõbralikku ja ekstensiivset põllumajandust, mida, tundub, tarbijad soovivad. Maa­ettevõtluse toetamist peaks vaatama eelkõige kontekstis, mis on seotud põllumajandussektoris vabanevatele töötajatele alternatiivse hõive tagamisega.

Ekslik arusaam. Üsna laialt on paraku levinud arusaam, et maaelutoetused peaksid tagama kogu maaelu tasakaalustatud arengu. Nii avaldas riigikantselei MAKi eelnõu kooskõlastamisel arvamust, et maaelu mitmekesistamise prioriteedid jäävad põllumajandussektori arendamise varju.

Samasisulisi mõtteid on avaldanud ka mitu maaeluorganisatsiooni. Majandusministeerium teatas, et uuel perioodil lõpetatakse toidutööstuste investeeringute toetamine EASi kaudu. Sotsiaalministeerium suutis aga kõik üle trumbata: arengukava peaks tegelema ka vaesuse vähendamisega maapiirkondades!

Tegemist on silmakirjaliku lähenemisega, kus lai hulk huvigruppe noolib põllumajanduspoliitika eelarvest raha, samas kui põllumajandussektori toetamine on teistest ELi fondidest välistatud. Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi raha peaks vaatlema kui ühte selget alustala põllumajanduspoliitika eesmärkide saavutamisel.

MAKi koostades ei saa arvestamata jätta, et otsetoetused jäävad valitsuse jõupingutustele vaatamata Eestis ka järgmisel eelarveperioodil ühenduse kõige madalamateks. 2020. aastaks jõuavad toetused alles 75% tasemele ELi keskmisest.

Samuti oleme loobunud nn vähemsoodsate alade toetusest, mille maksmise alus tuleneb eelkõige Eesti lühikesest vegetatsiooniperioodist, ja mis rahaliselt oleks võtnud arengukava eelarvest rohkem kui 160 miljonit eurot.

Valitsuse vastutustundetus. Valitsusest ei ole vastutustundlik investeerida märkimisväärset osa maaelufondi eelarvest väljapoole põllu­majandus- ja toidusektorit. Mõnevõrra muudaks olukorda, kui jätkataks riigieelarvest täiendavate otsetoetuste maksmist, kuid aprillis kinnitatud riigi eelarvestrateegias 2014-2017 selleks raha kavandatud pole.

Maaelu probleemide kompleksseks lahendamiseks peavad põllumajandusministeeriumile appi tulema ka teised ministeeriumid. Selleks tuleb suunata märkimisväärselt enam Euroopa sotsiaal- ja regionaalarengu fondi raha.

Oleme teinud ettepaneku, et just nendest allikatest tuleks erinevalt senisest praktikast suunata raha ka piirkondlikele kogukondadele (nn Leader-tegevusgruppidele), et aidata maal arendada mittepõllumajanduslikku ettevõtlust, renoveerida arstipunkte, edendada noorsootööd, osta kirikukelli, kaitsta kultuuriväärtusi. Üsna kurioosselt on nende vajalike küsimuste lahendamise ventiiliks praegu kujunenud just põllumajanduspoliitika eelarve.

Samuti pole valitsus valmis maaelu arengukavast välja võtma Natura metsatoetusi, mis paneb ­MAKi eelarve samuti korraliku surve alla. Meie ja maapiirkondade kogukondade palved on seni jõudnud kurtide kõrvadeni.