Tarbijad ja tootjad omamärgitoodete kahvlis

Mäletate aegu, kus üheülbalised pakid täitsid poeriiuleid. Valida oli, kas ostad selle piima või tolle leiva või jätad üldse ostmata. Maitse või väljanägemine olid kord nii, kord naa.

Kaupmehed esitlevad omamärgitooteid küll kui head võimalust tootmismahte suurendada ja tarbijale eripärasemat sortimenti pakkuda. Kuid vastuseta jäävad küsimused, kelle arvelt kaupmeeste “sortimendi laiendamist” tehakse ja mis on selle tegelik mõju tarbija jaoks?

Kujundlikult väljendudes on toidutööstused justkui omamärgitoodete “kahvlis”. Ühelt poolt kannustab tootjaid kaupluste märgitooteid tegema tugev konkurents – kui mina ei tee, siis teeb ju konkurent - ja võimalus kasvatada toodangumahtusid, millega katta ettevõtte üldkulusid. Teisalt on Eesti turule omamärgitoodete tootmisel marginaalid sedavõrd madalad, et ka kasvanud mahtudega ei suuda need anda ettevõttele ressursse  tootearenduseks.

Areng on aga toidutööstuses igale ettevõttele hädavajalik, et pinevas konkurentsis ellu jääda.  Mahtu kasvatavaid omamärgitooteid valmistades jääb ettevõttele alati risk, et ilmub veelgi odavam sama toote pakkuja ning jaekett vaatab senised koostöösuhted kärmelt ümber. Kui kauplusekett otsustab toote tarned peatada või sortimendist välja arvata, võib see halvemal juhul lõppeda tootja pankrotiga. Kui aga koostöö jätkub, siis konkureerivad need “mahutooted” sama tootja enda oskusi, raha ja aega nõudva tootearenduse tulemusel valminud toodetega. Seega jääb kaupluse omamärgitooteid valmistav tootja peaaegu alati kaotajaks, sest kõik riskid on tema kanda.

Miks see tarbijale oluline on? Et omamärgitoodete puhul on kaupluseketile enamjaolt oluline võimalikult madal hind, kaotab tooraine kvaliteet ja selle päritolu oma tähtsuse. Selle tulemusel ei oma Eesti toiduainetööstus, mida iseloomustab koostöö teadlastega ning pidev tootearendus järjest tervislikemate, uute maitsete ja lisandväärtusega toodete loomise  ning kunstlike e-ainete vähendamise suunas, mingeid eeliseid välismaiste tootjate ja toodete ees.

See toob endaga kaasa importtoidu osakaalu jätkuva kasvu, mis juba praegu moodustab 40% kaubanduses müüdavast. Tarbija ei pruugi seejuures arugi saada, kelle ja kus valmistatud tooteid ta ostab, sest kehtiva märgistuse seaduse järgi piisab pakendile vaid turustaja andmete lisamisest. Samas on uuringutest teada, et eestimaalane eelistab kodumaist toidukaupa, mille puhul hinnatakse harjumuspärast maitset, värskust  ja kvaliteeti.

Nõnda on kaupmehed omamärgitoodete “kahvlisse” pannud ka tarbija, kes saab nendelt kaupadelt sageli küll hetkelise hinnavõidu, kuid pikas perspektiivis kaotab valiku kui seose omamaiste tootjatega. Nn kodutut toodet valides, kus pakendilt tegelikult ei selgu tootja, võib tarbija segadusse sattuda ja kergelt ka pettuda toodetes.

Need on põhjused, miks mõni tootja on loobunud kaupluse omamärgitooteid tegemast ning keskendunud oma toodete kvaliteedile ja tootearendusele, et pakkuda meile tarbijatena valikuvabadust ning ise pinevas konkurentsis edukas olla. Omades tugevat bränditoodet on ettevõte ihaldusväärne partner nii kaubandusele kui tarbijale.

Võimalustest saab omamärgitoodete puhul kõneleda eeskätt välismaale allhankeid tehes, sest välisturgudel oma kaubamärgi ülesehitamine ja turundamine on Eesti tootjatel sageli ülejõukäiv. Vaid mõned üksikud on teinud siin läbimurde.

Ent kuidas kahvlist välja saada? Teadvustades eeskätt tarbijatena, et iga ostuotsusega kujundame oma homset valikuvabadust, kuid mõjutame ka otseselt kohaliku toidutööstuse ja sealsete töötajate käekäiku. Seega säästes kaupluse omamärgitootega mõne sendi, võime kaotada hoopis midagi hinnalisemat – hea eesti toidu ja valikuvabaduse.

 

Osale arutelus

  • Sirje Potisepp

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Seotud lood

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Uudised