Mais on väärtuslik energiasööt

Mais on maailmas üks vanimaid kultuure, kelle esivanemaid ei tunta või ei ole nad teadaolevalt säilinud. Maisi tõi Euroopasse 1492.a. Columbus. Seda kasvatati esialgu Vahemere maades. Hiljem seoses hübriidsortide ilmumisega hakkas maisikasvatus levima põhja poole.

Siloks hakati maisitaimi koristama 19. sajandi keskel Prantsusmaal, järgmisel  sajandil hakati maisisilo tegema Saksamaal, Suurbritannias, Hollandis. Subtroopilise päritolu tõttu edeneb mais paremini kõrgemas temperatuuris, optimaalne maisikasvuks on 25 – 30 C.

Sordiaretuse tulemusena on saadud uusi sorte, mis erinevad esialgsetest. Uued sordid on külma taluvamad ja kiirema kasvuga. Tänapäeva sordid on hübriidsordid. Need on tugevamad kui lähtevanemad. Optimaalsetes tingimustes  võib maisisaak olla 15-18 t/ha kuivainet. Võrreldes teiste kultuuridega on maisisaak mõõduka kliima tingimustes kõrgem. Põhjus on maisi kui troopilise päritoluga kultuuri fotosünteesi süsiniku sidumise iseärasuses (C4). Mõõduka kliima vööndi kultuurid kuuluvad C3 fotosünteesi rühma. Erisus tähendab ka seda, et C4  rühma kuuluvad taimed vajavad võrdse kuivainekoguse moodustamiseks 2-3 korda vähem vett.

Läinud sajandi alguses esitas akadeemik Eisenschmidt idee hakata maisi kasvatama Eestis. Esitatud idee edasiarendamise peatas maailmasõda. Alles Eesti iseseisvusaja 30-ndatel korraldati katsed 12 sordiga. Tulemused olid lootustandvad, kuid katsetamisest asi kaugemale ei jõudnud, sest edasised uuringud katkestas Teine maailmasõda. Nõukogude ajal hakati maisi kasvatama käsu korras peale J. Stalini surma kui Moskvas tuli võimule N. Hruštšov. Ameerika külastamise käigus 1955. a. näidati Hruštšovile maisikasvatust Iowa osariigis. Nähtu meeldis talle sedavõrd, et Nõukogude Liit (NL) ostis suure koguse maisiseemet, peamiselt sorti nimega Sterling. Ostetud seemet jagati üle NLi ja kohustati seda põhja piirkondades kasvatama silo tarbeks. Vaatamata sellele, et agrotehnika maisi kasvatamiseks oli algeline, tuli käsu korras kasvupinda laiendada. 60-ndatel moodustas maisi kasvupind Eestis 36 000. hektarit. Edasi hakkas maisikasvatus hääbuma, mille põhjustas Ukrainast ostetud sortide Bukovina-2 ja 3  kasutusele võtmine.

Kui võrrelda varasemaid saagitasemeid ka läinud sajandi esimesel poolel, siis suurt vahet tänaste saakidega ei ole. Erinevus on saagi kvaliteedis ja saagi tasemes tärklise kasuks, mille tagab lühema kasvuajaga  sortide kasvatamine ja agrotehnika täiustumine.

Older Grupp on alates 1997.a. katsetanud erinevaid sorte Ukrainast, USA-st, Saksamaalt, Inglismaalt, Taanist ja Hollandist. Sortide koguarv ulatub 40-ni. Katsetused toimuvad nii suurematel pindadel tootmispõldudel, kui ka Kuusiku katsekeskuses ja teistes Eesti katsekeskustes. Otsingud lühema kasvuaja kuid ka saagikamate sortide leidmiseks jätkuvad lähiaastatel. Loodame, et lähiaastatel saab Eestis kasvatada maisi ka teraks ning leiame sobilikud sordid ka kvaliteetse biomassi kasvatamiseks, millest siis toota elektrit või soojust.

Maisi agrotehnika

Kasvukoha valik . Sobivad soojapõhjalised mullad reljeefi kõrgemal osal. Põllu madalamad osad ja lohud maisile ei sobi. Eelistatud on ka lõunapoolsed kallakud ja muidugi tasased alad. Kasvuaegse õhutemperatuuri optimaalne piir maisi kasvuks on 12 kuni 25 kraadi C, päeval 22-25 kraadi C, öösel 18 kraadi C. Et mais on pärit Kesk-Ameerikast ekvaatori lähedalt, kus öö ja päeva pikkus on pea võrdne, sobivad Eestis maisi kasvuks suve lõpu soojad ööd ja lühemad päevad. Ühtlasi peab jälgima, et maisipõld ei asuks parkide läheduses, kus pesitseb palju suuri paigalinde (külvide kahjustuse  oht on 1-2 lehe faasis). Kui maisipõld asub suure metsamassiivi läheduses võivad kevadel külvi hävitada ja ka sügisel suure osa saagist hävitada metssead.

Muld. Peaks olema huumusrikas, hea struktuursusega, vähese umbrohu sisaldusega viljakas mineraalmuld, mille pH on vähemalt 5,6 - optimaalne on 6,8. Mulla happesuse tõustes peab selle  neutraliseerimiseks kasutama lupja.

Eelkultuurid. Sobivad teraviljad, kartul, ristik ja lutsern. Maisi võib mitme aasta jooksul kasvatada ka ühel ja samal kohal, kuid tänapäeva raske tehnikaga põldu hooldades ja saaki koristades võib tekkida mulla kinnitallamise oht. Tihendatud muld maisile ei sobi (saagikadu on hinnatud kuni 25%-ni). Tegelikult vajab maisitaim laia kasvupinda, kus võimas juurtesüsteem tungib kuni 2m sügavusele, enamus juuri kasvab kuni 1 m sügavuseni.

Kasulik on jälgida mulla kinnitallamist sügisel saagikoristamise ajal, eriti kui seda tehakse sademeterikkal perioodil. Mulla õhustatuse taastamiseks on otstarbekas kultiveerida seda pärast saagi koristamist, mis samaaegselt kutsub esile seemneumbrohtude idanemise ja tärkamise. Vajalikuks võib osutuda sügavkobestamine.

Mullaharimine . Sobivaim aeg on siis, kui muld harimisriista ei määri ja töö käigus mureneb. Sobivat momenti mulla harimiseks on keerulisem valida rasketel muldadel, pealegi on tegutsemisaeg selleks lühike. Enne külvi haritakse mulda seemendussügavuseni, mis kergematel muldadel on 5 cm, raskematel kuni 3 cm.

Väetamine. Mais vajab tugevat väetamist. Sobivaimaks on vedel orgaaniline väetis (läga). Esimest korda väetatakse lägaga mullaharimise ajal ja teist korda koos vaheltharimisega kui taimede kõrgus ei ületa 20 – 25 cm. Külvi eel antakse mineraalne kompleksväetis 400-500 kg/ha. Tugeval väetamisel orgaaniliste väetistega võib kompleksväetise normi vähendada 20-25 %. Suurim toitainete vajadus on alates sultanite ilmumisest s.o. 7-9 lehe faasis. Tahke orgaaniline väetis on soovitav anda sügisel. Sügisel laotada ka läga, kuid probleemiks võib osutuda toitainete väljauhtumine mullast sademeterohkel sügisel ja varakevadel ning loodetud  kasu jääda saamata.

Külvamine. Maisiseemne kaal on muutuv suurus sõltudes sordist, kasvuaegsest  ilmastikust jm. Igal juhul lähtutakse külvinormi arvutamisel 1000 seemne kaalust ja etteantud taimede arvust pinnaühikul (ha-l), mis meil on 70-80 tuh. Kui ridade vahekaugus on 75 cm, teeb see ühe jooksva meetri kohta 6-7 taime, vahekaugusega 18-20 cm. Külvatakse ühe tera kaupa.

Külviaeg.  Tavaliselt soovitatakse maisi külvata, siis kui mulla temperatuur on 8-10 kraadi C s.o. maikuu viimasel kümnendil. Katsed maisiga on näidanud, et külvi võib teha ka varem, maikuu esimese dekaadi lõpust alates kuni kuu keskpaigani. Ehkki öökülm võib maisi kahjustada ja kasvu pidurdada, saame varasema külvi korral suurema tõlvikute saagi. Kindlasti tuleb veenduda, et sort mida varakult külvatakse, on eelnevalt läbinud vastavad katsetused.

Umbrohutõrje. Maisi suurimaks vaenlaseks on umbrohi. Umbrohud ei kahjusta saaki 2-4 lehe faasini kui need ei ole maisitaimedest üle kasvanud. Kui see aga on juhtunud, võib piltlikult  öeldes karjatatavad  loomad lasta maisipõllule. Alates 6-8 lehest, kui eelnevalt on tõrje tehtud, umbrohud saaki enam ei kahjusta. Soovitav on teha keemiline umbrohutõrje, vajadusel 2 korda.

Eesti jahedapoolses ja muutuvates ilmastikuoludes ei saa kasutada suuremaid seemne külvinorme kui 80 000 taime 1 ha-l. Tihedama taimede seisu juures ei arene välja tõlvikud ja väheneb saak k.a. tärklisesaak. Seeme on eelnevalt puhitud ehk teisisõnu töödeldud vastavate kemikaalidega haiguste ja kahjurite vastu. Enim kahjustavad külvatud seemneid traatussid (Agroites ja Athous spp.) ja sääskede larvid (Tipula spp), kasvu ajal rootsi kärbes (Oscinella frit).

Haigused. Maisi haigustest on tuntud punahallitus (Fusarium), mida põhjustavad F. culmorum, F. avenacum ja F. graminearum, kahjustades kõigepealt vart ja tõlvikut selle kinnituskohal varrel augustis ja septembris. Vars hakkab seejärel mädanema ja lehed närbuma. Maisi tõlvikuid kahjustab mullast pärit seen Maisi lendnõgi (Ustilago maydis). Levib sooja ja kuiva ilmastikuga. Mõned sordid on sellele vastuvõtlikumad kui teised. Lendnõgi ei tekita ohtu silo söötmisel, vastupidi seda kasutatakse ka inimtoiduna Mehhikos ja mujal Ladina-Ameerika riikides. Rooste (Puccinia sorghi) tekitab lehtedele pruune täppe vegetatsiooni lõpus.

Maisil paiknevad isas- ja emasõisikud ühel ja samal taimel, mis on tuntud vastavalt sultanite ja tõlvikutena. Sultanid paiknevad taime ladvas ja tõlvikud poole taime jagu allpool. Eduka tolmlemise eelduseks on tuul, mille abil tolmuterad liikudes allapoole kleepuvad emasõisiku karvade külge.

Ideaalne on ühe täismõõdulise tõlviku moodustumine taimel, mis Eesti tingimustes on 40-50% taime kuivaine kaalust. Ühe täiskasvanud tõlviku kõrval võib enamasti kohata 1-2 väljaarenemata või vähem välja arenenud tõlvikut.

Parim maisi koristusaeg. Kasvatajat huvitab eelkõige saada suurim tärklisesaak. Seetõttu peame maisi kasvatama esimeste öökülmade saabumiseni. Mais on õhu miinustemperatuuri suhtes tundlik ja lehed hakkavad seejärel riknema põhjustades silos toksilisi aineid. Seega peab maisi öökülmale järgnenud päevade jooksul võimalikult kiiresti koristama, võimaluse korral teha seda vahetult enne öökülmi.

Kogu taime sobiv kuivainesisaldus on 30%, kehvemates kasvutingimustes 25% ja alla selle. Kasulik on teada kiu ja tärklise suhet, mis ideaalselt peaks olema 1:1-le.

Pärast tõlviku kattelehtede eemaldamist murrame tõlviku keskkohalt pooleks ja jälgime maisiterade värvust. Ideaalne on kui ülemine tera osa ¾ ulatuses on kollane ja alumine osa helekollane. Kahe värvuse vaheline mõtteline joon on tuntud „piima liini“  nime all.

Maisi metaboliseeruva energia moodustavad seeduv kiud, suhkur ja tärklis. Suurim on suhkrute sisaldus noortes taimedes, mis hilisemates kasvufaasides konverteerub (muutub) tärkliseks. Suhkru ja tärklise suhe muutub ka sileerimise käigus kuna bakterid kasutavad suhkru oma elutegevuseks. Silo keemiliste analüüside tulemustes avaldatakse ühise numbrina tärklis ja käärimisest järele jäänud suhkur. Maisi valmimise käigus läbib suurima muutuse tärklis, mis moodustub suhkrust.

Galerii

Osale arutelus

  • Siim Older, Hindrek Older

Põllumajandus.ee toetajad:

Seotud lood

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Oilseeds Trade otsib PIIRKONDLIKKU ESINDAJAT

Oilseeds Trade AS

20. oktoober 2017

Uudised