Autor: Jaan Sõrra • 23. oktoober 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

MAKi juhtkomisjon koosneb mitmekümnest liikmest, maaharijate esindajaid on seal vaid neli. Põllumajanduse valdkonnas räägivad aga kaasa kõik, olenemata mingisugusestki kompetentsist. Näide: üks juhtkomisjoni liige oli väga üllatunud, kui kuulis, et lehm poegib vaid korra aastas – ju ta arvas siis, et sama sagedusega nagu küülik… Põllumajandusminister küll küsib ettepanekuid ja neid tuleb rohkesti, kuid minu arvates tehakse tihti pigem poliitilisi kui põhjalikel analüüsidel põhinevaid valikuid, mis arvestaksid just neid sihtgruppe, kes tegelikult toidutooret toodavad.

Põllumehed tunnustavad tööd MAKi ettevalmistamisel, kuid on meetmeid, mis meid ei rahulda. MAKi kujundamisel tuleks proportsionaalselt arvestada tegevpõllumeeste ettepanekutega – kui Põllumeeste keskliidu ja Põllumajandus-kaubanduskoja liikmed toodavad ligi 80% Eesti toidutoormest ja hobitalunikud alla 10%, siis peabki otsustamisel vastavalt käituma. Eestile on vaja ühtlaselt arenenud riiki, kus väärtustatakse tegevpõllumehe tööd rahva toitmisel, samuti hobitalundust, kuid õigetes proportsioonides. MAKi eelnõu on aga tugevalt kaldu hobipõllumeeste ja sotsiaaltoetuste poole, kumab läbi ka soov valijatele meeldida.

Ebavõrdne konkurents

Uues MAKis on ebavõrdne konkurents tegevpõllumeeste suhtes – „ärategemine“ just suurematele tootjatele, kes toodavad enamuse toidutoormest ja maksavad makse. Investeeringute toetamise poliitika eesmärgiks peaks olema ettevõtluse arendamine – tuleb eelistada ainult aktiivset põllumajandustootjat ja meetmeid, mis loovad lisaväärtust ning kust laekub tulevikus eelarvesse märkimisväärne maksutulu.

Eestis oli 2010. a põllumajandusloenduse andmetel 19 613 põllumajanduslikku majapidamist, nendest 11 539 hobitalud (aastane toodang alla 4000 euro). Üle 4000 euro suuruseid ettevõtteid on 8074, nendest 3566 tulud on suuremad kui 15 000 eurot. Professionaalseid ettevõtteid, kelle müügitulu ületab 25 000 eurot on 2550, sh üle 100 000 tuluga ettevõtteid 893.

Üle 15 000 euro suuruse tuluga ettevõtted annavad 92% põllumajanduse kogutoodangust, sh üle 100 000 euro suuruse toodanguga 75% ning nendes ettevõtetes on 83% Eesti loomühikutest.

Üle 25 000 euro suuruse tuluga ettevõtete arv (2550) on võrreldav tootjate arvuga, kes on viimase seitsme aasta jooksul teinud pidevalt investeeringuid ja neid tulekski uues investeeringutoetuse meetmes sihtgrupina silmas pidada. PRIA andmetel oli sellel eelarveperioodil põllumajandustootmisele suunatud investeeringutoetuse taotlejaid 2177.

Äriregistri andmetel andis 50 suurima põllumajandusmaaga ettevõtet 2011. a tööd 2509 töötajale. Nende müügitulu oli 122,3 mln eurot ja maksti 7,2 mln sotsiaalmakse, lisaks töötajate maksud töötasult u 4 mln eurot – kokku tööjõumakse 11,2 mln eurot. Võrdluseks said need ettevõtted 2011. a ühtset pindalatoetust 9,58 mln eurot.

Täna peetakse põllumajandustootjateks ka hobiga tegelejaid kellel pole reeglina ei statistika- ega raamatupidamiskohustust. Investeeringutoetused peaksid minema aga vaid toidutootjatele, olgu nad siis suured või väikesed. Toidutootjateks peame neid, kus on kas või üks töökoht, parem aga kaks, nagu pakkus välja ka EMÜ professor Rando Värnik Riigikogus MAKi arutelul.

Investeeringutoetustele planeeritud rahaline maht ei ole piisav (163 mln, eelmine periood 191 mln eurot). Ainuüksi piimalautade investeeringuvajadus on minimaalselt 180 mln, noorkarjalautadel 200 mln eurot, lisaks on vaja investeeringuid sigalate, lihaveiselautade, kuivatite, kasvuhoonete jms uuendamiseks. Nende investeeringute tegemata jätmine halvendab lisaks konkurentsivõimele oluliselt ka keskkonnaseisundit.

Aga näiteks mahepõllumajandusele tahetakse suunata lisaks 30 mln eurot. Mahe kasutab täna 14% maast, kuid kodumaise mahetoodangu turuosa on vaid 0,5 protsenti. Ligi 80% mahepõllumajanduslikust maast on rohumaade all. Mahetoetuseks piisaks eelmise perioodi tasemest, kui toetada rohkem neid, kes annavad ka toodangut ja lõpetada mahetootmise teesklejate toetamine.

LEADER meedet tahetakse suurendada 85,7 mln 93,6 mln euroni (10% MAKi mahust). ELi teistes liikmesriikides on see valdavalt 5%. LEADER on küll vajalik kohaliku elu edendamiseks, kuid ei loo oluliselt tootlikud investeeringuid ja juba lähitulevikus võib tekkida probleem näiteks külamajade ülevalpidamisega.

Tegevpõllumeeste ettepanekud

Muuta investeeringutoetuste saamise tingimusi, eelistades pikaajalisi ja mahukaid investeeringuid.Toetuse saaja müügitulu peaks olema vähemalt käibemaksukohuslase müügikäibe alampiir (16 000 eurot, mis vastab 30 ha teraviljasaagile või üheksa lehma aastatoodangule), mis näitaks reaalset ja korrapärast majandustegevust (eelnõus on sätestatud alampiiriks 4000 eurot).Toetuse maksimaalse määra juures tuleks sätestada, et investeeringuobjekti käibemaksuta abikõlblik maksumus ei saa olla suurem kui ettevõtte taotluse esitamise aastale eelnenud majandusaasta müügitulu kolmekordne summa.Üksiktootjaid ja nende investeeringuvõimet on õige hinnata statistika ja maksuameti andmetel – finantsnäitajaid rahavoogude alusel – kui palju kasumit-kahjumit teenib tootmisse pandud raha ja arvestada makstud riigimakse.Defineerida mõiste „tegevpõllumees“ ja lõpetada toetuste maksmine tugitoolipõllumeestele, kes vaid heina põllule maha purustavad.

Täna on meil vaid ELi Ühine Põllumajanduspoliitika, puudub aga Eesti põllumajanduse arengukava, mis tuleks ellu kutsuda. See peaks arvestama valdkondlike strateegiatega, nagu piimastrateegia jt.

Brüssel andis suvel uutele liikmesriikidele loa konkurentsierinevuste tasandamiseks maksta riigieelarvest jätkuvalt lisatoetust ehk nn top-up´i. Riigieelarve eelnõus seda rida aga pole. Läti ja ka mitmed teised riigid on otsustanud aga seda maksta. Eks siis seitsme aasta pärast paistab, kas läti põllumehed lähevad meist mööda.