Autor: Helir-Valdor Seeder • 23. detsember 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Juba noil ammustel aegadel toitis meid meie põld. Ja põldu oleme seepärast alati au sees osanud pidada. Nendel kaugetel aegadel oli vähe neid, kes sõna otseses mõttes ise oma leiba lauale ei toonud – põllunduse, koriluse ja kalapüügiga tegeles enamik rahvast. See tähendab, et toidulaud oli suuresti igaühe enda katta.

Nüüd on ajad pöördunud ja vaid 3% Eesti elanikest toob kodumaise toidu meie lauale. See on suur vastutus ja oluline ülesanne. Paljudest üle maailma laineid löövatest tehnoloogilistest vidinatest, mobiiliäppidest, isegi uue hooaja rõivakollektsioonist on võimalik suure mureta loobuda. Need võivad teha meie argipäeva kirkamaks ja lihtsamaks, aga eluliselt pole need enamasti vajalikud. 

Toit on aga see, milleta inimene hakkama ei saa. Seepärast on need 3% Eesti inimestest meile väga olulised. Need olete teie, põllumehed, kes katavad meie 5000-aastase rahva jõululaua. Suur tänu teile selle eest. 

Head jõuluaega ja edukat uut aastat!