GMO– inimkonna näljahäda päästja

Senini pole suudetud täielikult tõestada, et GMO meetodid meie elu ja loodust kahjustaks. Samuti pole suudetud tõestada, et sellel mingit olulist mõju ei oleks.

Õnneks on senini ka tootmine põllumajanduses suurenenud ligikaudu samas tempos nõudlusega ning arenenud maades toidu puudust tänaseks ei ole. Küll on aga näljahäda probleemiks paljudes arengumaades ja taimekasvatuse uued lahendused oleksid paljudele abiks. Taimede kasvuks sobivaid maid on aga piiratult ning paratamatult tuleb suurendada tootmise efektiivsust olemasolevatel kasvupindadel. Traditsiooniline sordiaretus on tublisti kaasa aidanud suuremate saakide saamisele. Näiteks kasvõi suhkrupeet, mis veel 19. sajandil oli piltlikult öeldes näpujämedune. Tänaseks on suhkrupeet tänu tublidele sordiaretajatele rusikajämedune ning konkureerib edukalt suhkru tootmisel suhkrurooga. 

Traditsiooniline sordi- ja tõuaretus toimib oma kindlaid reegleid järgides: soovitava omadusega vanemamaid ristatakse ning saadakse  uue geenide kombinatsiooniga järglased. Toimub geenmutatsioon mis on olnud kasutusel aastatuhandeid, nii tahtmatult kui tahtlikult. Järglaste hulgast valitakse pärast saagi hindamist välja eesmärgile enam sobilikud ja ka see valik on toimunud pidevalt. Taimekasvatuses on paratamatu, et üks tsükkel on vähemalt aasta, sest peab uued seemned maha külvama ja uue saagi ära ootama. Teatud juhtudel saab protsessi ka kiirendada, kui külvata saadud saak lõunapoolkeral ja siis teisel poolaastal jällegi põhjapoolkeral, kuid tempo on ikkagi väga aeglane.

GMO tehnoloogia puhul kasutatakse kaasaaegseid teadmisi taimede geneetikast ja püütakse muuta teatud omadusi ehk geenide kombinatsioone teiste võtetega kui vaid traditsiooniline ristamine. Eeliseks on see, et tulemused saadakse kiiremini ja teadlikumalt suunatult.

Praeguseks ajaks on saanud paljude taimede geenilised koostised selgeks ning kindlasti tahetakse siis ka neid uute meetodite abil muuta, et sordiaretust kiirendada või sobivas suunas muuta. Kui on teada, et millise geeni kombinatsioon just millisele meile soovitavale omadusele mõju avaldab, siis on võimalik ka eelnevalt valikuid teha juba seemne geenanalüüsist ja tunduvalt kiirendada valikut.

Piltlikult võiks võrrelda traditsioonilist ristamist labidaga kraavi kaevamisega ja geentehnoloogiat ekskavaatoritööga. Kui ikka ekskavaator on valmis tehtud, siis  ei ole väga tark nõuda lõputult kraavi kaevamist vaid labidatega. Muidugi võib ekskavaator teha loodusele rohkem kahju kui labidatöö - see müriseb valjult,  tallab lilled katki, häirib linde jne. Kuid kui kõike mõistlikult planeerida, siis saadud efektiivsuse tõus võib isegi loodusele kasulikum olla. Kui aga seda võrdlust kasutada, siis tegelikult veel valmis ekskavaatorit pole. Olemas on vaid algeline mehhaaniline labidas, ehk senine geentehnoloogia on oma arengus kaunis algelisel tasemel, tehakse alles esimesi samme.   

Esimesed teadlikud geenmuudatused on tehtud paarkümmend aastat tagasi. Alustati herbitsiidide taluvuse alalt ja see on tulenenud sellest, et sellega tegelesid taimekaitsevahendeid tootvad firmad. Nende huvi oli eelkõige arendada välja uusi lahendusi taimekaitses. Samuti võtta kasutusele geentehnoloogia võimalused kaasaaegses taimekaitses. Varasemalt peamiselt keemiatooteid valmistanud firmad on muutunud üha enam sordiaretuse ja seemnekasvatusega seonduvateks ettevõteteks.

Peamised suunad mida praegu on arendatud:

1.Herbitsiidi taluvus. Üldhävitava toimega herbitsiidi glüfosaadi (Raundup) taluvus oli üks esimesi geentehnoloogilisi suundasid, mis on ka reaalselt tootmises laialdaselt kasutuses juba üle kümnekonna  aasta. Paljud kultuurid nagu soja, mais, puuvill jt. on juba suures osas GMO aretised. Kasutatakse eelkõige Põhja- ja Lõuna- Ameerika maades. Euroopa Liit ei ole neid aretisi oma põldudele senini lubanud. Aastaid seda ühte tehnoloogiat kasutades on aga selgunud, et umbrohuliigid, mis ei allu nii kergesti glüfosaadile võivad laialdasemalt levima hakata. Selle vältimiseks tuleb vahepeal jällegi traditsioonilisi herbitsiide kasutada.

Selle probleemi vältimiseks on ka aretajad leidnud uusi lahendusi. Näiteks välja on toodud lisaks Glüfosaadi taluvusele ka dicambat (Banvel) taluvad sordid. See on herbitsiid, mis väga hästi täiendab glüfosaadi toimet, andes lisaks aktiivsust just nende umbrohuliikide tõrjeks, kus glüfosaat kõige efektiivsemalt ei toimi, nagu tugeva juurestikuga mitmeaastased umbrohud, liblikõielised umbrohud jne.

2.Taimekahjurite kindlus. Meie põhjamaa tingimustes võib see olla üllatav, et kahjurite probleemi nii tõsiseks on peetud, et seda juba GMO algaastatel lahendama hakati, sest meid aitab parim kahjuritõrje - pakane! Enamus taimekasvatusest toimub aga maakera nendes piirkondades, kus miinuskraade pole ja kahjurid väga suure osa saagist võivad sõna otseses mõttes ära süüa.

3.Efektiivsem veevarude kasutamine. Jällegi Eestis mitte kõige enam mõistetav suund, sest meil on magedat puhast vett rohkem kui taimede kasvuks vaja. Ülemaailmselt on see aga üks peamistest põllumajandusliku tootmist limiteerivaks faktoriks. Senised tulemused pole veel kahjuks oluliselt kasutuses. Kui aga peaks kunagi näiteks suudetama kanda maisi põuataluvus teistele kultuuridele, siis oleks väga pikaks ajaks toidutootmise probleemid arengumaades lahendatud.  

4.Efektiivsem taimetoitainete kasutamine. Senini veel kaunis vähe arendatud suund kuid tulevikku silmas pidades üks olulisematest. Kõige tuntum taimekasvatajate unistus on see, et kui ikka suudetaks kunagi ka kõrrelistele või ristõielistele kanda üle liblikõieliste õhust lämmastikku siduv omadus! Siis oleks taimede lämmastikuga toitumine suures osas lahendatud.

Tehakse pingutusi, et neid kõiki elemente arendada ning kui veel suudetaks need kõik ühes sordis kokku panna oleks tulemuseks tõeline supertaim. Meie tänaste teadmiste juures ei ole see aga veel reaalne, kuna mingi omadus on seotud väga paljude geenide kombinatsioonidega. Samas on ka need omavahel seotud ja tihti mõjustavad samal ajal meile nii soovitud kui ebasoovitud omadust. Näiteks kui ikka kahjurite kindel sort ka inimesele süüa ei kõlba või mürgiseks osutub, siis on tegu tupiklahendusega.

Paljud väga olulised suunad on aga GMO aretuses veel algusjärgus

Taimede saagikuse kasv peaks olema ju esmatähtis! Suurem osa senistest GMO uuringutest ja arendustest on toimunud aga madalama omahinna ehk kulude vähenemise suunas, mitte saagikuse suurendamise eesmärgil. See on toimunud taoliselt sellepärast, et paljud neist töödest on tehtud peamiselt Põhja-Ameerikas, kus on ka maailma suurim umbrohutõrjevahendite turg. Sealsed tõekspidamised taimekasvatusest on alati olnud Lääne-Euroopast erinevad. Ameerikas nimelt ei panustata mitte väga kõrgete saakide saamisele, vaid võimalikult madala omahinnaga suurtel pindadel suurte koguste tootmisele. Kahjuks saagikuse tõusu peale on veel vähe panustatud. Kui geentehnoloogia oleks olnud Lääne-Euroopa vedada, kus on kallid maahinnad, siis kindlasti oleks eelisarenduses olnud saagikuse kasv ja taimehaiguste kindlus.

Teine väga oluline suund, mille tulemusi on veel väga vähe näha olnud, on saagi kvaliteet. Siin on tuntumaks näiteks „kuldne riis“, mis erinevalt tavariisist sisaldab A vitamiini. See oli üks esimestest GMO võtetega saavutatud saagi kvaliteeti parandavatest tulemustest. Kuid juba ligi paarkümmend aastat pole suudetud lõplikult otsustada, et kas lubada seda laialdaselt igal pool tootmisesse või mitte. Arvatavasti on see vastuseis ka üks põhjustest, miks ei ole senini palju rohkem saagi kvaliteeti parandavatest GMO tulemustest väga palju kuulda olnud. Teha oleks siin palju, eelkõige nende omaduste parandamine, milleks mingit kultuuri kasvatatakse: õlisisalduse kasv, suhkrusisalduse suurendamine, proteiini sisalduse kasv jne.

Vastuseis GMO-le ei ole arvatavasti mitte niivõrd tehnoloogiale endale, kuivõrd selle esitamise viisile ja koondumisele väga väheste tegijate kätte. Üheks lahenduseks oleks see, kui ka riiklikud teadusasutused suudaksid ajaga kaasas käia ja samuti neid tehnoloogiaid edasi arendada. Sordiaretus ja seemnekasvatus on tunnistatud aga erafirmade tegevusalaks ja sealsed riiklikud ettevõtmised liigitataks ebaausa konkurentsi valdkonda.

Senini pole suudetud täielikult tõestada, et GMO meetodid meie elu ja loodust kahjustaks.Samuti pole suudetud tõestada, et sellel mingit olulist mõju ei oleks. Selleks on lihtsalt aega vaja. Mõneti on isegi arusaadav, et riigid ja valitsused suhtuvad selle levikusse umbusuga ja rahastavad kaunis suurelt kõikvõimalikke mõjude uuringuid. Tööd on saanud sellel alal suur hulk inimesi ning alati on võimalik veel põhjalikumalt midagi selgitada. Kindlasti oleks paljude unelm see, et neid teemasid lõputult veel aastakümneid uurida, et rahastamiseks ikka uusi ja uusi projekte kirjutada. On ju võimalik alati öelda, et aga selle looduses oleva liigile pole veel toimet uuritud ja neid liike on oi kui palju.   

Muidugi tuleb ka kohe kõige suurema ja enamnähtava (näiteks Roundup või Monsanto) vastu valjusti välja astuda, siis saadakse ka vastavalt ka suurim tähelepanu. Tänapäeval on internetist võimalik kokku koguda väga lihtsalt suurel hulgal juba paarkümmend aastat tiirelnud legende. Kõik need on aga tavaliselt eriti umbmääraste väljenditena: on leitud, võivad olla, on täheldatud, võib juhtuda, on märgatud jne. Kui nüüd veel sensatsioonimaiad ajakirjanikud selle „uudise“ üles nopivad ja omakorda pealkirjadega asja veelgi põnevamaks keeravad, siis ongi varsti entusiastid loosungitega tänaval. Ja siis püütaksegi väita, et me kõik oleme taimedest pärinevaid mürke täis.

GMO ja Roundup ei ole mitte ainult alternatiiv teistele herbitsiididele, vaid eelkõige diiselkütusele. Tänu üldhävitavale toimele on olnud võimalik ära jätta kündmine kui kõige energiamahukam mullaharimisvõte. Traditsioonilise viljelusviiside juures kulub hektari kohta ligikaudu 40 liitrit diiselkütust (ligikaudu 50 EUR) ja selle alternatiiviks oleks 4 liitrit Roundupi (ligikaudu 20 EUR). Kõik me teame kui palju on aastate jooksul kallinenud diiselkütus. Samas Roundupi hind on langenud viimase 20 aasta jooksul ligikaudu kaks korda. Nii, et iga diiselkütuse aktsiisitõusu otsusega suunatake tegelikul teatud hulk arvutada oskavaid põllumehi enam Roundupi kasutama. Mis on aga loodusele suurem koormus, kas taastumatu diislikütuse põletamine traktorimootorites või herbitsiidi kasutamine, see on juba omaette küsimus. Süsiniku jalajälje alusel on kindlasti loodussõbralikum herbitsiidi kasutamine.

Suhteliselt rikas vana Euroopa võib endale lubada veel kaunis kaua geenide alaste arenduste kasutuselevõtu piiramist ja vähem efektiivse majandamise kinni maksmist. Kahjuks toimub see aga kõik meie, maksumaksjate arvel. Samas on oht, et jäädakse maha mujal maades ja piirkondades toimuvatest sellesuunalistest uuendustest. Vastava teemalisi uudiseid on kuulda ikka ja jälle, et mõni firma kolib oma arenguosakonnad Euroopa Liidust välja. Oht on järjest suurem, et meil Euroopas põllumajanduses toodetav on kallima omahinnaga ja lõpmatult toetuste maksmine kurnab muud majandust järjest enam.

Masinate lõhkumine tööstusrevolutsiooni vastaste poolt ei saanud omal ajal tehnilist progressi ja arengut takistama. Nõnda ei ole ka võimalik lõputult nõuda, et sordiaretuses on vaid ajalooline ristamine lubatav ja kõik muud võtted halvad. Mida enam õpitakse geenidega muudatusi läbi viima, seda arusaadavamaks muutub see tavainimestele. Mõneti on üllatav, et kui erinev on sallivus loomakasvatuse ja tõuaretuse kaasaaegsete meetodite kasutamise suhtes. Vastavaid saavutusi, näiteks muundatud geenidega vasika sündi hinnatakse ja jälgitakse hinge kinni pidades ning rõõmustatakse iga õnnestumise üle. Samas taimekasvatuses tehtav GMO on saanud tavainimest hirmutavaks malakaks ja nii mõnedki piirkonnad on juba ennast GMO vabadeks kuulutanud. Igasugused uuendused leiavad vastuseisu.

GMO tehnoloogia on praegu veel kaunis algelisel tasemel, tehakse esimesi kobavaid samme. Aretustöös geenidega teadlikult manipuleerimine saab kindlasti edaspidi sordi- või tõuaretuse tavaliseks meetodiks. Selleks, et aga Lõssenko unistused täituksid: mitme peaga nisu või nisupeadega orashein jne., läheb veel päris palju aega. Kuna geene tunneme veel väga vähe ja senine GMO aretus on kaunis algjärgus. Selleks, et maailma kasvavad toidu- ja energiaprobleemid lahendada on aga geentehnoloogial suured perspektiivid.

Osale arutelus

  • Margus Ameerikas

Põllumajandus.ee toetajad:

Seotud lood

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Oilseeds Trade otsib PIIRKONDLIKKU ESINDAJAT

Oilseeds Trade AS

20. oktoober 2017

HILTI is looking for a SALES REPRESENTATIVE

Manpower OÜ

03. november 2017

Uudised