Autor: Meelika Sander-Sõrmus • 7. märts 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Lihaveisekasvatus on üks vähestest loomakasvatusharudest, mis on täiesti loodussõbralik.

Käesoleva aasta 1. jaanuari seisuga on Eestis 59025 lihaveist. See arv on tõusnud viimastel aastatel 7000 - 9000 võrra, mis näitab, et lihaveisekasvatus on Eestis väga populaarne. Enim on Eestis Herefordi tõugu veiseid (kokku 15047 tk), Aberdiin-anguse tõugu (14387 tk),  Limusiini tõugu (11929 tk), Simmentali tõugu (5910 tk) ja Šarolee tõugu veiseid (4066 tk) ja siis järgnevad Šoti mägiveised, Akviteeni hele, Belgia Sinine, Plemont, Gallovel, Dexter ja Aubrak – viimase kahe tõu osakaal on suhteliselt väike.

„Hetkel on meil kokku 12 tõugu,“ täpsustas Suurmaa. „Kuna lihaveistele meeldivad rannaäärsed alad, siis Saaremaal ja Läänemaal on veiseid üle 10%, aga samuti Rapla ja Pärnu ning Lääne-Virumaal on lihaveisekasvatus laialdasemalt levinud. Kõige vähem kasvatatakse lihaveiseid Ida-Virumaal ja Tartumaal, kuigi huvi on ka seal tekkimas.“

Mis on mis?

• Vasikas - noorveis, kelle vanus on kuni 6. kuud;

• Mullikas - noorveis alates 7. kuust kuni põhikarja kandmiseni, isasloom on pullik ja emasloom on lehmik;

• tiine mullikas - lehmik, kelle tiinus on kindlaks tehtud;

• lehm - tiine mullikas pärast poegimist, pärast kolmandat poegimist on ta täiskasvanud lehm;

• lihakeha - tapetud looma kere algtöötlemise staadiumis;

• rümp - lihakeha, millele on antud kaubanduslik välimus, pärast selle puhastamist ja korrastamist.

Tootja seisukohalt on lihaveisekasvatus tasuv ja suhteliselt lihtne, sest:

• lihaveistel on kõrge karjainstinkt  ja loomad on üldjuhul sõbralikud;

• pole vaja lüpsta – tööjõukulud selles tootmisharus on väikesed;

• vasikad kasvavad kiirelt – põhjuseks on küllaldane piim, vasikas saab piima isegi 20-30 liitrit päevas;

• haigestuvad harva;

• loomad on 80% ajast väljas ja karjatamisel, on vabapidamisel ka talveperioodil;

• loomad on vähenõudlikud sööda suhtes, kõlbab väheviljaks karjamaa, kus ei tohiks olla tarna;

• jõusööda vajadus on väike - on ka neid kasvatajaid, kes üldse ei anna jõusööta aga et 12 kuuselt oleks pull 500-600 kilo raske, siis tuleks siiski anda jõusööta (5-12 kg. päevas);

• veised on pikaealised ja neil on head sigimisomadused, eluea jooksul võib planeerida keskmiselt 8 vasikat;

• liha tootmine on odav, sest liha kvaliteet on parem;

• lihaks realiseeritavatel loomadel on üks talveperiood ja kaks suveperioodi, seega nende söötmine on ökonoomsem.

Suurmaa sõnul tasuks lihatöötlejatel eelistada veiseliha, sest veistel on suurem rümbasaagikus, samas luude osatähtsus on väiksem. „Rümbas on palju pehmet liha ja lihast saab teha suuretükilisi pooltooteid ning sellel lihal on paremad kulinaarsed omadused. Maailmas peetakse parima maitsega lihaks just Aberdiin-anguse veiseliha,“ selgitas Suurmaa.

Millist tõugu valida?

„Aberdiin –angust on Eestis kasvatatud 1994 aastast ja sellega on kasvatajatel head kogemused, lisaks on nad väga sõbraliku iseloomuga,“ soovitab seda tõugu Suurmaa. „Hereford on samuti suurelt levinud meil ja kogu maailmas, on väga vähenõudlik ja kiire kohaneja, pikaealine, hea tervisega, rahulik ja keskmise kasvuga. Probleemiks saab tuua vaid selle, et nad kalduvad rasvuma aga nüüdne aretustöö on seda probleemi parendanud.“ Suurmaa soovitab kolmanda tõuna Limusiine, see tõug annab ristamisel väga häid tulemusi ja poegimine on neil kerge. „Nende pullid on väga lihaselised, veidi suuremad kui teised eelpooltoodud tõud, kuni 1200 kilo. Iseloomult on nad aga temperamentsed, samas kartlikud,“ rääkis Suurmaa.

Viimastel aastatel on hakatud rohkem huvi tundma Simmentali tõu vastu, kelle järglased on hea kehaehitusega ja kasvavad väga hästi ning lihaomadused on head. Suurmaa sõnul on oluline teada, et seda tõugu nimetatakse erinevalt eri maades, näiteks Saksamaal on tõu nimeks Fleckvich, Prantsusmaal Ple Rouge ja Itaalias Peseto Rosa.

„Talud, kes tegelevad turismindusega, neile soovitan ma Šoti mägiveiseid ja ka meil suhteliselt haruldast Dexteri tõugu, kes on madalakasvulised  ning selle tõu lehmad kaaluvad keskmiselt 300-320 kilo ning pullid 400-440 kilo,“  lisas Suurmaa.

Milliseid loomi osta?

Kas eelistada puhtatõulisi või ristandeid, võõrutatud noorveiseid, tiineid mullikaid, lehmi või pullnoorkarja,  oleneb rahalisest ressursist. Kõige enne saab tulu puhtatõulistest pullidest. Kui aga tahetakse hakata ainult liha tootma, siis võiks osta lehmikuid, kes on mitut erinevat tõugu.

Noorveis peab katma nii enda kui ammlehma aastased kulud. Lihaveistest saadav tulu oleneb loomade realiseerimishinnast, üleskasvatamise meetodist ja lihakeha kvaliteedist. 

Mida peab teadma, enne kui alustada lihaveisekasvatusega?

Esimene asi on kannatlik meel, need loomad vajavad palju sõbralikku suhtlemist pererahva poolt. Arvuta välja, kui palju peaks olema farmis loomi, et kogu perele oleks tegevust ja tagatud soovitud sissetulek. Vaata üle oma karjamaad, talvise sööda varud ja lisasööda võimalused.  Kas on olemas tootmishooned -  kui alustades neid ei ole, siis sobib ka tihe ja tuulevaikne metsaalune.

„Tõu valikul otsusta millised tõud valida ja millise aretusväärtusega loomad peaksid olema. Tõuge on palju ja ei ole häid ega halbu valikuid, igaühel on omad omadused ja otstarve. Näiteks kiirelt raha teenimiseks sobivad limusiinid. Proovida tasub ka kahe-kolme eri tõuga, siis selgub oma lemmiktõug kindlasti,“  selgitas Suurmaa.

Kõige sobivam karjagrupi suurus on 30-40 looma.

Sööt

Eelkõige tuleb mõelda sööda energia- ja valgusisaldusele. Noorveistele on väga oluline toorvalk. Mineraalainetest on oluline kaltsium, fosfor, magneesium, kaalium ja mikroelementidest raua ja vase sisaldus.

„Viimasel ajal on oluliseks peetud ka seleeni sisaldust. Selle puuduse vastu aitab see kui enne poegimist süstida valgelihastõve vastu emasloomi ja vasikaid peale poegimist. Oluline on ka D-vitamiin,“ ütles Suurmaa. „Otsesed söötmisnormid puuduvad, pigem tuleb vältida liigsöötmist, sest liiga rammusa lehma poegimine on raske. Ka lehmikute ülemäärane energia ja kiire kasv võivad tekitada udara rasvumise ja hilisema madalama piimatoodangu. Pullide söödanorm on suurem ja lehmadel väiksem. Varutud söötade kogus peab olema loomade arvuga kooskõlas. Kõige kvaliteetsema sööda peaks saama võõrutatud vasikad. Järgmine rühm on noorpull ja tiined mullikad. Kõige kehvemad söödad sobivad vanematele loomadele. Nuumata ei ole mõtet kehva juurdekasuga loomi. Heal kultuurkarjamaal võiks pidada ühel hektaril 2,5 ammlehma koos vasikatega, rannakarjamaal 0,8-1 ning metsakarjamaal vaid 0,3 ammelehma. Vasikatele tuleks anda karjamaal jõusööta, soovitud on pressitud kaer, oder, nisu. Talvel siloga toites, on norm kuni 30 kg päevas ning anda juurde ka põhku. Kui loomad on liiga rammusad, siis anda ainult põhku“.

Laut

Laudas kasutakse tavaliselt sügavallapanu, põhu vajadus ühe ammlehma kohta on päevas 6-8 kilo. Soovitav on lisada turvast. Lauda parim temperatuur on 0-5 kraadi. Kui on külmem kui -20 kraadi, tõuseb söödakulu. Vältida tuleb tuuletõmmet. Kindlasti tuleb tagada võimalus olla loomadel nii laudas kui väljas.

Paarituste ja poegimiste planeerimine

Enamasti kasutatakse loomulikku paaritust. Lihatõugu veiste ind on vaikne ja selle tuvastamine on raske. Ideaalne paaritusperiood on 40 päeva. Emasloomade tiinestumise tõenäosus on kesksuvel kõige suurem. „Oluline on teada, et lehm indleb pärast poegimist 21-28 päeva jooksul, uus ind algab 19-29 päeva järel, inna kestvus on 18-36 tundi,“ selgitas Suurmaa. „Üldjuhul toimub vasikate poegimine märtsis-aprillis, samal aastal sündinud lehmvasikad lähevad paaritamisele juba järgmise aasta suvel, s.o 15 kuu vanuselt“.

Probleemiks on pullide suur koormus paaritusperioodil, kuna paaritusperiood on lühike. Suuremates karjades on vaja pidada rohkem pulle aga tõupullid on kallid.

Enne poegimist anda lehmadele kõrgekvaliteedilist toitu ja valmistada ette sobiv kuiv sulg. Poegimisperioodil on vajalik ööpäevaringne valve, valmis tuleb panna kõik poegimiseks vajalik ja anda infot ka vetarstile. Oluline on ka pererahva sõbralik suhtumine looma, soovitav on lasta loomal kogu protsessiga ise hakkama saada.

Enamlevinud vead lihaveistekasvatuses:

• ei tutvuta enne alustamist teiste kasvatajate kogemustega;

• emasloomade paaritamiseks ei kasutata puhtatõulist sugupulli;

• lihaveiseid on ostetud liiga palju, toitu ei jagu;

• igal aastal võetakse eri tõugu pull - tuleks valida üks kindel suund;

• karjamaal ei võõrutata vasikaid õigeaegselt (suguluspaarituse oht);

• lautades ei grupeerita loomi vanuserühmade viisi;

• toit on mittekvaliteetne;

• ei planeerita poegimist kevadele ja ammelehmad söödetakse liiga rammusaks, mille tõttu on poegimine raske ning poegimisi ei jälgita pidevalt.

Infopäeva teises osas said kõik huvilised külastada Jaanus Tõnissoni farmi Soodevahe külas. Jaanuse farmis kasvavad Šoti mägiveised. Et Jaanuse farm tegeleb ka turismindusega, siis sai tõu  valiku kriteeriumiks just see, et tegu on eksootilise välimusega tõuga, kelle sarved on väga suured ja laiali. Nad on sõbralikud  ja vähenõudlikud. Karjas on 13 looma.

Vaata fotosid Jaanus Tõnissoni farmis nähtust:

15 pilti

Jaanus Tõnissoni farm Soodevahe külas.

Foto: Meelika Sander-Sõrmus