Eesti viinamarjavein on astunud esimesed tõsiseltvõetavad sammud

Kohalik viinamarjavein on ainulaadne, see jääb põhjamaiseks eksootikaks ja seetõttu ei konkureeri see tuntud veinimaade omaga. 

Eesti viinamarjavein on lõpetanud järjekordse aasta, kui pudelitesse on villitud enamus 2013. aasta sügise viinamarjakorjest saadud veinidest, erandiks vaid tammevaatides ootavad sordid. Värskete veinide üldiseloom ja maitsekvaliteet on oluliselt erinev eelmistest aastakäikudest: see ei ole nii õhuke ja happerikas kui 2012. aastal  ja samas jääb oluliselt alla ideaalsest 2011. aasta saagist.

EMÜ Rõhu Katsejaama istutati katsena kolm viinamarjasorti: ’Rondo’ (pärit Saksamaalt), ’Hasanski Sladki’ (Venemaa) ja ’Zilga’ (Läti) 2007. aastal. Eesmärk teada saada kuidas need viinapuud Rõhul kasvamise ja saagi tootmisega hakkama saavad, on tänaseks täidetud selles ulatuses, et võime kindlad olla nende viinapuude vastupidavuses ja elujõus isegi väga külmade või heitlike talvede ajal (nagu 2010/2011 talv). Edasised eesmärgid on oluliselt keerukamad: kujundada veinid mille aroomi- ja maitsestruktuur ei jää kuidagi alla muu maailma veinidele, vältida lõhnas ja maitses hübriiditunnuseid ning saavutada esmapilgul võibolla midagi vastuolulist sellega, et pakkuda uusi, parimas mõttes omapäraseid ja samas heas tasakaalus maitseid. Ehk rikastada veinimaitsete maailma kõige huvitavamal moel.

Kõrgetel eesmärkidel on veininduses oma hind. Peame tähelepanu pöörama väga paljudele aspektidele veiniaias, alates võra tagasilõikamise detailidest kuni veinimarja õige küpsusastme leidmiseni; ning veini valmistamisel valima õiged, meie sortidele sobivad tehnoloogilised võtted. Nagu kõik veinisõbrad teavad on olemas erinevad veinifilosoofiad, põhimõtted mille alusel veini toodetakse. Kõige lihtsam tootmispõhimõte „suur marjasaak + lisaained = palju kehva kvaliteediga veini“, Eestis kindlasti ei tööta. Sest see tähendaks meie veini konkureerimist sisseimporditava nn. alumise kihi veinidega milledest meie odavamalt ei suuda toota mitte kunagi; lisaks on see turuosa juba üleliia täis.  Järelikult peab Eesti vein kõnetama keskmisest nõudlikumat tarbijat mis tähendab seda, et sordi omadused koos kasvatustehnoloogiaga tagavad kvaliteetsed marjad, millest veini valmistamise tehnoloogilises protsessis ei tohi olla valesid töövõtteid, lisaaineid jne. Et alles jääks ehe ja võimalikult hea veinimaitse ning 100% tervislikkuse aspekt.    

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kolmest katseveinist kõige kõnekam on hetkel pikalt tammevaadis seisnud Hasanski. Selle Pinot Noir’ või Nebbiolo’likult õhuke üldolemus rõhutab sordi marjast iseloomu ning on meeldivalt mitmekülgne. Tehnoloogiliselt pakub kõige rohkem võimalusi Lätist pärit sort ’Zilga’. 2012. aasta marjasaagist õnnestus katsena valmistada valge, veidike kreemja tekstuuriga vein.  2013. aastal toimus ’Zilga’ korje kahes etapis ning tulemuseks on kolm erinevat veini: kuiv roosa, kuiv punane ning poolkuiv punane vein. Kõige hiljem korjatud ’Zilga’ marjadest sai omapärase iseloomuga vein mis on degustatsioonide jooksul maitsjatele kõige enam meeldinud: värvilt maasikapunane; lõhna üldiseloom aromaatne, mõrkjate alatoonidega. Lõhn ei ole agressiivne ja äratuntavad on küpsed metsmaasikad, pihlakamari, granaatõun, roosid. Maitse on kergem kui lõhn, puuviljase üldiseloomuga. Äratuntav on toores kreegimari ja natuke granaatõuna koos roosa pipraga. Järelmaitses on head vürtsid, need püsivad kaua. Hape ei ole tugev, see on ära tasakaalustatud vürtsidega. Võrdlevate degustatsioonide põhjal võib kinnitada, et need veinid mis seni valminud, juba kõnetavad meie veinitarbijat.

Lisaks maitsenüanssidele panevad veinikvaliteedile aluse erinevad saagi biokeemilised näitajad – suhkrusisaldusest sõltub veini alkoholisisaldus, antotsüaanidest värvus, mille sära ja intensiivsust mõjutab ka pH jne. Vastakaid arvamusi on tekitanud tuntud „prantsuse paradoks“ – punase veini tervislikkus. Meie katseveinide analüüside tulemused näitavad, et ka Eestis on võimalik valmistada veine, mis on organismile kasulike ainete, ehk antioksüdantsete polüfenoolide sisalduse poolest sarnased Prantsusmaal, Hispaanias, Tšiilis, Agrentiinas ja Rumeenias tuntud sortidest valmistatud veinidega. Esialgsed tulemused olid mõnede ühendite osas paljulubavad. Näiteks antotsüaanide sisalduse poolest on sordist ’Rondo’ valmistatud vein mõnel aastal isegi parem tuntud veinidest. Seega tulevad meie põhjamaise karge suve tingimused isegi kasuks, eriti hästi mõjub ilus „vananaiste suvi“.

Edaspidine katsetöö keskendub viinapuude kasvatamise tehnoloogiate mõjule marjade biokeemilisele koostisele ja seega ka veini kvaliteedile. Viimaste aastate katsed näitasid, et võrakuju ja lehtede vähendamisega saame oluliselt muuta saagi kvaliteeti ka ühe sordi piires. Selge on see, et hinnalise veini kvaliteedile pannakse alus juba viinapuu sordi, kasvukoha ja kasvatustehnoloogia valikuga.      

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Millisesse kvaliteedikategooriasse Eesti vein lõpuks jõuab, on hetkel liiga vara ja isegi võimatu ennustada. Töö käib selle nimel. Ees on veel päris palju töövõtteid ja tehnoloogiat puudutavaid küsimusi. Nagu näiteks sordi spetsiifikast lähtuva kasvatustehnoloogia väljaselgitamine optimaalse saagi saamiseks, leotumist kiirendavate ensüümide võimalik kasutamine ja nende mõju hübriidiaroomidele jne.  

Osale arutelus

  • Tea Lajal, Kadri Karp

Põllumajandus.ee toetajad:

Seotud lood

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Oilseeds Trade otsib PIIRKONDLIKKU ESINDAJAT

Oilseeds Trade AS

20. oktoober 2017

Uudised