Autor: Aavo Mölder • 7. aprill 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Põllumajanduslike väikemajapidamiste (elatustalude) ja tootmisettevõtete omavaheline pidev vastandamine jätab liiga vähe tähelepanu tootmistalude ja -ettevõtete tegelike probleemide lahendamisele. Lisaks suurematele äriühingutele jäävad nii enamasti vaateväljast välja ka turule orienteeritud väikesed ja keskmised tootmistalud.

Põhiliseks küsimuseks on, kuidas erineva suurusega põllumajandusettevõtted suudaksid tagada enda võimalustele vastava äriplaani toimimise. Põllumajanduspoliitika jaoks tähendab see muu hulgas senisest märksa paremini suunatud investeerimispoliitikat.

Statistikaameti andmeil oli 2010. aastal Eestis 19 613 põllumajanduslikku majapidamist, kellel on üle ühe hektari põllumajanduslikku maad. Meil on 11 539 väikemajapidamist (aastatoodang alla 4000 euro), kes kasutavad 11% maast, annavad 2% kogutoodangust ja kasvatavad 1% loomühikutest; 5524 väikeettevõtet (toodang 4000-25 000 eurot), kes kasutavad 14% põllumajandusmaast; 1657 keskmist ettevõtet (toodang 25 000-100 000 eurot), kes kasutatavat 20% maast; ning 893 suuremat tootjat (tootmismaht üle 100 000 euro), kes kasutavad 55% maast.

Kui 2010. aasta põllumajandusloendusel loeti keskmisi ja suuremaid tootjaid kokku 2550, siis seda arvu võib ühtlasi võrrelda tootjatega, kes on viimase seitsme aasta jooksul teinud pidevalt investeeringuid. Väikestest, keskmistest ja suurematest ettevõtetest kokku (8074) taotlesid investeeringutoetust ainult 27% tootjatest. Usun, et pole püütudki uurida, kui palju on neid, kes oleksid soovinud toetust saada, kuid taotlust ei esitanud (nt meetme kriteeriumid ei võimaldanud taotleda).

Tuleb tunnistada, et Eestis ei suudeta siiani kokku leppida põllumajanduspoliitika sihtgrupis ja rakendatavates meetmetes. Pidev ja jätkuv vaidlus, milline on „õige“ suurusega ettevõte, ei tekita kindlustunnet kelleski.

Põllumajandusliku maa killustatuse põhjusi tuleb aga otsida veerandsaja aasta tagustest otsustest. 17. oktoobril 1991 võeti vastu maaseadus, mis lähtus restitutsiooni põhimõttest. Radikaalne otsus maa endistele omanikele tagastada, seejuures teadmata, kes või kus nad on, viis maaressursi killustumiseni, ca 90% maaomanikest omavad kõigest ca 12 hektarit maad. Maa tegelike harijate asemel anti põllumaa endistele omanikele, kellel enamasti puudusid põllumajandusliku tootmise kogemused ja oskused.

Tollaste otsuste tagajärjed on tunnetatavad tänaseni, suuremad põllumajandustootjad on sunnitud ca 70% ulatuses majandama rendimaadel, mis muudab investeerimisotsused suhteliselt ebakindlaks. Oluliselt parem pole olukord ka väiksematel tootjatel, kellel ulatub rendimaade osakaal 50%ni.