Autor: Jaanus Marrandi • 7. aprill 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Toogem siin näiteks kas või meie aasta põllumehe tiitliga pärjatud talupidajad, kes on alustanud mõnekümne hektariga ja tänaseks kasvanud mitmesaja või ka üle tuhandehektarilisteks ettevõteteks, kus töötab sageli hooajal kümme ja enam inimest.

Eestis areneda soovivate ettevõtete jaoks on põllumaa hinnad olnud häbiväärselt odavad, vaid mõni aasta tagasi sai hektari kätte mõnesaja euroga. Praegu ei ole mõtet hädaldada, et välismaalased ostavad maa ära. Keegi ju ometi ka müüb seda maad. Müüvad meie oma eesti inimesed, põlistalupidajate pärijad.

Ka OÜ Estonias ja meie tütarettevõtetes on sisuliselt igapäevaseks aruteluks mõne kinnistu ostmine ning peaaegu igal nädalal toimuvad ka tehingud. See on olnud meie põhimõtteline valik läbi aastakümnete ja me oleme selleks kulutanud hulgaliselt nii enda kui ka laenuraha. Naiivne oleks arvata, et läbi müügipiirangute hakkaks kuskilt ilmuma turuhinnast odavamat maad. Kui tahad maad, siis tuleb selle eest nii rentides kui ostes maksta turuhinda ning selle teadmisega oma ettevõtmise areng üles ehitada.

Muidugi on küsimuseks seegi, kus peretalu algab ja lõpeb. Eelmisel sügisel Ameerikas Wisconsinis sealse piimatootmisega tutvudes juhtusin rohkem kui üks kord ettevõttesse, kus olid tuhanded lehmad paaris-kolmes farmis ja mida nimetati uhkusega pereettevõtteks, kuigi seal töötas 60-70 inimest.

Tehnoloogia arengu tõttu ulatub arenenud riikides põllumajanduses hõivatute osakaal üksnes 1-2% tööhõivest. Eestis oli 2013. aastal 621 000 hõivatust põllumajanduses osa- või täisajaga tegev kõigest 25 000 inimest, mis moodustas 4% kogu hõivest. Ei ole vahet, kas need 25 000 jagunevad peretalude või teiste põllumajandusettevõtete vahel, ja pole põhjust arvata, et põllumajandusse tuleks töökohti juurde. Järjest enam maal elavatest inimestest peavad tegelema muu tegevusega. Ja see, et maal oleks iga talukoht kasutusel, olgu siis maakodu, peretalu või väikeettevõttena, ei ole enam niivõrd põllumajandustootmise, kui kogu riigi regionaalpoliitiline küsimus.