20. mai 2014
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kihnu kalamehi uurinud Joonas Plaan tegutseb kalanduskogukondade säilimise nimel

Humanitaarinstituudi parimaks õppejõuks tunnustatud Joonas Plaan räägib järgnevas intervjuus, et Kihnu kalameeste juurest alguse saanud antropoloogiline uurimistöö viib teda peagi Kanadasse. Pärast doktoriõpinguid plaanib ta Eestisse tagasi tulla ning rakendada oma kalanduskogukondade alaseid teadmisi Läänemere piirkonnas.

Kuidas sai sinust õppejõud?

Lõpetasin magistriõpingud oktoobris. Samal ajal läksid antropoloogiaosakonnast mitmed doktorandid välitöödele ja nii juhtus, et õpetama kutsuti just mind. Andsin oma nõusoleku hea meelega. Olin varem tunde andnud Rocca al Mare Koolis ja Viimsi Koolis ning mind huvitab väga see, kuidas oma teadmisi teistele inimestele edasi anda.

Kirjutasid oma lõputöö Kihnu kalameestest, mida sa täpsemalt uurisid?

Minu bakalaureuse- ja magistritöö olid mõlemad Kihnu-teemalised. Bakalaureusetööd tegema hakates huvitas mind, kuidas keskkonnakaitse piirangud mõjutavad kihnlaste eluviise ja Kihnu kultuuri. Hiljem mu huvi süvenes ning ma hakkasin uurima, mismoodi tekib teadmine loodusest, mis rolli see mängib Kihnu kultuuris ja eluviisides. Edasi läksin teemasse veel rohkem sisse ning hakkasin uurima Kihnu kalamehi, nende teadmisi loodusest ja mismoodi on see mõjutatud teaduslikust teadmisest, keskkonnapiirangutest, riigipoliitikast jne.

Oma uurimistöös jõudsin tulemusele, et teadmisi ei ole võimalik jagada rangelt kihnlaste teadmiseks ja teadlaste teadmiseks. On olemas nii-öelda ringlev teadmine, kus kõik osapooled üksteise teadmisi läbi oma praktikate mõjutavad; sünnivad teadmised, mis osapooli vastastikku mõjutavad ning see omakorda mõjutab praktikaid looduskeskkonnas.

Näiteks see, mida kirjutab kalauurija kala liikumise kohta, midagi sellest teadmisest jääb ka kalameestele külge. Samal ajal kalameeste põlvkondade vältel välja kujunenud teadmised sellest, kus on madalikud, kus on kivised kohad või kus näiteks kalad liiguvad – need teadmised jõuavad ka kalateadlasteni.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Nõnda tekivad ühisteadmised, aga teinekord ka konfliktid ja arusaamatused. Kuigi nii kalamehed ja teadlased võivad töötada samas keskkonnas, siis nende praktikad on väga erinevad. Kui üks osapool õpib loodust tundma igapäevaselt selles tegutsedes, siis teine kogub teadmisi teaduslikel meetoditel. Nii arvavad kalamehed, et teadlased loodust ei tunne ning teadlased peavad mitte-teaduslikult meetodil kogutud teadmisi ebausaldusväärseks. Kehva dialoogi tõttu aga väidavad kalamehed, et loodud piirangud ei kajasta päriselu ning sunnib neid traditsioonilist kalandust piirama. Neid arusaamatusi saab ka kõiki vältida, kui osapooled hakkavad rohkem suhtlema.

Kuidas see kõik seostub antropoloogiaga?

Ennekõike selle kaudu, et antropoloogia uurib sotsiaalseid käitumisi. Antropoloogia uurib erinevaid kultuure, ja mismoodi need tänapäeva maailmas toimivad.

Minu uurimustöö on keskkonnaantropoloogiline, see uurib inimese ja looduse vahelist koosmõju. Näiteks uurisin mismoodi looduskeskkond, selle muutumine ja teadmised loodusressurssidest mõjutavad sotsiaalseid käitumisi, antud juhul siis kalastust, ning mismoodi välised mõjutajad ehk loodusteadlased, keskkonnaametnikud ja keskkonnakaitsjad mõjutavad siis jällegi kihnlaste praktikaid.

Antropoloogi roll on näha väga erinevaid osapooli, näha pilti tervikuna ning püüda sellest selgem pilt ette manada.

Sinu esimene semester õppejõuna lõpeb õige pea, kas jätkad sügisel?

Hea meelega jätkaksin, aga ma liigun ka ise oma õpingutega edasi. Pärast suve ei ole ma enam õpetaja rollis, vaid jätkan doktoriõpinguid Kanadas Memorial University’s. Seal hakkan ma tegelema kalanduskogukondadega. Minu üheks leivaisaks saab globaalne uurimisorganisatsioon “Too Big to Ignore”, mis tegeleb väikesemahuliste kalanduskogukondade uurimisega. Seal uuritakse, mismoodi kalanduskogukondade tegevus mõjutab kohalikke eluviise, looduslikku mitmekesisust, aga ka poliitikad, kliimamuutusi. Aga vaadatakse ka väliseid tegutsejaid nagu turismiettevõtjaid või naftatööstureid – mismoodi see kõik mõjutab kohalikku kogukonda ja loodust.

Praegu me näeme meie ühiskonnas selgelt, kasvõi kihnlaste näitel, et väiksemahulised kalanduskogukonnad on hääbumas. Palju sagedamini arvestatakse ja antakse hääl suurkaluritele – traallaevade või ookeanitraalerite omanikele, mistõttu meie mered tühjenevad kalavarudest aina enam. Samal ajal väiksemad kogukonnad, kelle kalapüügimahud on palju väiksemad, aga kellele kalandus tähendab palju rohkemat – neil ei ole sellises olukorras muud teha kui vireleda või loobuda. Kihnlane peab kolima Tallinnasse või siis Pärnusse.

Need protsessid toimuvad mitte ainult siin Eestis, vaid ka mujal maailmas. See on globaalne probleem ning seepärast lähengi Kandasse, et uurida ja õppida sealsete kalanduskogukondade pealt, töötada koos sealse organisatsiooniga, sealsete professorite ja vanemate kolleegidega ja tulla siis nende teadmistega tagasi Eestisse ja püüda uusi teadmisi rakendada meie Läänemere piirkonna hüvanguks.

 

 

Autor: Krista Must

Liitu Põllumajanduse uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Põllumajanduse uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Meelika Sander-SõrmusPõllumajandus.ee juhtTel: 555 33 789
Jaanus SarapuuReklaami projektijuhtTel: 5166 960