Autor: Margus Ameerikas • 29. mai 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Organiseeritud viljakaubanduse arengule Eestis andis olulise tõuke rapsiõli tehase rajamine Jõgeva lähedale Painkülasse. Üheksakümnendate lõpus tööd alustanud Werol tehas vajas toorainet, mida senini polnud Eestis suures mahus kasvatatud. Samuti puudusid traditsioonilised varustajad. Kõige lihtsam oli tollel ajal õlitööstusel kokku leppida turul tegutsevate kaubandusfirmadega, et need tagaks neile stabiilse tooraine. Selle ajel alustas ka Baltic Agro (tollel ajal nimega Kemira Agro) põllumeestega rapsiviljeluslepingute sõlmimist.

Paari aastaga rapsi viljeluslepingutest kogemusi saades alustati aastal 2001 ka teravilja kasvatuslepingute sõlmimist. Põllumajanduses olid tol ajal rasked ajad: üliliberaalne turukorraldus, Vene kriis oli just seljataga, Euroopa Liitu astumist alles arutati ning pangad põllumeestega tegeleda ei tahtnud. Tootmiseks tuli leida erinevaid lahendusi. Selleks, et midagi toota ja kedagi varustada, muutus üha olulisemaks põllumeeste krediteerimine. Sellel perioodil olid kaubandusfirmad ühed suuremad põllumajanduse krediteerijad. Lihtsustatult toimus skeem taoliselt, et seemned, väetised, taimekaitse ja muud sisendid tuli lepingu alusel kevadel välja anda ning tasumine toimus sügisel saadud saagiga. Hakkasime rääkima toidutarneahelast ning olime asunud viljakaubanduse integreerijateks. Vilja tarbijateks olid siseturul peamiselt Tallegg, Viljandi Viljasalv, Tartu Veskid, Stahlhut, Ekseko, Keila Veski, Werol tehased jt. kokku mahus ligikaudu 300 tuh t. Lisaks Kemira Agrole tegutsesid viljakaubandusega suuremas mahus veel Kesko Agro, FarmPlant ja Agribalt.

Lepingulise viljeluse areng tähendas seda, et viljakaubanduse loogika muutus täiesti. Kui varem kasvatas põllumees mingi koguse vilja ja vaatas sügisel, et kas jäi midagi üle ka müügiks ja kes selle ees paremat hinda maksaks. Siis nüüd hakati tootma lepingute alusel tööstustele toorainet. Seda siis juba eelnevalt kokku lepitud kindla kvaliteedi ja kogustega. Vajaliku kvaliteedi tagas õige viljelustehnoloogia, sordid ja muud tooted, mida kasvatamisel kasutati.

Euroopa Liiduga liitumise järgselt tekkis ka pankadel huvi põllumajandusfirmadega tegeleda ning krediteerimise osatähtsus kaubanduses vähenes. Samas kõigile osapooltele kasulik lepinguline viljelus levis üha enam. Kindlustunde tagas see nii kasvatajatele, kaubandusele kui tööstustele. Iga aastaga saadi üha enam kogemusi ning aasta 2005 oli selles mõttes ajalooline, et siis eksporditi Eestist esimene suurem kogus omakasvatatud teravilja. Nimelt oli tollel aastal Eestis hea viljasaak -  725 tuh t. Sellest Baltic Agro lepingute maht oli 180 tuh t., millest ligikaudu 100 tuh tonni läks eksporti. Kaasa aitas sellele meie hea viljaaasta ning samas suur põud Lõuna-Euroopas, mis põhjustas seal suured ikaldused. Esimene viljalaev saadetigi Hispaaniasse. Eestist oli saanud jällegi vilja eksportiva maa. Jälle sellepärast, et varasemalt olime vilja eksportijad Rootsi ajal. Ajalooõpikutes oli Eestit ka Rootsi viljaaidaks nimetatud. Tsaari ajal aeti suurem osa taimekasvatussaadustest piirituseks, mis omakorda eksporditi Venemaale. Esimese Eesti vabariigi ajal jällegi pandi rõhk loomakasvatussaaduste ekspordile läänemaadesse. Nõukogude ajal toodi sisse odav teravili lõunast ja veeti välja loomakasvatussaadused ida poole.

Nüüd taasiseseisvumise järgselt vilja eksportimisel oli esimene takistus see, et suur Muuga sadama vilja elevaator oli ehitatud vaid vilja vastu võtma. Laadimissüsteemid töötasid vaid ühes suunas: laevast elevaatorisse. Kõigepealt tuli sadamal transportöörid ringi ehitada et suudetaks ka laevu täis laadida.

Lepingulise viljakaubanduse mahud kasvasid aasta aastalt ning sellest õppisid kõik osapooled. Kogu viljakaubandus toimub maailmaturu börsihindade alusel. Enamus sellel alal tegutsejatest ei võta suuri riske vaid vahendab põllumeestele vilja börsi. Börsi vahendamist alustas Baltic Agro kohe pärast DLA gruppi kuulumist 2006. aastast alates. Suurem edasiminek sellel alal oli Baltic Agro poolt välja töötatud mobiilisõnumite põhine viljabörsi vahendamine aastast 2008. Sellega muutus iga vilja kasvatav Eesti põllumees maailmaturul kauplejaks. Pärastlõunal börsil pakutav viljahind jõudis lepinguliste viljelejate mobiiltelefoni ning soovi korral oli vastanul võimalus mõne klahvivajutusega ära müüa soovitud kogus vilja. Kas siis alles planeeritav saagikogus, kasvuajal või ka koristusjärgselt. Taoline operatiivne süsteem töötab edukalt seniajani.    

2008. aasta järgselt majanduskriisis tekkis ka viljakaubanduse mahtudes väike tagasiminek. Kuid juba 2011. aastal ületati kriisieelne tase ning mahud kasvasid nii suureks, et oli võimalik kokku panna juba tõeliselt suur eksportlaev.

Taoliste suure laevade eelis on see, et hinnad on veidi soodsamad ning seda paremat hinda  sai pakkuda ka põllumeestele. Viljakaubanduses oli senini meil tavaline kasutada mõne tuhande tonnise kandevõimega praame, mis toimetavad vilja peamiselt Euroopa piires. Kaugemate maade tarbeks on suuremad laevad. Esimesed kaks 25 tuhande tonnist odralastiga viljalaeva õnnestus Eestis komplekteerida 2011. aastal, mis saadeti Saudi- Araabiasse kaamelisöödaks.

Aastal 2012 komplekteeriti juba üks tõeliselt suur, üle 70 tuhande tonnine Panamax tüüpi odralaev ning aastal 2013 oli taoliseid juba kolm: kaks odralaeva ja üks toidunisuga. See oli siis ka esimene toidunisu (vähemalt 12,5% proteiini sisaldus) eksport Eestist suure 75 tuhande tonnise Panamax tüüpi laevaga.

Ära märkimist väärib siinjuures ka koostöö paljude viljakaubanduses tegutsejate vahel. Kui Baltic Agro on laevu komplekteerinud, siis alati on pakutud võimalust ka teistel turul tegutsejatel osaleda laeva täitmisel. Enamus viljakaubandusfirmadest (ScandAgra, Oilseeds Trade jt.) on seda võimalust ka kasutanud.

Suurem rapsikaubanduse muutus toimus pärast Weroli pankroti ja Baltic Agro tegutsemise algust seal. Varasem tootmisvõimsus oli tehaselt 70 tuh tonni aastas. Eestis toodet aga juba üle 100 tuh t rapsi ning päris suur osa oli siis ekspordil. Alates 2013. aastast tehase uue pressimisvõimsuste käivitamisel kasvas tootmisvõimsus 140 tuhande tonnini ning terarapsi ekspordi osakaal sellega vähenes. Suurenes sealjuures aga ümbertöödeldud ehk lisandväärtust antud rapsitoodete (õli ja söödakook) eksport. 

Aastast 2014 on Baltic Agrol lepingulistele partneritele kasutada viljakaubanduse portaal operatiivse ja täpse informatsiooniga.

Lepinguline viljelemine on ennast igati õigustanud ja kõigile kindlust lisanud. Kõik osapooled saavad tegeleda sealjuures just sellega, milles nad on kõige efektiivsemad. Põllumees vilja kasvatamisega, kaupmees efektiivseima logistikaga ning töötleja garanteeritud kvaliteetse toorainega. Kokkuvõttes võidavad kõik. Teraviljade saagikus ja kasvatamise efektiivsus on meil aga kahjuks veel senini EL üks madalamaid. Viimastel aastatel on saagikus hakanud suurenema ning seniste muutuste jätkudes on täiesti reaalne saavutada aastaks 2020 teravilja arengukavas ettenähtud tootmistase 1,4 milj. t. Eesti omatarbimine on enamvähem stabiilne, oluline on just ekspordi suurendamine.

Olulisemad viljakaubanduse verstapostid:

1999 esimesed rapsi viljeluslepingud2001 esimesed teravilja viljeluslepingud2005 esimene Eestis kasvatatud teravilja eksport pärast põhjasõda2008 põllumeestele viljabörsi vahendamise algus mobiilisõnumite abil2011 esimene väga suur viljalaev Saudi-Araabiasse2012 Scanola Baltic rapsiõli tehas2014 Baltic Agro viljakaubanduse portaal:

Aasta BalticAgro Eestis kasvatatud vilja- ja rapsilepingute maht (tuh.t)

2002  502003  702004  1052005  1802006  2302013  üle 400

TASUB TEADA

Muuga sadama viljahoidla on piirkonna suurim

AS MGT Muuga Grain Terminaal on Baltimaade suurim  viljahoidla, mahutades 300 000 tonni vilja. See võimaldab teha tõeliselt suuri eksportlaevu.

Taolist viljahoidlat ei ole lähimaades kellelgi teisel. Teraviljakasvatajale on see oluline seetõttu, et seal on võimalik komplekteerida suuri laevu, mille puhul  võib vilja hind olla kuni 15 eurot tonni kohta kõrgem. 70 000 -80 000 tonni laaditakse vaid mõne päevaga.

Suure laeva mahust saab ettekujutuse, kui arvestada seda, et sinna mahub ligikaudu 3300 rekkatäit vilja, mis järjest seistes moodustaksid ligi 100 km rivi.

AS MGT Muuga Grain Terminaali tehniline varustus ja organisatsioon vastab ISO9001:2000, EN ISO/IEC 17025:2005 standarditele.

1012. aasta kaubakäive oli 179 935 tonni. Ettevõtte müügitulu oli 2012. aastal  1 637 155 eurot, muud äritulud 279 644 eurot, puhaskasum 94 932 eurot