Autor: Gerli Ramler, Äripäeva kaasautor • 30. mai 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Baltic Agro Eesti arendusdirektor Margus Ameerikas on jahindusega tegelenud kümmekond aastat. „Kutsus kord sõber mind Avinurme metsadesse ja oma elu esimesel jahil saatis jahijumal mulle hõbemedali väärilise trofee – põdrapulli. Kuidas taoline asi sai juhtuda, ei tea, aga vahetult enne jahti viisin mõned kotitäied pisikesi kartuleid sigade söödaplatsile. Ju seda siis sealt ülevalt nähti: väike annetus ja tulemus käes! Nüüd olen kümmekond aastat seda algaja õnne tasa teeninud,“ rääkis Margus Ameerikas oma jahimehe-elu algusest.

Ameerikase sõnul on jahipidamine eelkõige võimalus igapäevastest tööprobleemidest ja rutiinist välja lülituda ning loodusega suhelda. „Mul on kodumaja metsa servas ja seal ees loomade söödasõim. Kitsed käivad juba aastaid talvel regulaarselt söömas. Suurema lumega talvedel püsisid kümmekond looma mitu kuud paigal. Käisid regulaarselt kaks korda päevas söömas ja said juba nägupidi tuttavaks,“ tutvustas Ameerikas oma koduõuel  regulaarselt viibivaid külalisi.

Jahinduse juures meeldib talle  vaheldusrikkus, mida jahid pakuvad: saab üksi käia ja ka ilma püssita olukorda hinnata, samuti on tore ühisjaht. Põllumeestest jahimeestele on Margus Ameerikas  korraldanud juba seitsmel aastal Eesti erinevates piirkondades Baltic Agro sügisjahti, kus alati on osalenud üle 50 küti. Nii on käidud Kilingi-Nõmmel, Kõrvemaal, Põharal, Avinurmes, Saarepeedil, Toosikannul ja Saaremaal. Omamoodi saavutuseks võiks nimetada eelmise aasta sügisel juhtunut, kui Ameerikas tabas Swedbanki sügisjahil Laekvere metsades ühest ajust nelja pauguga nelja põtra.

„Eesti loodus on oma mitmekesisuselt, metsiku looduse osatähtsuselt ja ka looduse hea tervise poolest teiste Euroopa Liidu maadega võrreldes tunduvalt paremas seisus. Loodan, et jahinduse taseme pideval kasvamisel tugevneb meie loomastik veelgi,“ sõnas Margus Ameerikas.

Raivo Külasepp viis kolleegid teatemaratonile

Grüne Fee Eesti juht, Aasta Põllumehe tiitlit kandev Raivo Külasepp vedas mullu Tartu Teatemaratonile oma tiimi, et pakkuda neile võimalust teha koos kolleegidega midagi põnevat.

„Pärast idee väljakäimist oli kohe kolm töökaaslast nõus üritusel kaasa lööma. Teatemaraton tähendabki seda , et Tartu Maratoni pikk distants on jagatud neljaks ja kui igaüks oma osaga hakkama saab, ongi üritus edukalt läbitud. Tegimegi seda ning boonuseks oli hea enesetunne ja rõõm üheskoos kordasaadetu üle,“ ütles ta.

Külasepa sõnul on sportimine suurepärane viis tööpingete maandamiseks  ning samuti aitab füüsiline ühistegevus väljaspool tööaega luua nii head enesetunnet kui ka kasvatada ühtekuuluvustunnet ettevõttes.

Grüne Fee Eesti meeskonnal oli ka tänavu plaanis möödunud aastal tehtu kordamist, aga paraku olid ilmataadil seekord teised plaanid.

Teet Kallakmaa jookseb, suusatab ja matkab mägedes

Järva-Jaani Ratta- ja Suusaklubi algataja, Metstaguse Agro juht Teet Kallakmaa on vastupidavusaladega tegelenud vahelduva eduga juba noorest east. Aasta tagasi tekkis tal idee luua piirkonda spordiklubi, kus inimestel oleks hea koos trenni teha ning võistkondlikult mõõtu võtta.

„Olen ise aastaid jooksnud ning 15 aastat tagasi läksin üle rattasõidule. Lisaks olen viis talve nüüd ka suusatanud. Oma võimeid olen kogu aeg proovile pannud rahvaspordivõistlustel ning seda erinevate klubide värvides. Eelmisel aastal  tuli mõte luua oma kodukohta klubi, kus tänaseks on juba 28 liiget,“ rääkis Kallakmaa, kellel on salaplaan teha treeninguid suusatamises ja rattasõidus ka noortele, kuid esialgu pole gruppi kokku saanud. „Viimaste aastatega on Järva-Jaanis sporditegemine noorte hulgas teinud vähikäiku ja raske on asja jälle liikuma saada. Oma osa on muidugi ka selles, et alad nõuavad spordivahendite soetamiseks väljaminekuid,“ pidi Kallakmaa nentima.

Tulevikus on aga klubi eestvedajatel plaan kindlasti tegevust laiendada, kaasata rohkem noori ning leida rahalisi vahendeid.

Teine hobi on Kallakmaal juba aastaid olnud matkamine – nii ratta- kui ka mägimatkamine. „Põnevamad on vast ikkagi kaugemad kohad. Nõukogude ajal sai käidud Uraalides, Kesk-Aasias, Armeenias. Taasiseseisvumise järgselt hakkasime lähemalt pihta – Skandinaavia, Euroopa mäed Vahemere ümbruses,“ kirjeldas Kallakmaa nähtud paiku. Viimastel aastatel on taas sihiks võetud kaugemad paigad. „Kolm korda olen käinud Nepalis, mis on mägimatkajate kohustuslik sihtmaa. Põnevaim matk oli vast Aafrika tipu Kilimanjaro vallutamine koos musta mandri seiklustega, Inka Trail Machu Picchule Peruus, Hiina mägi- ja rattamatk...,“ loetles mees.

Ta lisas, et mäed kui seesugused on kordumatud ning tõmbavad ikka ja jälle tagasi. „Lisaks erinev loodus, rahvastik, kultuur jne. Lihtsat, ehedalt naturaalset eluolu kogeda pakub rohkem kui mugavused heaoluühiskonnariikides. Ja muidugi füüsiline pingutus, seiklused ning teadmatus, mis matkamisega kaasnevad.“

Are Riistan: müstik ja tervendaja

Are Riistan Ojaküla Põllu OÜ-st on bioenergeetik. „Pean ütlema, et olin EPA kooli aegu koos Vigala Sassiga agronoomiks õppimas ning peamiselt siis kõik see algas,“ muigas Are Riistan, kes tänaseks on veel mitmeid vaimseid tarkusi andvaid koole läbinud. Sealhulgas on ta kahel aastal käinud Sankt Peterburi Biosensoorse Psühholoogia kursustel müstiku ja tervendaja erialal ning ja kursused ka edukalt lõpetanud.

Riistani huvideks on nii biosensoorika,  bioenergeetika kui ka tervendamine ning ta möönis, et nende valdkondadega tegelemine annab ka talle endale tervist juurde.