Autor: Meelika Sander-Sõrmus • 8. juuni 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Praegu kehtiva Euroopa Liidu seadusandluse järgi saab GMOde kasvatusluba taotleda vaid ühiselt. See tähendab seda, et kui üks riik soovib kasvatada näiteks geneetiliselt muundatud maisi, siis loa saamise korral võivad ka kõik teised Euroopa Liidu riigid seda maisi kasvatada.

Loa taotlemine võtab aga kaua aega ja taotlust võidakse ka mitte rahuldada. Selline kord aga ei sobi riikidele, kes soovivad kasvatada GMOsid ning ka neile, kes seda ei soovi.

Seetõttu on vajalik GMO kasvatamistaotluste läbivaatamise korda muuta selliselt, et lubasid oleks hõlpsam saada, kuid samas jääks igale riigile võimalus ise otsustada kas ja kui palju ta oma territooriumil tahab GMOde kasvatamist lubada.

Lisaks kehtestatakse eelnõus liikmesriikidele võimalus piirata GMOde kasvatamist senisest erinevatel põhjustel. Need on keskkonnapoliitika, põllumajanduspoliitika, maakasutuse, linna- ja maaplaneerimise eesmärkidel, sotsiaal-majandusliku mõju, kooseksisteerimise jms põhjustel. Praegu kehtiva Euroopa Liidu seadusandluse järgi saab GMOde kasvatamisest keelduda vaid inimeste tervisele ja looduskeskkonnale tõendatud ohu esinemisel.

Eelnõu töögruppide aruteludel on Eesti olnud sõnastuse osas suhteliselt paindlik, mõistes, et kõige olulisem on saavutada uue määruse osas kokkulepe. Eesti lähtub GMOde riskihindamisel teaduslikest põhjendustest ja juhtumipõhiselt, lähtudes ettevaatusprintsiibist ning ohust keskkonnale ja inimese tervisele.

Vastav eelnõu algatati juba 2010. aastal, kuid arutelud jäid vahepeal soiku. Pärast tänavu veebruaris tehtud otsust, mis lubas GMO maisiliini 1507 kasvatamist, on see eelnõu uuesti töösse võtnud.