Männikärsakad - metsauuenduse olulisimad kahjurid

Männikärsaka arvukus värskel raiesmikul võib Eestis ulatuda 100 000–150 000 isendini hektari kohta, soojema kliimaga Lääne-Euroopas on kahjuri arvukus raiesmikul kordades kõrgem.

Majandusanalüüsid on näidanud, et männikärsakatest põhjustatud kahju metsamajandusele on väga oluline, näiteks Rootsis ulatub see aastas ca 15–30 miljoni euroni. Euroopas tervikuna küündib võimalik kahju ligi 140 miljoni euroni.
Ka Eesti riigi- ja erametsades on männikärsakas kõige olulisem männi- ja kuuseistutuskultuuride kahjustaja. Arvestades, et Eestis istutatakse igal aastal raiesmikele kuni 18 miljonit okaspuutaime, millest veerand kuni kolmandik hukkub männikärsakate kahjustuse tagajärjel, siis männikärsakate tekitatav potentsiaalne kahju täiendava istutusmaterjali ja tööjõukulu näol kahjustatud kultuuride täiendamisel era- ja riigimetsades ulatub poole miljoni euroni aastas.

Kuidas vältida männikärsakat?

Lihtsaim ja kindlaim viis männikärsakate eest puutaimi kaitsta on mitte istutada värskele okaspuuraiestikule okaspuutaimi enne 2–3 aasta möödumist või – kui pinnaseolud lubavad – eelistada männi külvi istutusele, sest 1–2 aastaseid külvikultuure männikärsakas tavaliselt ei kahjusta.
Samuti tuleks rakendada õigeid metsa  majanduslikke võtteid putuka sigimisvõimaluste vähendamiseks männikärsakale sobilikes metsaosades. Ülemäärase sigimise takistamiseks on esmatähtis raiete otstarbekas planeerimine. Et männikärsakate
arengutsükli keskmine pikkus on kaks aastat, ei tohiks värske okaspuuraiestiku
lähedale raiuda uut lanki enne kolme aastat. Võimalik on vältida putukate masspaljunemist ka raiesmikul sobivate sigimiskohtade vähendamisega: kändude koorimisega ning samuti toore metsamaterjali koristamise ja peenemõõduliste raiejäätmete põletamise või raiesmikule laiali laotamisega. Raiesmikul kuivavad need kiiresti. Unustada ei tohiks ka seda, et raiejäätmete ebakvaliteetselt riisumine koos mulla ja metsakõduga vallidesse tekitab uusi sigimispaiku.

Üks kindlamaid võtteid on kahjurite kogumine ja hävitamine.

Varem kaevati raiestikele rajatud kultuuride ümber vertikaalsete seintega kitsad püüniskraavid, kuhu mardikad sisse kukkusid. Liivapinnases võib kasutada ka püünisauke. Välja on töötatud erinevaid püünisetüüpe,kuhu männikärsakad sisse meelitatakse. Atraktiivainetena mõjuvad männikärsakale pneenide ja alkoholi segud. Tavaliselt tehakse männikärsakale püünisesse meelitav atraktiivne kokteil vaigutärpentinist ja etanoolist, vahekorras 3:1. Männikärsakate püüdmiseks
võib kasutada ka püüniskoori, mis asetatakse raiestikule ridadena niineosaga allapoole. Eriti sobilikud on värsked kuusekoored. Koore alla kogunenud männikärsakad võetakse iga 3–4 päeva tagant ära ning kuivanud kooretükid asendatakse uutega.
Taimede tüvekeste kaitsmiseks on loodud erinevaid tehismaterjalist kaitsevahendeid –
plastist tüvekaitsetorbikuid, tehiskiust sukki või vatitaolisi mähiseid, mis seotakse ümber
taime tüve. Kahjuks on need üsna kallid ja töömahukad.

Lihtsam ja odavam on taimi töödelda keemiliste kaitsevahenditega.

Arvutused on näidanud, et iga-aastased otsesed kogukulud istutusmaterjali
töötlemiseks keemiliste insektitsiididega, vältimaks taimede kahjustusi, on Eesti
riigimetsades vaid kuni viis tuhat eurot aastas.

Mürk pole parim lahendus. Männikärsakate tõrjeks on aegade jooksul kasutatud erinevaid sünteetilisi insektitsiide. Kasutust leiavad veel tänapäevalgi sellised püretroidpreparaadid
nagu Decis 2,5 EC, samuti Fastac 50 EC, Kestac 50 EC ja Sherpa 25 EC. Viimasel neljal aastal on taimede kaitsmiseks männikärsakate eest riigimetsades hakatud kasutama ka neonikotinodpreparaati Actara 25 WG. Kahjuks pole kasutatav insektitsiid osutunud seni piisavalt tõhusaks, vältimaks männikärsaka kahjustusi metsakultuurides. Ka ei teata veel kontakt- ja seedemürgina toimiva tiametoksaami mõju männikärsaka looduslike vaenlaste nagu jooksiklaste ja parasitoidide elutegevusele ja käitumisele ning kogu biotoobi toiduahelale tervikuna. Senised teadusuuringud aga kinnitavad, et neonikotinoidide laialdasel kasutamisel on seniarvatust tõsisemad tagajärjed looduskeskkonnale, sh inimesele.

Neonikotinoidid on väga püsivad pinnases ja pinnavees ning suure tõenäosusega kumuleeruvad toiduahelas, mis viib salakavalalt keskkonna ulatusliku kahjustumiseni, mille tulemuseks on toksiline mõju elusloodusele ja võimalik pikemaajaline ja pöördumatu mõju inimese tervisele. Juba praeguseks on leitud tugevaid seoseid mõnede neonikotinoidide ja vähkkasvajate vahel ning nende suurt mõju inimese närvi- ja
hormoonsüsteemile, samuti ka maksa ja neerutalitlusele. Hetkel seostatakse aga neonikotinoidide laialdast kasutamist põllumajanduses, eriti ristõieliste taimekultuuride kahjurite tõrjumisel, mesilasperede kadumise sündroomi samuti teiste tolmeldajate massilise suremuse üheks võimalikuks põhjuseks kogu maailmas, sh ka Eestis.
Järjest suurenev keskkonna saastatus ning keemiliste putukamürkide keelustamine Euroopa riikide metsades sunnivad otsima vähemmürgiseid insektitsiide või hoopis uusi alternatiivseid tõrjevahendeid-meetodeid, asendamaks senini kasutuses olevaid sünteetilisi pestitsiidide.

Üks võimalus metsauuendusega seotud putukkahjurite tõrjeks ja nende põhjustatud kahjustuste vähendamiseks on okaspuuistikute töötlemine vahataoliste määretega, mis ei võimalda mardikatel koorest toituda, või looduslike bioaktiivsete ühenditega, näiteks tööstuslikult toodetud biopestitsiididega, mis maskeeriksid kahjurputuka eest loodusliku toidutaime lõhna või peletaksid nad hoopis taimest eemale.
Kaitsevahade ja biopreparaatide eeliseks sünteetiliste pestitsiidide ees on nende kiire
lagunemine looduses, selektiivne toime putukkahjuritele, suhteliselt väike või olematu
keskkonna saastumise risk ning ohutus inimese tervisele.
Samuti ei kahjusta kindlale putukaliigile mõjuvad taimemürgid teiste liikide populatsioone
ning nende looduslikke omavahelisi iseregulatsiooni süsteeme.

Ohtlikem on harilik männikärsakas

Männikärsakad kuuluvad mardikaliste seltsi ja kärsaklaste sugukonda. Männikärsakad on levinud laialdaselt kogu põhjaparasvöötmes. Nad on kõvakestalised tumepruunide

kehakatetega, kattetiibadel hallide ja kollakaid tähne moodustavate soomustega, umbes ühe sentimeetri pikkused mardikad, kelle pea ees osa on välja venitatud pikaks tugevaks kärsakuks.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Eesti metsades võib kohata kolme liiki männikärsakaid: harilik männikärsakas, suurmännikärsakas ja väike-männikärsakas.

Eestis, sealhulgas Euroopas kõige levinum, arvukam ja ohtlikum noorte puukeste tüvekahjur on aga harilik männikärsakas. Hariliku männikärsaka nukust või talvitumiskohast väljumine algab tavaliselt mai esimesel poolel. Meie kliimatingimustes toimub hoogsaim lendlus mai keskelt juuni keskpaigani. Raiestikele meelitab männikärsakaid värsketest okaspuukändudest ja raiejäätmetest lenduvad atraktiivsed lõhnaained.

Enne munemist ning samuti lendluse ajal toimub mardikatel küpsussööm 2–7aastaste okaspuutaimede tüvekestel ja okstel, kus näritakse laikudena koort. Massilise esinemise korral kooritakse kogu okaspuutaime tüveke juurtest kuni esimeste

oksteni paljaks. Nõrgad kahjustuskohad võivad puukestel ajapikku kattuda vaiguga ja armistuda. Sageli jäävad aga kahjustatud istikud kasvus kiratsema. Tugeva vigastusega puukesed hukkuvad juba samal suvel. Arvuka esinemise korral võivad männikärsakad hävitada kogu istutatud metsakultuuri täielikult. Toidutaimena eelistab männikärsakas enamasti männi, aga ka kuuse, võimalusel lehise, ebatsuuga jt okaspuude seemikuid või istikuid.

Haude rajab harilik männikärsakas meelsasti eelmisel talvel raiutud kuuse- või männikändude pindmistele, kuid Ohtlikem on harilik männikärsakas metsakõdu ja mullaga kaetud juurtele, aga ka metsakõduga kontaktis olevatele raiejäätmetele. Kõige sobilikumad on just värsketel ja kuivadel liivmuldadel, eriti pohla ja mustika metsakasvukohatüübi männi ning kuuse lageraiesmikel olevad toored kännud.

Kord viljastatud emasmardikas võib muneda 60–100 muna. Kahe kuni kolme nädala pärast kooruvad munadest tõugud, kes söövad esialgu koore maltsaosas, hiljem aga tungivad järjest sügavamale puitu.

Tõukude sööm, mis kestab sügiseni, on metsamajanduslikult kahjutu või isegi kasulik, kuna see aitab kaasa kiiremale raiejäätmete kõdunemisele. Tõuk nukkub järgmise aasta suvel sügaval puidus asetsevas puidukiududega vooderdatud ovaalses nukuhällis. Nukujärk kestab 2–3 nädalat, mille järel algab noormardikate väljumine. Maapinnale roninud noorkärsakad asuvad kohe noortele okaspuutaimedele küpsussöömale ning pärast seda siirduvad talvituma metsakõdusse. Männikärsaka ühe põlvkonna areng ehk periood munast mardikani kestab Eestis harilikult kaks aastat.

Osale arutelus

  • Ivar Sibul

Põllumajandus.ee toetajad:

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

HILTI is looking for a SALES REPRESENTATIVE

Manpower OÜ

03. november 2017

Uudised