Autor: Meelis Tambla • 27. august 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eestlane on oma olemuselt alalhoidlik, suurte riskide võtmine ei kuulu meie põhjamaisesse loomusesse. Laenu ei taha me väga võtta ja kellelegi raha välja laenata samuti eriti ei tihka. Ka ettevõtluses on Eestis sageli nii, et tööde eest tahetakse kliendilt ettemaksu ja pikaajalise maksetähtaja pakkumine on pigem erand kui tava.

Ühest küljest on selline ettevaatlikkus põhjendatud. Erinevad uuringud Euroopa Liidu riikides näitavad, et keskmiselt ligikaudu 3% ettevõtete arvetest jääb maksmata ning see protsent on pigem tõusuteel. Kokku on Euroopas maksmata jäänud arvete summa möödunud aastal hinnanguliselt 350 miljardit eurot, mis on sisuliselt Kreeka välisvõla suurusjärk. Eestis on lootusetute arvete protsent isegi Euroopa keskmisest natuke kõrgem, ligi 3,3%. Ettevõtete poolt maha kantudarvete kogusumma oleks meil seega hinnanguliselt kuni 450 miljonit eurot aastas ja see on Eesti majanduse suurust arvestades väga suur rahasumma.

Teisalt – kes ei riski, ei joo ka šampust. Me teame, et eksport on Eesti majanduse jaoks ülioluline, sest meil on väike siseturg. Samas just välisturgudel on Eesti ettevõtetel väga raske konkureerida, kui juba ette võetakse alalhoidlik positsioon ja keeldutakse kategooriliselt võimalikule uuele kliendile sobivat maksetähtaega pakkumast. Tuleb arvestada, et kui Eestis on keskmine tavapärane krediidiperiood arvetel 15-20 päeva, siis Euroopa lõunapoolsetes riikides on see kindlasti vähemalt 60-70 päeva. Teised meiega konkureerivad ettevõtted just selliseid pikki maksetähtaegu pakuvad ning see sunnib ka meie ettevõtteid sama suunda valima. Näiteks mitmed Eesti toiduainetetööstuse suurtegijad on mulle eravestlustes väitnud, et Venemaa turul konkurentsis püsimiseks on lihtsalt hädavajalik suurtele klientidele pikki maksetähtaegu pakkuda.

Tegelikult koosneb kogu lahendus kahest osast – kuidas maandada ostja maksevõime riski  ja kuidas paljudest laekumata arvetest tekkivat käibevahendite puudujääki katta? Õnneks on Eestis kõik lahendused olemas. Meil tegutseb just selliste välisostjate makseriskide kindlustamisega tegelev riiklik kindlustusselts ja kindlustatud arvete vastu on võimalik pankades kergesti laenu  saada. Mõnes mõttes võib seda lugeda meie konkurentsieeliseks, mida õnneks järjest rohkem ettevõtted oskab ka ära kasutada.

Mis puutub maksejõuetuse riskidesse, siis need on vägagi reaalsed. Me kõik teame rusikareeglit, et mida kaugemale oma kaupu või teenuseid ekspordid, seda rohkem on erinevaid äririske. Paljude jaoks ootamatul kiirelt arenenud Küprose panganduskriisile tagasi vaadates tasub kindlasti mõelda – kas ja kui otseselt võiksid sarnased sündmused ka Eesti ettevõtteid mõjutada? Mis juhtub nende tellijate, äripartnerite ja kokku lepitud äritehingutega, kui meie kauba sihtriigi finantssüsteemi tabab sarnane tõsine tõrge? Alles mõni aasta tagasi puutusid mitmed Eesti ettevõtted kokku Valgevene äripartnerite makseraskustega, mis tulenesid sealsetest ootamatutest valuutaregulatsioonide muutustest. Globaalsed, majandust pidurdavad mõjud on nüüdseks jõudnud ka Põhjamaadesse ning negatiivsete stsenaariumite realiseerumise puhul võib olla mõju Eesti ettevõtetele tuntav. Näiteks Rootsi kroon on viimase paari aastaga euro suhtes ligi 25% kallinenud, samas Rootsi tööstuse allhankele keskendunud ettevõtteid on Eestis päris palju. Ohumärkide ilmnemisel ei tasu neid lihtsalt ignoreerida, vaid mõelda oma ekspordiportfelli laiendamisele, et olla valmis tellimuste ärakukkumiseks vähemal või suuremal määral.

Samuti tasub tähele panna, et 2013. aasta statistikat vaadates pankrotistus Euroopa Liidus iga päev keskmiselt peaaegu 600 ettevõtet. Ettevõtja eesmärk ei ole ainult oma toodete või teenuste piiri taha saatmine, vaid ka nende eest tasu saamine. On levinud eksiarvamus, et suuremad krediidikahjud tulenevad uutest koostööpartneritest. Meie praktika näitab aga hoopis, et enamiku krediidikahjudest põhjustavad ettevõtetele juba olemasolevad kliendid, kelle tausta ei kontrollita pidevalt ning kelle makseraskused ilmnevad seetõttu ootamatult.

Üheks võimaluseks riskide maandamisel on fikseerida maksimaalne võimalik kahju iga välismaise ostja kohta ning see täies ulatuses kindlustada. Kui ostja peaks pankrotistuma  või viivitab rahaliste raskuste tõttu maksmisega, hüvitab kindlustusselts müüjale saadud kahju. Eesti ettevõtete huvi selle võimaluse vastu on viimastel aastatel pidevalt kasvanud, kui võrreldes Skandinaavia ettevõtetega kasutatakse Eestis riskide kindlustamist veel vähe. Samas, arvestades meie alalhoidlikku loomust, peaks see võimalus just Eesti ettevõtjale sobima. Ettevõtluses peab riskima, et edu saavutada, kuid riskida tasub targalt.

Tule kuula Meelis Tamblat põllumajandus.ee seminaril "Kuidas põllumajandusettevõtet efektiivsemalt majandada?".

Seminari kava leiad SIIT.