Autor: Meelika Sander-Sõrmus • 7. september 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Merikotkas on ohustatud liik, mille arvukus hakkas Eestis taastuma alles 1970. aastate teisest poolest. Praegu läheneb meil pesitsevate merikotkapaaride arv 250-le, kuid veel 1960. aastate lõpus ei olnud teateid ühestki edukast pesitsemisest. Merikotkaste pesapaikade püsielupaikadena kaitse alla võtmise ettepaneku tegi Eesti parimaid röövlinnueksperte koondav Kotkaklubi.

Merikotka püsielupaik tähendab pesapuud ümbritsevat kaitsetsooni, kus inimtegevus on piiratud. Ajal, mil kotkad pesitsevad ehk 15. veebruarist 31. juulini võib nende pesasid ümbritsevatel aladel olla vaid erandjuhtumitel, näiteks järelevalve- ja päästetöödel. Ka võib Keskkonnaamet lubada pesitsusajal teha püsielupaigas teadus- ja hooldustöid.

Muul ajal ehk 1. augustist 14. veebruarini on püsielupaigas viibimine, jahipidamine, kalapüük, seente-marjade korjamine lubatud. Püsielupaika läbivaid teid ja radu on samuti lubatud kogu aeg liikumiseks kasutada.

Peamiselt pesitusaegse rahu tagamiseks moodustatud piiranguvööndites on lubatud ka majandustegevus, aga seda vaid kaitse-eeskirjaga kehtestatud tingimustel. Püsielupaikades kehtestatud piirangud on vajalikud merikotkaste häirimatuks pesitsemiseks ja neile igati soodsa seisundi loomiseks ning tagamiseks.