Loe ETKLi ettepanekuid Eestimaa Erakondadele

Eestimaa Talupidajate Keskliit (ETKL) on kirja pannud oma ettepanekud 1. märtsil 2015 Riigikogu valimistel osalevatele erakondadele. 

Eestimaa Talupidajate Keskliit (ETKL) esindab Eesti kapitalil põhinevaid  põllumajanduslikke ja metsanduslikke pereettevõtteid. Meie missioon on propageerida:
• konkurentsivõimelist, ressursitõhusat ja jätkusuutliku vanuselise struktuuriga kohalikku toidutootmist ja maaomandi heaperemehelikku kasutamist;
• hajutatud majandusriskidega, keskkonnasõbralikku ja piirkondade eripärasid arvestavat, elurikkuse ja mitmekesisuse, traditsiooniliste maastike ja kõrge loodusväärtusega põllumajanduse ja metsanduse säilimist;
• ühistegevusel põhinevat kohalikku põllumajandus- ja metsandussaaduste tootmist, töötlemist ja turustamist;
• tootjate ja teadlaste vahelist koostööd, teadus- ja arendustegevust ning teadmussiiret.

2010. aasta põllumajandusloenduse andmetel oli Eestis:
• 19 613 põllumajanduslikku majapidamist, mis kasutasid vähemalt 1 ha põllumajandusmaad või kus toodeti peamiselt põllumajandussaadusi müügiks. ETKL prognoosib selliste majapidamiste arvu vähenemist 2020. aastaks 15 000-ni. 
• 57 836 põllumajanduses hõivatut, kellest 39 690 oli peretööjõud ning 18 146 alaline või osaline tööjõud. ETKL prognoosib põllumajanduses hõivatute arvu vähenemist 2020. aastaks 47 000-ni.
• 36 031 maaettevõtjat, kelledest 8074 ettevõtjal moodustas põhilise osa sissetulekust põllumajanduslik tootmine. Kuigi maaettevõtjate üldarv on kasvanud viimastel aastatel keskmiselt 3% aastas, väheneb ETKL prognoosib põllumajanduslikust tootmisest põhitulu saajate ettevõtjate aru vähenemist 2020. aastaks 6000-ni.

Seoses 1. märtsil 2015. toimuvate Riigikogu valimistega teeb ETKL parlamenti kandideerivatele erakondadele oma ettepanekud maaelu ja põllumajanduspoliitika muutmiseks.

ETKL leiab, et tuleb peatada põllumajandusliku tootmise edasine kontsentreerumine, mis on toimunud jõuliselt seni rakendatud põllumajanduspoliitika tagajärjel, ehk maksumaksja toel. Eesti põllumajandusliku tootmise struktuur kaugeneb järjest enam euroopalikust, peretaludel põhinevast säästlikust multifunktsionaalsest põllumajandusmudelist. Tuleb endale tunnistada, et kogu Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika on välja töötatud säilitamaks just peretaludel põhinevat mudelit, ega ole mõeldud peretalude asendamiseks tööstusliku iseloomuga korporatiivse põllumajandusega.
Selle asemel, et konkureerida odava masstoodanguga maailmaturul, tuleks Eestil keskenduda kõrge lisandväärtusega ja kõrge kvaliteediga toodete tootmisele ning neile tarbijate leidmisega poliitiliselt stabiilsetel turgude.
Eesti üks olulisemaid väljakutseid on säilitada maapiirkonnad asustatuna ning hoolitseda selle eest, et võimalikult suur osa maaelanikest säilitaks teadmised ja oskused säästlikul viisil toota kvaliteetset toitu.
Muutuseid on võimalik esile kutsuda üksnes põllumajanduspoliitika ümberkujundamisega koostöös tugeva, Eesti kapitalil põhineva põllumajandust ja metsamajandust esindava organisatsiooni ja erakondade vahel. Uus, äsja heakskiidetud, Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) annab liikmesriikidele suhteliselt suure vabaduse ja paindlikkuse rakendada  ÜPP-d nii nagu liikmesriigile vaja. Neid võimalusi pole multifunktsionaalse ja säästva Eesti põllumajandusmudeli saavutamise eesmärgil olulisel määral kasutatud. Valdav rõhuasetus on konkurentsivõimekuse tõusul ja arvestamata on jäetud säästva arengu sotsiaalne komponent.
Seetõttu teeb ETKL ettepanekud nii maaelu arengukava kui otsemaksete kava muutmiseks. Oluline on, et lisaks Euroopa ühise põllumajanduspoliitika vahenditele lisab Eesti omalt poolt oma eelarvevahendid lubatud maksimaalsel määral selleks, et saavutada maksimaalselt parim võimalus. Kuid kindlasti ei saavutata parimat tulemust juhul, kui Eesti lisab otsetoetustele nn top upi ja kaasfinantseerib ka maaelu arengukava 25% tasemel ilma alljärgnevaid ettepnekuid arvesse võtmata. 

ETKL kutsub üles Eesti erakondi võtma oma programmilistesse dokumentidesse, sh valimisplatvormidesse meie poolt tehtud ettepanekud. Oleme kindlad, et need vastavad Eesti rahvuslikele huvidele, suurendavad rahvuslikku toidujulgeolekut ja vastavad säästva põllumajanduse ja metsanduse põhimõtetele. 
 
1MUUDATUSED MAAELU ARENGUKAVAS 2014-2020

Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD) finantseerib Eesti Maaelu Arengukava (MAK) finantsperioodil 2014-2020 725,88 miljoni euroga. Lisaks on Põllumajandusministeerium lubanud tõsta Ühise Põllumajanduspoliitika (ÜPP) I samba vahenditest Maaelu Arengukavasse 2014–2020 veel 107 miljonit eurot (lubadus seisuga 22.05.2014). Seega on Maaelu arengukava 2014–2020 Euroopa Liidu poolne kaasrahastamine 832,88 miljonit eurot, mis koos Eesti poolse osalusega annab arengukava rahastamise tervikmahuks 1 002,35 miljonit eurot. MAK on seega Eesti põllumajandust kõige olulisemalt mõjutav dokument, mis koostatakse liikmesriigi poliitiliste valikute alusel.
1.1. MAK-is 2014-2020 tuleks iga tootja kohta seada üks meetmeteülene maksimaalne investeeringutoetuse piirmäär 300 000 eurot kogu finantsperioodi jooksul, muutmata sealjuures iga konkreetse meetme senini kavandatud maksimaalset toetuse piirmäära, kui see ei ületa 300 000 eurot.
Täna on suurtele ja keskmistele tootjatele loodud 146 mln euro suurune investeeringumeede, mille alusel pääseb maksimaalses suuruses toetusele – 500 000 eurot - ligi ainult 292 tootjat. Sellele meetmele puudub väiketootjatel ligipääs, kellele on ette nähtud vaid 30 mln euro suurune eraldi toetusmeede, kus maksimaalses suuruses toetuse määraks on seatud 15 000 eurot kogu finantsperioodi jooksul. Selline olukord, kus suurtootjatele on loodud arengutingimused, kuid väiketootjad on olulistest investeerimisvõimalusest ära lõigatud, on ETKL-i liikmetele vastuvõetamatu. Need meetmed tuleks ühildada, kus madalam maksimaalses suuruses toetusmäär võimaldab rohkem arv tootjatele maksimaalses ulatuses ligipääsu investeeringutoetustele või määratleda väiketootjad müügikäibega vahemikus 2000 –  6000 eurot.
Meetmeteülene ühekordne maksimaalses ulatuses toetusmäär 300 000 eurot tähendab samal finantsperioodil kõikide eelnevate saadud investeeringutoetuste arvestuslikku kumuleerimist: kui näiteks üks ettevõtja on esmajärjekorras taotlenud 40 000 eurot noore põllumajandusettevõtja alustamise toetust, peale seda 100 000 eurot põllumajandustoodete töötlemise ja turustamise toetust, siis tekiks tal õigus taotleda nt põllumajandusettevõtete tulemuslikkuse parandamise meetmest vaid kuni 160 000 eurot toetust, isegi kui meetme enda maksimaalseks toetuse piirmääraks kehtestatakse 300 000 eurot.  
Finantsperioodil 2014-2020 moodustavad kavandatava kaheksa investeeringumeetme toetused kokku 393 500 000 eurot. Lihtne kalkulatsioon näitab, et ühekordsele maksimaalses ulatuses meetmeteülesele 500 000-eurosele toetusele oleks ligipääs üksnes 787 taotlejale,  300 000-eurosele toetusele oleks aga  ligipääs kuni 1 300 ettevõtjale. Võrdluseks olgu välja toodud, et finantsperioodil 2007-2013 maksti välja  ainuüksi põllumajanduslike investeeringutoetusi (meetmetest 1.4.1. ja 1.4.2.) kokku rohkem kui 2600 ettevõtjale. 2010. a. põllumajandusloenduse andmeil tegutses Eestis aga professionaalseid põllumajandustootjaid, kes põhilise osa oma sissetulekutest said põllumajanduslikust tootmisest, kokku 7 301.
Maksimaalset meetmeteülest investeeringutoetuse limiiti on edukalt rakendatud näiteks Iirimaal, kus see perioodil 2007-2013 oli vaid 120 000 eurot ühe põllumajandustootja kohta, ja finantsperioodil 2014-2020 vähendatakse seda koguni 80 000 euroni. 1.2. Kõikide investeeringumeetmete üleselt tuleks seadustada üks üldine toetuse taseme määr suhtena teostamisel investeeringutesse, mis ei tohiks erinevate tootjarühmade puhul ületada järgmisi piirmäärasid: mikroettevõtted - 50%; väikettevõtted - 40%; keskmise suurusega ettevõtted - 30%.
Juhul, kui taotlejaks on noor põllumajandustootja või põllumajandustootjate ühistu, tuleks suurendada toetuse osaakaalu suhtena investeeringusse täiendavalt 10%.
Investeeringutoetuste osakaal koguinvesteeringusse on teine oluline meede, millega tuleks paremini eesmärgistada riigi toetuspoliitikat. Taanis kasutati nt finantsperioodil 2007-2013 lähenemist, kus investeeringutoetuse osakaal koguinvesteeringust võis suurettevõtete puhul ulatuda kuni 45%-ni, keskmise suurusega ettevõtete puhul kuni 55%-ni ja väikeettevõtete puhul kuni 65%-ni. Rootsis rakendati perioodil 2007-2013 aga kõikide investeeringumeetmete osakaaluna koguinvesteeringust 30%-list piirmäära, kus ainsate eranditena tõsteti see osakaal 50%-ni põllumajandustootjate suhtes, kes tegutsesid vähemsoodsates piirkondades Põhja-Rootsis. Samuti tõsteti investeeringutoetuse osakaal 40%-ni kõikides suurustes tootjatele vaid nende investeeringute puhul, mis tehti taastuvenergia sektorisse.
1.3. MAK-is 2014-2020 tuleks ühe tootja kohta seada üks meetmeteülene maksimaalne põllumajanduslike keskkonnatoetuste (keskkonnasõbralik tootmine, mahetootmine, pollooduslike aladehooldamine, loomade heaolu jne) piirmäär 100 000 eurot ühes tootmisaastas.
Eesti riik on põllumajanduslike keskkonnatoetuse (PKT) meetmeid rakendanud alates 2000. aastast. Esialgu rakendati neid riigieelarve vahenditest eesmärgiga olla maksimaalselt valmis ELiga liitumise järgseks rakendamiseks. Järgneval kahel EL finantsperioodil rakendatud PKT meede oli eelarvevahenditelt üks suuremaid MAK-i meetmeid. MAK 2007-2013 raames rakendati kokku 5 meedet: keskkonnasõbraliku majandamise toetus (ca 2/3 põllumaast hõlmanud meede, mille tervikpaketis esitati üksikuid nõudeid mitmete põllumajanduskeskkonna valdkondade küsimuste lahendamiseks), mahepõllumajandusliku tootmise toetus, poolloodusliku koosluse hooldamise toetus (üksnes Natura 2000 aladel), ohustatud tõugu looma pidamise toetus (3 hobusetõugu, 1 veisetõug) ja kohalikku sorti taimede kasvatamise toetus (Sangaste rukis).
Uuel eelarveperioodil on põllumajanduslike keskkonnatoetuste meetmete arv veelgi kasvanud. Paraku on keskkonnameetmetest saanud varjatud ühtse pindalatoetuse meede, millel on erinevate suurustega tootjatele erinevast mastaabisäästust tulenevalt kogu sektorile regressiivne mõju. Suurimatele põllumajandustootjatele väljamakstavad põllumajanduslikud keskkonnatoetused ulatuvad sageli juba 300 000 kuni 500 000 euroni aastas, milliste meetmete rakendamise majanduslik otstarbekus on juba rohkem kui küsitav 100 000 eurose piirnormi kehtestamine võimaldab suurendada keskonnatoetustele makstavat ühikumäära või suunata vabanevad vahendid täiendavalt investeeringute toetuseks.
1.4. MAK-i 2014-2020 toetuste väljamaksmisel tuleks hakata iga tootja kohta rakendama ühtset toetusregistrit, mis ühelt poolt jälgiks nii meetmeteüleseid, kui -siseseid kumulatsioonireegleid, ja teiselt poolt jälgiks ka taotlejaisikut omandipõhiselt, et välistada mitmekordne maksimaalses suuruses toetuste taotlemine ühe ja sama ettevõtte või kontserni omaniku poolt.
Toetuste registri rakendamisel tuleks hakata järgima kehtestatud toetuste maksimaalset piirmäära, millega võetaks arvesse toetust saavale tegevusele, projektile või ettevõttele eraldatavate avaliku sektori toetuste kogusummat, olenemata sellest, kas kõnealust toetust rahastatakse kohalikest, piirkondlikest, riigi või EL-i vahenditest.
Toetuste register peaks hakkama jälgima ka ettevõtte (taotleja) omandisuhteid, kus kontserni ema ja- tütarettevõtted teisendatakse kõik üheks toetuse taotlejaks. Sama peaks kehtima ka sidusettevõtete puhul, kus taotlejal on suurem kui 10%-line osalus. Investeeringutoetuste jagamisel peaks olema tagatud põhimõte, et ettevõtjast taotleja ja tema valitseva mõju all olevatele ettevõtetele (grupi- või sidusettevõtetele) rakendatakse vaid ühekordset maksimaalses ulatuses toetuse piirmäära põhimõttel, et toetusi väljastatakse erinevatest meetmetest taotlemise järjekorras seni, kuni maksimaalses ulatuses piirmäär pole täitunud. 
Rakendada tuleks ka reegleid, mis välistaksid ettevõtte tervikvara jagamise selleks eraldi loodud erinevate ettevõtete vahel vaid mitmekordse maksimaalses ulatuses toetuse saamise eesmärkidel.
Vastavaid toetuste kumulatsioonireegleid tuleks arvestada ka finantskorraldusmeetmetele (riiklikud garantiid, sooduslaenud- ja intressid, riskikapital jms), mis sisaldab toetuse komponente. Ühtlasi tuleks riigil tagada toetusteregistri usaldusväärne toimimine, see peaks olema avalik ja see peaks olema Rahandusministeeriumi, PRIA, MES-i ning teiste riigiasutuste(-ametite) ja omavalitsuste poolt ristkasutatav.   Riigil oleks otstarbekas toetuste ja riigiabi register ühildada.
Toimiv toetusteregister koos toetuste ja omandi kumulatsioonireegilite järgimisega peaks tagama MAK-i 2014-2020 toetuspoliitika eesmärkide saavutamise, ausa konkurentsi põhimõtete järgimise ning vähendama mitmekordsete maksimaalses ulatuses toetuste väljakavaldamist või lausa väljapetmist. Tänane regulatsioon ja toetuste taotlemise ning määramise kord ei väldi toetuste väljakavaldamist ega kindlusta ühekordse maksimaalses ulatuses toetuse piirmäära kehtestamisega seatud eesmärkide saavutamist.
Taolist käsitlust tuleb rakendada tegelikult ka kõikidele (I samba) otsetoetustele. Nt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 1307/2013 I jaotise artiklis 11, punktis 4 nähakse lausa ette, et igal riigil peab olema tagatud suutlikkus, kus põllumajandustootjad ei looks kunstlikult tingimusi mitmekordsete toetuste saamiseks ja kehtestatud toetuslimiitidest kõrvalehiilimiseks.
1.5. Kõiki MAK-i 2014-2020 toetusmeetmeid tuleks rakendada üksnes ettevõtetele, mis vastavad Euroopa Komisjoni määruse nr 800/2008 (üldise grupierandi määruse) lisas 1 toodud väike ja keskmise suurusega ettevõtte (VKE) määratlusele, st et välistatud peaksid olema mistahes MAK-i investeeringutoetused suurettevõtetele.
Mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKE-d) kategooriasse kuuluvad ettevõtted, millel on vähem kui 250 töötajat või mille aastakäive ei ületa 50 miljonit eurot või aastabilansi kogumaht ei ületa 43 miljonit eurot. VKE-de kategoorias loetakse väikesteks need ettevõtted, mis annavad tööd vähem kui 50 inimesele ja mille aastakäive või aastabilansi kogumaht ei ületa 10 miljonit eurot. VKE-de kategoorias loetakse mikroettevõteteks need ettevõtted, mis annavad tööd vähem kui 10 inimesele ja mille aastakäive või aastabilansi kogumaht ei ületa 2 miljonit eurot.
Mikro-, väikese ja keskmise suurusega ettevõtete eristamist peame me siiski oluliseks erinevate meetmespetsiifiliste eesmärkide saavutamisel. VKEde toetamine ühtib ELs kehtiva üldise majanduspoliitikaga, mille kohaselt toetusi suurettevõtjatele lubatakse üksnes erandorras.
Kontserni omandi kumuleerimisreegleid järgides tuleks Eestis välistada sh olukord, kus toetusi saavad hargmaiste suurettevõtete valitseva mõju all olevad tütarettevõtted Eestis.
1.6. Peame oluliseks, et  MAK-i 2014-2020 eelarvest toiduainetetööstusele suunatavad investeeringutoetused jagataks üksnes sellele osale toiduainetetööstustest, kus toetused suurendavad põllumajandustootjate vertikaalset integratsiooni toiduainete tootmise väärtusahelas (põllumajandustootjatest väikekäitlejad, otseturundajad ja ühistulises omandis toidutööstused).
On oluline meenutada, et toidutööstusele anti investeeringutoetusi Euroopa Liiduga liitumise järgeselt selleks, et viimased võimalikult kiiresti suudaksid täita EL kõrgeid toiduohutusreegleid. Tänaseks on see olukord saavutatud ja seega langenud ära ka motiiv eratööstuste toetamiseks. Samas on tootjate positsioon turuahelas jätkuvalt nõrk ning see vajab tugevdamist eelkõige ühistutel põhineva toiduainetetööstuse ja turustamise kaudu. 
Küll aga peame jätkuvalt oluliseks kogu Eesti toidutööstusele kaudsete toetuste jagamist, milleks on ennekõike kollektiivse turunduse toetused (osalemine rahvusvahelistel messidel, näitustel, ühiste toidumärkide arendamine, turuinfo kogumine jms), teaduse- ja  arendustegevuse toetused ning koolitus- ja -nõustamistoetused.
1.7. Peame oluliseks muuta „Põllumajandustoodete töötlemise ja turustamise investeeringumeetmes“ tulundusühistutele suunatud toetuste jagamise üldpõhimõtteid. Ühistuliste toidutööstuse investeeringutoetuse suurus tuleks viia proportsionaalseks ühistuliikmete arvuga ja määratleda tuleks konkreetne toetuse suurus vaid ühistuliikme kohta. Iga ühistuliige peaks samal ajal vastama ka aktiivse põllumajandustootja mõistele.
Näiteks, kui Eestis on soov toetada ühistulist piimatööstuse investeeringut 13,4 mln euroga, siis 50 000 eurose toetuse arvestusena ühe ühistuliikme kohta peaks selline ühistu suutma arendada koostööd vähemalt (13,4 mln / 50 000 eurot/tootja = ) 268 piimatootjaga. Kui aga soovitakse, et ühistuline toetus ulatuks lausa 18 mln euroni, peaks selle eeltingimuseks olema vähemalt 360 piimatootja koostöö.
Erinevaid põllumajandussektoreid tuleks eelistada ka erinevalt sõltuvalt sektori kogutoodangust, sektoris tegutsevate põllumajandustootjate üldarvust, isevarustamise tasemest, ekpordi-impordi saldost, riiklikest prioriteetidest jne. Nii tuleks ETKL-i arvates eelistada seakasvatus- ja aiandussektorit, tõstes toetuse määra neis valdkondades ühe tootja kohta nt kuni 100 000 euroni. 
Taoline kvalifitseerumistingimus on ka ainus sisuline garantii, kuidas riik saaks üldse soodustada suurte ja väikeste tootjate majanduslikku koostööd ühiste eesmärkide nimel. Selline toetuspoliitika soodustab massiühistute teket eeskätt just piima, liha, teravilja, aiandusaaduste ja põllumajandussisendite turul, et saavutada soovitud mastaabisäästu ja seista vastu rahvusvahelisele konkurentsisurvele.
Praegune otsustuskorras suurprojektile toetuse määramise viis võib viia aga suur- ja väiketootjate vastandumiseni ja riigi toetustega kartellide loomiseni, mis vähendab omakorda väiketootjate võimalusi põllumajandussaaduste töötlemiseks ja turustamiseks veelgi.
Praegune kord degradeerib ka  varasemalt põllumajandustootjate omavastutusel ja –finantseerimisel loodud ühistuid, väärtustades rohkem „poliitilise kauplemise“ teel saadud kapitali. Sellega antakse ühistegevussektorile aastakümneteks väga vale väärtusorientiir. Seetõttu tuleks eelistada kvalifitseerimistingimustega ennekõike neid ühitsuid, kes on varasematel aastatel kapitaliseerinud oma ühistuid omavahenditest.
1.8. MAK-i 2014-2020 vahendeid tuleks arvestataval hulgal suunata Eesti majandusse ka läbi muude finantskorraldusmeetmete, kui seda on toetused: eeskätt riigigarantiidena, aga nt ka laenusoodustustena, riskikapitalina jms.
Sellisel viisil on võimalik kaasata Eesti põllumajandusse märkimisväärselt rohkem võõrkapitali, kusjuures samal ajal on oluline, et riik ei tooks turule finantstooteid, millega saab Eestis edukalt hakkama ka erasektor.
Välja tuleks töötada OECD arenenud riikide eeskujul taluettevõtte isalt-pojale müügitehinguna ülevõtmise/-andmise ja riigi tagatisega laenuskeem, kus 2/3 ulatuses (ehk turu kiirrealiseerimise väärtuses) tagaks talu ülevõtmist taluomand ise ja 1/3 ulatuses pakuks riik täiendavat garantiid. See võimaldaks sektoris valutumat põlvkonnavahetust, ilma et sellest tekiks riigile reaalselt olulist kahju.
Eesti põllumajanduslik suurtootmine tuleks aga lahti siduda maksumaksja poolt finantseeritud kapitalitoetustest ja nende investeeringuvajakut võiks asendada samuti 1/3 investeerimisriskide ulatuses just riigigarantiid.
MAK-i finantsinstrumendina ja Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaasabil tuleks uuesti turule tuua Eesti põllumajandustootja ja toidutööstuse rahvusvaheliselt kaubeldavad võlakirjad, millega tehti edukalt algust 2007. ja 2008. aastatel vahetult enne finantskriisi.

2. MUUDATUSED  EL-i PÕLLUMAJANDUSE OTSETOETUSTES 2015-2020

Põllumajanduslike otsetoetuste jaoks on Euroopa Liit eraldanud Eestile kokku 1 007 260 000 eurot. Lähtudes Põllumajandusministeeriumi otsustest (10.10.2014.a seisuga) tõsta otsetoetuste eelarvest Eesti maaelu arengukava toetusteks 97 331 000 eurot, on otsetoetuste eelarve aastail 2015–2020 kokku 909 929 000 eurot.
Eesti riigil on kohustus rakendada vähemalt kolme EL-i põllumajanduslikku otsetoetuskava ehk otsetoetustest:
(1) ühtne pindalatoetus (ÜPT);
(2) kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetus (võib rakendada kuni 30% ulatuses otsetoetuste üldeelarvest);
(3) noore põllumajandustootja toetus (kuni 2% üldeelarvest, kuni 25% ÜPT määrast).
Lisaks on Eesti riigil valikuvabadus rakendada järgmisi otsetoetuseid, mille rakendamine sõltub ainult põllumajandusministeeriumi poliitilistest valikutest:
(4) looduslikust eripärast tingitud piirangutega alade toetus (kuni 5% üldeelarvest);
(5) vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetus ( kuni 13%);
(6) väikepõllumajandustootja toetus (500 kuni 1250 eurot ühe tootja kohta).
Kuigi põllumajanduslike otsetoetusei rakendatakse EL-i otsekohalduva määruse alusel, on siiski ka selle määruse alusel liikmesriigil võimalik teha olulise kaaluga poliitilisi valikuid.
2.1. ETKL peab oluliseks, et Eesti riik taotleks EL-i SAPS toetusüsteemi rakendamist Eestis ka pärast 2018. ja 2020. aastat.
Eesti on alates 2004. aastast liitunud EL-i SAPS (Single Area Payment Scheme) toetuste rakendamise süsteemiga, mida iseloomustavad kõige paremini hektaripõhised otsetoetused. Nii on nt ühtse pindalatoetuse hektaripõhine toetussumma selgunud kogu toetuseelarve jagamisel põllumajanduslikus kasutuses oleva põllumajandusmaa kogupindalaga. Sellised toetused on olnud seotud ennekõike aktiivse maakasutusega, kus toetusesaaja on olnud määratletud läbi maaomandi- või rendisuhte. Eesti jaoks on selline süsteem võimaldanud tuua põllumajanduslikku kasutusse ca 955 000 hektarit põllumaad, kus sektorisse sisenejatele ja tootmist suurendanud ettevõtetele pole seatud konkurentsi piiravaid kitsendusi. Taolist süsteemi rakendavad EL-is 22 riiki: lisaks Eestile veel ka Austria, Belgia (Flandria), Bulgaaria, Hispaania, Holland, Iirimaa, Itaalia, Läti, Luxemburg, Ungari, Poola, Portugal, Kreeka, Küpros, Malta, Sloveenia, Soome, Rootsi, Taani, Tšehhi ja Ühendkuningriigid.
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 1307/2013 kohaselt nähakse aga ette, et iga liikmesriik peab aastaks 2018 üle minema SPS (Single Payment Scheme) toetussüsteemile. Ainsa erandina võib ülemineku viia lõpuni hiljemalt 2020. aastaks. SPS-süsteemile üleminekul hakatakse toetuseid maksma subjektidele, kellele on toetuse saamiseks omandatud toetusõiguseid. Toetusõigused jagatakse aktiivsetele põllumajandustootjatele eelneva perioodi tootmisnäitajate ja –vahendite alusel. Kuid need toetusõigused on ka vabalt kaubeldavad, st neid saab nii omandada-võõrandada kui ka liisida-rentida. Selle sammuga astub EL tervikuna sammu tagasi vabaturu soodustamiselt tootmise kontrollimisele ning teeeb väga raskeks uute tulijate  sisenemise sektorisse.  Samuti avab tootmisõigustega vabalt kauplemise võimalus tee spekulatiivse kapitali suuremahuliseks sissevooluks põllumajandusse. Taolist süsteemi rakendavad EL-is täna 7 riiki: Belgia (Valloonia), Bulgaaria, Horvaatia, Leedu, Prantsusmaa, Saksamaa ja Rumeenia.
2.2. ETKL peab oluliseks, et Eesti riik rakendaks ühtse pindalatoetuse üle 150 000 eurostele toetussummadele 100%-list  toetuste mahaarvamist (cappingut) koos eelneva palgakulude mahaarvestamise võimaluseta.
Taolist lähenemist rakendavad EL-i liikmesriikidest Hispaania, Iirimaa, Itaalia, Ungari, Austria, Poola, Kreeka, Belgia (Flandria) ja Ühendkuningriigid. Riigid, nagu Saksamaa, Prantsusmaa, Horvaatia, Leedu, Bulgaaria, Rumeenia ja Belgia (Valloonia) rakendavad ühtse pindalatoetuse asemel aga põhitoetuskava (Basic Payment Scheme) ja sellest tulenevalt rakendatakse nendes riikides ka vähemkindlustatud tootjate sihtrühmadele oluliselt suuremas mahus ümberjaotavat toetust.
Põllumajandusministeerium näeb aga ette, et ühtse pindalatoetuse summalt võib  arvestada maha põllumajandusega seotud tõendatud palgakulud ja kui saadud toetuste summa ületab endiselt 150 000 eurot, vähendatakse piirsummat ületavat osa ainult 5% võrra . Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 1307/2013 kohaselt nähakse ette võimalus vähemalt 5%-liseks toetuste alandamiseks. Põllumajandusega seotud tõendatud palgakulude mahaarvamise puhul vähendamisi Eestis Põllumajandusministeeriumi hinnangul tõenäoliselt teha ei tulegi, mida võib käsitleda ka kui  EL-i määruses toodud eesmärgist täies mahus möödahiilimisena.
EL-i tasandil soovitakse selle ettepanekuga just näha tasakaalustatumat toetuste jagunemist, et suurem osa otsetoetustest ei koonduks väikese hulga suurte toetussummade saajate kätte. ETKL-i ettepanek puudutaks põllumajandusministeeriumi hinnangul niigi vaid neid põllumajandustootjad, kelle otsetoetuste summa ületaks 150 000 eurot – Eestis hinnanguliselt vaid 50–60 kõige suuremat ettevõtet.
2.3. ETKL peab oluliseks, et noore põllumajandustootja, mis vastab aktiivse tootja nõuetele, toetuseks makstaks ühtsest pindalatoetusest 25% kõrgemat hektaritoetust esimese 90 hektari ulatuses, kuid mitte rohkem kui 2% otsetoetuste üldeelarvest. 
Sellist praktikat rakendavad EL-is Belgia, Taani, Saksamaa, Itaalia, Läti, Leedu, Ungari, Holland, Portugal, Soome, Rootsi ja Ühendkuningriigid.
Põllumajandusministeerium on aga eelnõuga kavandanud 25%-list lisatoetust vaid esimese 39 hektari eest esimesel viiel tegutsemisaastal, kuigi EL-i määrus näeb ette valikuna võimalust rakendada seda esimesele 25 kuni 90 hektarile. Toetuse maksmiseks on planeeritud eelnõu selgituskirja kohaselt vaid 0,3% kogu otsetoetuste eelarvest, kuigi EL-i määrus lubab seda suurendada kuni 2% üldeelarvest.
Noore põllumajandustootja toetusega soodustatakse põlvkondade vahetust põllumajanduses, et tagada toidu tootmise järjepidevus Eestis. See puudutab kuni 40-aastaseid (k.a) alustavaid põllumajandustootjaid esimesel viiel tegutsemisaastal. ETKL-i seisukohalt tuleks selle ettepanekuga anda noortele põllumajandustootjatele pikaajaline ja stabiilne sõnum, et riik just soodustab sektoris põlvkonnavahetust ja jätkusuutlikuma vanuselise struktuuriga põllumajandustootmise kujundamist. 
2.4. ETKL peab vajalikuks otsetoetuste raames maksta vabatahtliku tootmiskohustusega seotud eritoetusi piima- ja ammlehmade, uttede ja kitsede ning puu- ja köögiviljade kasvatamise eest 13% ulatuses otsetoetuste kogueelarvest, et aidata kaasa peretalude ning raskustes sektorite ja piirkondade säilimisele.
Olemasoleva kava kohaselt saaksid toetust  umbes 2000 väikeste piimakarjade pidajat (karjas kuni 100 piimalehma), umbes 2000 lihaveise- ja lambakarjade pidajat (karjas kuni 25 ammlehma ja vähemalt 8 kuu vanust lehmmullikat; 10–100 utte või emakitse), ning kõik üle 1 ha suuruse kasvupinnaga aiandustootjad (avamaa köögivilja, ravim- ja maitsetaimede, puuviljade ja marjade kasvupinnale ca 4500 ha ulatuses). Põllumajandusministeerium on kavandanud piimalehma kasvatamise toetuseks eelarves 1,9 miljonit eurot aastas, mida makstakse toetusõiguslike piimalehmade arvu alusel. Eeldatav maksimaalne ühikumäär on 100 eurot lehma kohta. Ammlehma kasvatamise toetuseks on kavandatud 1,01 miljon eurot aastas, mida makstakse toetusõiguslike loomade arvu alusel (karjas kuni 25 ammlehma ja lehmmullikat kokku). Eeldatav maksimaalne ühikumäär on 100 eurot looma kohta. Ute ja kitse kasvatamise toetuseks on kavandatud ligi 274 000 eurot aastas, mida makstakse toetusõiguslike loomade arvu alusel (karjas 10–100 utte või emakitse). Eeldatav maksimaalne ühikumäär on 15 eurot looma kohta. Puu- ja köögivilja kasvatamise toetuseks on kavandatud eelarves 1,07 miljon eurot aastas, mida makstakse toetusõiguslike hektarite alusel, kui toetusõiguslike kultuuride kasvupind on vähemalt 1 hektar. Toetuse maksimaalne ühikumäär viljapuu- ja marjaaedadele on 250 eurot (koefitsient 1,0) ning avamaa köögiviljadele, ravim- ja maitsetaimedele ja maasikatele 225 eurot (koefitsient 0,9) .
ETKL on seisukohal, et selle toetuse osakaalu tuleb tõsta otsetoetuste üldeelarves 13%-ni, mille tagajärjel peaksid kõik toetuste ühikumäärad tõusma. Samuti tuleb ette näha lihaveiste, uttede ja emaskitsede arvu suurendamist karjas. Laiendada tuleb ka toetuste saajate ringi ja sektoreid. Oluline on kaardistada ka ohustatud piirkonnad, kus tootmistegevus hääbub tulenevalt eraldatusest või kaugusest peamistest turgudest nagu piiriäärsed alad ja saared ning rakendada neis piirkondades maaelu säilitamise eesmärgil  tootmiskohustusega seotud toetusi.
Võrdlusena olgu toodud, et meid ümbritsevates riikides on see määr oluliselt kõrgem nii Soomes (20%), Lätis (15%), Leedus (15%) kui ka Rootsis 13%. 
2.5. ETKL peab oluliseks ümberjaotatava otsetoetuste skeemi rakendamist Eestis.
EL otsekohalduv määrus lubab liikmesriigil maksta kuni 25% kõrgema määraga otsetoetusi tootjte käsutuses olevatele esimestele hektaritele kuni liikmesriigi keskmise hektarite arvuni. Eestis on selleks määratud 2008 aasta tase, mis oli siis 39 hektarit. Reaalne keskmine hektarite arv tootja kohta  täna FADENi antmetel  on  üle 115,54  hektari. ETKL peab oluliseks, et  Eesti alustaks kõnelusi Euroopa Komisoniga uue adekvaatse, tänastele oludele vastava keskmiste hektarite  arvu määramiseks ja selle skeemi rakendamist Eestis alates 2016. aastast aktiivsetele põllumajandustootjatele. Ümberjaotatav toetuse hektarite arvu suurendamine suurendab meetme rakendamisest kasusaajate arvu olulisel määral.
Ümberjaotatavat toetust rakendavad ELs järgmised liikmesriigid: Saksamaa 6,9% ulatuses, Bulgaaria 6%, Prantsusmaa 5%, Rumeenia7,5%, Horvaatia 10%, Leedu 15% ja Belgia 20%.

3. MUUDATUSED MAAPOLIITIKAS, sh  RIIGIMAA MÜÜGI- JA RENDIPOLIITIKAS

3.1. ETKL teeb ettepaneku kaaluda Eestis väärtusliku põllumaa (maatulundusmaa) sihtotstarbe muutmine kas elamu- või tootmismaaks maksustamist. Maksu suurus võiks kujuneda jooksvates turuhindades ja võiks olla määratletav selles maakonnas asuvate keskmiste tootmis- või elamumaa ja väärtuslike põllumajandusmaa turuhindade vahena. Eelöeldut ei tohi rakendada põllumajandustootja omatarbeks tootmis ja – eluhoonete ehitamise puhul.
2014. aasta seisuga on Eestis põllumajanduses aktiivses kasutuses ca 961 400 hektarit põllumaad, millest 936 458 ha on hõlmatud ühtse pindalatoetusega ja 24 942 ha poollooduslike koosluste esinemisalade hooldamistoetusega. Maakatastri andmetel (seisuga 31.08.2014) moodustas haritava maa ja loodusliku rohumaa pindala Eestis 1 313 616 ha ja Eesti Topograafilises Andmekogus (seisuga 31.03.2014) moodustas põllumajandusmaa 1 324 500 ha.
Põllumajanduslikus kasutuses olev põllumaa vajab seaduslikku kaitset. Riigikogus menetluses oleva uue planeeringuseaduse eelnõuga üritatakse ära määratleda väärtusliku põllumajandusmaa mõiste. Ka maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduses on välja toodud väärtusliku põllumajandusmaa mõiste, kasutamise nõuded, siht- ja kasutusotstarbe muutmise loa menetlemine, riiklik järelvalve jms. Ometi on jäänud väärtusliku põllumaa kaitse veel oluliselt sisustamata.
Põllumajandusministeerium on asunud seisukohale, et siht- ja kasutusotstarbe muutmise loa menetluses tuleb anda otsustav roll ministeeriumile, mis loob kõik eeldused poliitiliste ja korruptiivsete otsuste tekkeks. See otsustusprotsess tuleks siiski objektiivsete kriteeriumite alusel depolitiseerida. ETKL-i ettepanek maa sihtotstarbe muutmise maksustamiseks täidab lisaks seda eesmärki, et põllumajandusmaa turul ei tekitataks väärtuslikule põllumajandusmaale, seeläbi ka põllumajandusele, põhjendamatut lisasurvet, mis tuleneb selle maa alternatiivsest kasutusväärtusest.   
3.2. ETKL peab oluliseks, et Maa-ameti poolt korraldatud riigi maareservi arvatud põllumajanduslike maade erastamisel ja väljarentimisel tuleks enampakkumise konkurssidel anda piiratud ringiga pakkumisel eelisostuõigus või eelisrentimisõigus selles piirkonnas tegutsevatele noortalunikele ja väiketootjatele, kellede kasutuses (omandis ja rendil) on kokku vähem kui 150 ha põllumaad. 
Senini ei ole riik vabade maade erastamisel ja väljarentimisel kasutanud poliitilisi valikuid ja konkursid on võitnud üknes kõrgema hinna pakkujad.  Samas on on just noortel ja väiksematel põllumajandusettevõtetel vaja täiendavat maad juurde oma konkurentsivõime tõstmiseks, kes üldreeglina ei suuda konkureerida ei väliskapitali ega ka kodumaiste suurtootjatega. Maapoliitika on liikmesriigi pädevuses ning EL-i liikmesriikide praktikatest on palju õppida ja üle võtta. Väga paljudes EL-i  riikides seatakse piiranguid ja eelisostuõigusi lausa erakätes olevate maade ostu-müügitehingutele.
3.3 Muuta maapoliitikat selliselt, et igasuguste maatulundusmaa tehingute puhul sätestataks eelisostuõigus aktiivsete põllumajandustootja mõistele vastavatele noortalunikele ja tootjatele, kelle omandis on vähem kui 150 ha maad.
Selline maapoliitika vähendab kapitali jõust tingitud kontsentreerumist ja loob täiendavat konkurentsivõimekust väiksematele taludele ja noortalunikele. ETKL peab maaomandi liigset kontsentreerumist ohuks toidujulgeolekule ja julgeolekule üldisemalt.
3.4 ETKL peab oluliseks kaasajastada maakorraldusseadus ja töötada välja maakorraldusstrateegia, mis peab sisaldama maade ümberkruntimise tegevuskava.
Praegune põllumajanduslik  maaomand ja maakasutus on väga killustatud ning see tingib tühisõidud põllutükkide vahel ja asjatu energiakao. Ümberkruntimise eesmärgiks on tootmis- ja ajakulu vähendamine ning energiasääst põllumajanduses. Ümberkruntimise seaduse vajadus muutub järjest aktuaalsemaks seoses uute infrastruktuuriobjektide ehitamisega nagu maanteed ja Rail Baltica. Sellised ehitused, mis loovad uusi tõkendeid, eraldatust  ja piiranguid maaomandi kasutamisele, tohiksid saada ehitusloa üksnes siis, kui eelnevalt on teostatud maaomandi ümberkruntimine selliselt, et ehitusjärgne maakasutus maaomanikele oleks võimalikult mugav ja ökonoomne.
3.5  Õigusruumi muudetakse selliselt, et maaomanikele tekib õiguslik alus ja toimiv süsteem saada oma maal tehnorajatiste talumise eest õiglast hüvitist. Tuleks sätestada ühtsed põhimõtted maaomanike ja liinihaldajate õigustest ja kohustustest nii rajatavate kui ka olemasolevate trasside ehitamisel, hooldamisel ja rekonstrueerimisel.
Õiguskantsleri avalduse alusel hindas Riigikohus juba 2012. aastal tehnovõrkude talumise tasu õiguspärasust ning jõudis seisukohale, et põhiseadust on rikutud ja tasu arvutamise põhimõtted tuleb ära muuta. Õiguskantsleri analüüsist järeldub, et tasu rakendamisel on äärmiselt väikene mõju elektri hinnale. Praktikas on energiaettevõte vastava kulu täna juba tarbijatelt sisse kasseerinud, mis pole aga maaomanikeni jõudnud, sest hüvitis on niivõrd väike, et puudub motivatsioon seda taotleda.

4. MUUDATUSED ÜHISTEGEVUSES

4.1. ETKL peab oluliseks riiklikku investeeringut Eesti ühistupanganduse loomiseks, et viia kogu Eesti hoiu-laenuühistuste süsteem hoiuste tagamise fondi garantiide ja finantsinspektsiooni järelvalve reguleerimisalasse. Lisaks tuleks kaotada erisused pankade ja hoiu-laenuühistute hoiuste- ja laenuintresside maksustamisel.
Eesti riik võiks Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu võtta aktiivsema rolli hoiu-laenuühistu  (hlü) süsteemile tugiteenuste ja järelvalvesüsteemi osutamiseks. Selleks tuleks luua riikliku investeeringuna, kuid kohalike hoiu-laenuühistute vabatahtlikul osavõtul ühistupank. Tugiteenustena tuleks riigil aidata ühistupangandusel väljaarendada ennekõike iseseisva arveldus- ja maksekaartide süsteem ning kogu internetipõhine infrastruktuur, mis tagaks hlü-de teenuste parema kättesaadavuse ja seeläbi majandusliku jätkusuutlikkuse. Järelvalve poolelt tuleks ühistupangal aga igale liikmesühistule kehtestada usaldusnormatiivid, mis tagaks ka kogu hlü-süsteemi suurema usaldusväärsuse.
Pangahoiustele makstav intress on Eestis maksuvaba , ent hoiu-laenuühistute poolt makstav hoiuste intress on maksustatud tulumaksuga. Tegemist on kommertspankade soodustamisega hoiu-laenuühistute ees. Hoiu-Laenuühistute Liidu liikmete käes olev hoiustajate raha töötab Eesti elanike ja ettevõtjate huvides oluliselt suuremal määral kui pankade käes olev hoiustajate raha.

5. ETTEPANEKUD METSANDUSES

5.1. Maaomanikele kompenseeritakse riigi poolt õiglaselt ja koheselt omandi majandamisvõimalust oluliselt kitsendavad looduskaitselised piirangud.
Avalikust huvist tulenevate omandile seatud piirangute kohene ja õiglane hüvitamine on üks põhiseadusest tulevaid põhimõtteid. Kahjuks on seda põhimõtet eiratud ning tänane praktika on põhjustanud vastandumist looduskaitsele ning nõrgendanud maaomanike usku Eesti kui õigusriigi toimimisse.
5.2.   Luuakse maksusoodustus väikeomanike metsade majandamiseks. Nii füüsilisest isikust metsaomanikel kui ka füüsilisest isikust ettevõtjatel tõstetakse aastane maksuvabastus tasemele 5000 eurot, olenemata sellest, kas võõrandatakse raieõigust või metsamaterjali.
Täna on puidu müügist võimalik maha arvata tulude maksustamisel 2877 eurot vaid füüsilisest isikust ettevõtjatel. See on seadnud füüsilised isikud puiduturul teistega ebavõrdsemasse olukorda ja soosinud nende poolt kinnistute müüki (omandist loobumist). Väikeomanike arvu vähenemine ei ole aga Eesti huvides mitmekülgse metsanduse ega ühiskonna säästva arengu seisukohast. Muudatus peaks toetama ka omanike poolt aktiivsemat metsa majandamist, mis omakorda aitab kaasa tööhõivele maapiirkondades ja Eesti metsatööstuse, sh bioenergiasektori, konkurentsivõimele (parema tooraine kättesaadavuse kaudu). Suurema puidukäibega kaasneb ka suurem maksutulu.
5.3. Maaomanikud kaasatakse sisuliselt ja efektiivsel viisil (kaasaegseid IKT vahendeid kasutades ning võimalikult varajases planeerimisfaasis) kõikidesse nende omandit puudutavatesse protsessidesse (planeeringud, kaitsepiirangute kavandamine, liinide rajamine või hooldamine).
Tänane kaasamise praktika on paljuski formaalne ja maaomanikega suheldakse siis, kui kavandatud planeering või kaitseala eelnõu on juba suuremalt jaolt valmis. Koostajatel puudub paljuski pärast seda motivatsioon muudatusteks ja sisuliseks koostööks. Avalikustamine on formaalne ja omanikele ei selgitata piisavalt planeeringuga kaasnevat mõju omandile. Kaasamine on pigem „seisukohtade võitlus“ kui parima ühisosa leidmine. E-riigi võimalusi peab arendama selleks, et luua võimalused omanike võimalikult varajaseks teavitamiseks ja süsteemse tagasiside saamiseks nende omandit puudutada võivatest erinevatest algatustest, sh erinevatest uuringutest ja inventuuridest.
5.4. Jätkata metsaühistute riigipoolset toetamist, andes samas halduslepingute alusel osad metsandusega seotud riigi funktsioonid (nt metsateatiste kontroll, raielankide ja uuendusalade ülevaatus, metsakahjustuste hindamine, looduskaitseliste tööde teostamise korraldamine, jooksev metsakorraldus, elupaikade seire) metsaühistutele.
Väikeste metsaomandite efektiivne ja parimat praktikat järgiv majandamine eeldab omanike ühistegevust ja metsandusprofessionaalide kaasamist. Selle parimaks lahenduseks on ühistuline koostöö, mis võimaldab pakkuda metsa majandamise kompleksteenust (planeerimine, hooldus, raie, turustamine, uuendamine jms). On paratamatu, et väga väikeste metsaomanike huvi liituda ühistutega on ajutist laadi (teenuse vajadus võib ilmneda kord 15-20 aasta tagant), samas „kontakti hind“ ühistule on kõrge. Riigi tugi annaks ühistutele võimekuse tegeleda väikeste omanikega, tõstes nende teadlikkust ja innustades neid oma metsi majandama. Osaliselt oleks võimalik selline toetus realiseerida tänaste riigi funktsioonide ja finantsvahendite üleandmisega ühistutele. Vastav pädevus on ühistutel metsakonsulentide näol olemas ja vajadusel saab seda tõsta täiendkoolitusega. Arvestades vajadust optimeerida ka riigiametnike koosseisu väheneva tööjõu olukorras, on ettepaneku ellurakendamisest kasu ka avalikule sektorile laiemalt.

6.. MUUDATUSED JAHINDUSES
6.1. Jahinduse korraldust muudetakse enam maaomanikke arvestavaks. Alates 2017. aastast lubatakse jahipidamist ainult nendel maadel, kus maaomanikuga on sõlmitud maa jahindusliku kasutuse kirjalik leping.
Tänane jahiseadus ühelt poolt nõuab, et kinnisasjal jahipidamiseks tuleb sõlmida leping, teisalt aga lubab jahipidamist võõral maal päikesetõusust päikeseloojanguni ilma loata (kui omanik pole seda otseselt keelanud). Selle tulemusena puuduvad valdava osa erametsade osas endiselt lepingud (jahipiirkondade kasutajatel puudub motivatsioon neid sõlmida) ja väikeomanikud on oluliselt halvemas läbirääkimiste positsioonis lepingutingimuste, sh kahjustuste hüvitamise sätete, seadmisel (erinevalt RMK-st).
On ebamõistlik, et riik annab muudel põhjustel kui riigikaitse või sisejulgeolek õiguse tulirelvaga liikuda võõral maal ilma selleks maaomanikuga kokkulepet omamata. Sellise omandi riive puhul puudub avalik huvi.

7. MUUDATUSED MAAETTEVÕTLUSE TOETAMISES
7.1. ETKL peab oluliseks, et kiire internetiühendusega saaks hiljemalt aastaks 2018 liituda soovi korral ja mõistlike kuludega iga maamajapidamine.
   
Euroopa Liidu digitaalarengu tegevuskava kohaselt tuleb tagada 30MBs ühendus kõikidele majapidamistele aastaks 2020 kogu Euroopa Liidus.
ETKL-i liikmetele teeb muret, et riik ei ole suhtunud piisava tõsidusega kiire lairiba interneti väljaarendamisse ja 2014. aasta lõpuks oleme endiselt olukorras, kus suurele osale Eesti elanikest ja valdavas osas just maamajapidamistele, pole kiire internet endiselt kättesaadav.

8.  MUUDATUSED TAASTUVENERGIAPOLIITIKAS
ETKL peab taastuvenergia tootmisel perspektiivseks tuulest,  päikesest ja puidust saadavat energiat ning põhimõtteliselt võiks igast talust saada taastuvenergia mikrotooja.  ETKL-ile teeb muret, et energiamajanduse arengukavas pole ette nähtud vajalikul määral toetusi mikrotootja toetusteks. ETKL leiab, et igal põllumajandustootjal on vaja välja arendada oma ettevõtte energiavajaduse katteks alternatiivenergiaseadmed (päike ja tuul). Selleks tuleb energiamajanduse arengukavas ja abiprogrammides ette näha olulselt suurem  osa mikrolahenduste investeeringute toetuseks ja luua neile tõrgeteta ligipääs elektrivõrku. Taastuvenergia toetusi tuleb kohaldada kõigile taastuvenergia tootjatele võrdsetel alustel.

 



 

 

 




Osale arutelus

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Seotud lood

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Oilseeds Tehnika otsib LAOTÖÖTAJAT

Oilseeds Tehnika OÜ

28. detsember 2017

Oilseeds Tehnika otsib HOOLDETEHNIKUT

Oilseeds Tehnika OÜ

28. detsember 2017

Uudised