Autor: Meelika Sander-Sõrmus • 8. jaanuar 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eesti Rukki Seltsi presidendi Vahur Kuke sõnul on talirukki kasvatamisele läbi aastate esinenud suuri kõikumisi.  “Võrreldes teiste põllukultuuridega on rukki kasvatamine senini madalama tulukusega – rukki hind on suhteliselt madal, leivavilja kvaliteedinõuded kõrged, ilmastikuriskid suured ja müügivõimalused piiratud. Eks peab põllumeeski äriliselt mõtlema ning pelgalt rahvuslikele tunnetele tuginedes end ära ei majanda. 90ndate aastate esimese poole 150 tuhande tonnini küündivate rukki kogusaakideni me tõenäoliselt niipea ei näe, kuid üha laieneva tööstuslik kasutamine lisab rukkile uusi kasutusvaldkondi ja põllumehele usku rukkisse,” lausus Kukk.

Kui 2014. aastal korjas meie põllumees tublid keskmiselt 3,1 tonni rukist hektari kohta, siis 2013. aastal vaid 1,9 tonni. Suured saagikuse kõikumised sõltuvad eelkõige meie muutlikust talvest ja heitlikust ilmastikust suvisel kasvuperioodil. Üldiselt oli 2014. a ilm rukkikasvatajale mõnevõrra soodsam kui aasta varem, mil valitsesid väga keerulised olud.

Jõudsalt on Eestis suurenenud maherukki kasvatamine, võttes mullu enda alla 15 protsenti rukki kasvupinnast. Maherukki kogutoodang ulatus juba kuue tuhande tonnini. Maheviljeluse areng on aidanud väärtustada ka rahvuslikku pärandit. 1875. aastal aretatud talirukis „Sangaste” on vanim praegusel ajal tootmises oleva kultuurrukki sort, mille kaitseks ja kasutamise soodustamiseks maksab Eesti riik põllumehele ka eraldi toetust. Kolmandik Eesti maherukkist on saadud just sordist “Sangaste”.

Kuigi mullune omakasvatatud rukkitoodang ületas Eesti enda toidurukki vajaduse, imporditi suures mahus rukist sisse Põhja-Lätist. Selle põhjusteks on teraviljatoodete kasvav eksport ning asjaolu, et kogu kohalik rukis ei vastanud kvaliteedilt pagaritööstuse poolt leivaviljale esitatud nõuetele. Siiski on Eesti põllumeeste jaoks ka madalama terakvaliteediga rukkile olemas turuväljund, kuna rukis sobib nii piirituse tootmiseks kui ka loomasöödaks.

Vahur Kuke sõnul ootavad meie rukkikasvatajad riigilt selgemat poliitikat, mille vahendusel väärtustataks kodumaist rukist eelkõige Eestis kohapeal.

“Üheks tulevikku vaatavaks positiivseks uuenduseks oleks Eesti viina märgistamine geograafilise tähisega, sätestatakse piirkondliku tooraine kasutamise ning määratletakse selle tootmise geograafiline piirkond. Nii tekib kõigil praegustel ja tulevastel piiritusetootjatel suurem huvi eestimaise rukki vastu ning põllumees saab kindlustunde, et ka kehvema kvaliteediga saak leiab alati ostja,” selgitas Vahur Kukk.

Eesti Rukki Selts, Eesti Leivaliit, Eesti Pagarite Selts ja põllumajandusministeerium kuulutasid 2015. aasta rukkiaastaks, millega tähistatakse Eesti kohaliku rukkisordi 'Sangaste' 140. ja selle aretaja „rukkikrahv“ Friedrich Georg Magnus von Bergi 170. sünniaastapäeva.

Rukkiaasta raames toimuvad mitmed rukist populariseerivad üritused, konverentsid ja õppepäevad. Samuti tutvustatakse rukkitooteid Eesti paviljonis Milanos toimuval EXPO 2015 maailmanäitusel.