Autor: Heino Laiapea • 14. jaanuar 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tookord põhjustasid selle suuresti meie omad “ostapbenderid.” Olukorda Vene turul kauplemiseks pingestas Euroopa Liidu ja Eesti vabariigi vahelise assotsieerumislepingu ratifitseerimine (18.09.1995).

1995. aastast pärines Eesti piimatöösturite äriidee võist hapukoort teha ja seda müüa Venemaale “Pribaltiskoje“ kaubamärgi all. Keemikutelt saadud idee tõotas head kasumit. See kerge raha lootus muutis Ühinenud Meiereide juhid ahneks.

Ega venelased rumalad olnud, said teada, mis kraamiga tegu ja panid tee oma turule kinni.

Ühinenud Meiereid kauples raha Paide piimatööstuse uuendamiseks ja Ukrainas lao ehitamiseks (väidetavalt 200 ja 60 miljont krooni) Tegelikult osteti selle ja rohkemagi eest Uus-Meremaalt võid, et seda talvekuudel „Priobaltiskojeks“ miksida.

Topeltollide kehtestamisega muutus majanduslikult mõttetuks võist hapukoore tegemine ja läbirääkimiste venimisega muutus või aegunud toormeks, mis tuli suuremalt jaolt utiliseerida.

Pettus oli ka toode “Pribaltiskojeks” nimetada. Nimi viitab Baltikumile, valmistatud küll Eestis, kuid tooraine pärines peamiselt välisriikidest. Tuletame meelde, et 1998. aastal oli Venemaa turg suletud Balti riikidest vaid Eesti toodetele.

Et äriideed teostati laenurahaga ja tööstustel olid kohustused panga ees, siis olukorra päästmiseks langetati piimahinda allapoole piimatootmise majanduslikku tasuvust. Selliselt loodeti riknema läinud importtoormest tekkinud rahaline kahju tagasi teenida kohalikke piimatootjate arvelt.

Tekkinud kahju oli paraku liiga suur ja see viis suurima töötleja, AS Ühinenud Meiereid, pankrotti. Pankroti tõttu jäi paljudel piimatootjatel isegi loodetud vähene raha piima eest saamata ning nad olid sunnitud tootmise lõpetama.

Kurbloolisus on selles, et nii endised kui tänased piimatootjad (poliitikutest rääkimata) ei mäleta tollaste piimatööstuse juhtide nimesid ja nägusid. On inimlik, et halb ununeb.  Selline pahategu Eesti rahvale peaks olema aga aegumatu, kahjuks seaduse silmis see nii pole.

Kahetsusväärne, et üks neist osutus (poliitiliselt) valituks meie elu edendamise asutuse juhatusse.

(Artiklis on refereeritud Eesti Põllumajandusülikooli magistrandi Nelly Oinuse väitekirja „Piimakarjakasvatuse talu võimalikud arengusuunad ja strateegiline planeerimine kattetulu meetodil“.).