Autor: Meelika Sander-Sõrmus • 18. jaanuar 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

„Inimestel on hea elada seal, kus neil on mõnusad elutingimused, sobiv töö, kättesaadavad avalikud teenused ja erinevad võimalused vaba aja veetmiseks,“ märkis siseminister Hanno Pevkur. „Arusaadavalt on suurem osa töökohti, teenuseid ja vaba aja veetmise võimalusi koondunud maakonnakeskustesse, kuid seda enam tuleb tagada, et keskustel oleks ümberkaudsete piirkondadega tagatud hea transpordiühendus, ettevõtlusvõrgustikud ja koostöö,“ lisas minister.

Välisrändest ja loomulikust iibest enam mõjutab regionaalarengut just Eesti-sisene ränne, mis kujundab jõuliselt rahvastiku koosseisu. Eesti Uuringukeskus küsitles üle 1100 inimese, kes on aastatel 2002-2014 vahetanud elukohta  korra või enam. Uuring võimaldab teha järeldusi, milliste elanike gruppide arvelt erinevad Eesti piirkonnad enam rahvastikku kaotavad või juurde võidavad ning millised on rändeotsuste sagedasemad põhjused. Analüüsist selgub, et suur osa Eesti elanikest liigub suuremate linnade ja lähemate keskuste suunal. Ääremaalisematest piirkondadest, mis ei ole maakonnakeskusega nii tugevalt seotud, liigutakse enim Tallinna suunal. Linnast linna ning linnast maale kolinuid on ligikaudu sama palju (vastavalt 32 protsenti ja 31 protsenti), 22 protsenti rännetest on toimunud maalt linna ning 15 protsenti maalt maale. Eestlased on rännanud põhiliselt linnast maale, samas venelased ja muust rahvusest inimesed liiguvad valdavalt linnast linna. Kui 20-29-aastaste seas on kõige populaarsem linnast linna kolimine, siis 30-aastaste ja vanemate seas on levinuim rännusuund linnast maale. Iga kolmas linna kolinud vastaja märkis, et eelistabki just linnalises keskkonnas elada. Suurim rändevoog oli Tallinna ja selle tagamaa vahel, kus mõlemas suunas rännanuid oli kõige rohkem.

Veidi vähem kui kolmandik (31 protsenti) rännetest on seotud tööga, vaid pisut vähem (28 protsenti) isiklike ja perekondlike põhjustega. Olulise põhjusena (22 protsenti) mainiti ka eluasemega seotud kaalutlusi. Vaid 2 protsenti vastanutest tõi elukoha vahetamise motiivina välja taristu või teenuste vähesuse eelmises elukohas. Töökohad on oluline tegur nii keskustesse kolimisel kui ka keskustest tagamaale ja kaugemalegi maapiirkondadesse kolimisel. Kõige olulisem roll on töökohtadel olnud just linnadevahelisel rändel, mitte niivõrd rändel maalt linnadesse. Linnades elavate inimeste jaoks on väga olulisteks rändeotsuse mõjutajateks ka füüsilise elukeskkonna ja eluasemega seotud tegurid, mis hoogustab valglinnastumist tagamaale. Peamiseks põhjuseks, miks Tallinnast koliti Tallinna tagamaale, nimetati just eluasemega seotud põhjuseid (65 protsenti). Kõige vähem rahulolevad oma uue elukohaga on Tallinna suundunud inimesed ja rahulolevamad seevastu Tallinna tagamaale ja maakonnakeskustesse kolinud inimesed. Rahvuse lõikes olid rändepõhjused samad, küll aga nimetasid venelased tööd olulisema tegurina (39 protsenti vastanutest) kui eestlased (29 protsenti).

Iga kaheksas vastaja soovib uuesti rännata, kõrgeim rändamissoov oli 30-49-aastaste seas (14 protsenti), alg- ja põhiharidusega (15 protsenti),  kuni 200 euro suuruse sissetulekuga (16 protsenti), töötute (25 protsenti) ning lastega perede seas (13 protsenti). Peamiselt soovitakse uuesti elukohta vahetada isiklikel ja perekondlikel põhjustel (23 protsenti), maapiirkondade paremate elutingimuste tõttu (17 protsenti) ja töökohaga seotud põhjustel (16 protsenti).

Vastanutest 11 protsenti oli perioodil 2002-2014 elanud pikaajaliselt (vähemalt 6 kuud) välismaal ning seejärel Eestisse tagasi kolinud.

Siserände põhjuste uuringuga saab lähemalt tutvuda

siseministeeriumi kodulehel

.