Autor: Margus Ameerikas • 19. jaanuar 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Panin säästuaasta jutumärkidesse, sest kui piimatootjatel ja seakasvatajatel on praegu realiseerimisega raskusi, siis  taimekasvatuses oli aasta 2014 üle aegade üks edukamaid. Ilmastik oli teraviljakasvuks väga soodus, koguti üle aegade suurim teraviljasaak ning oskuslikult hindu fikseerides oli võimalik küllaltki hästi teenida.  Hinnad küll koristusajaks langesid, kuid nüüd on need jälle tõusnud ning ulatuvad ligikaudu eelmise aasta kevadega samale tasemele. See on aga tase, kus on võimalik ka uuel hooajal päris kasumlikult toota ja eksportida. Igasuguse majanduse algtõde on see, et laiendada tuleb seda ala, kus on võimalik kasumlikult toota, müüa ja mis kõige olulisem eksportida. Kui me otsime valitsuse kaasabil  oma piimatoodetele võluturgusid, siis teravilja ja rapsi ekspordivõimalused on kogu aeg olnud mitmed kordi suuremad kui me suudame pakkuda!

Et näha üldisemat pilti, siis meist põhja pool Soomes raskemates kliimaoludes toodetakse 4 miljonit tonni teravilja aastas. Eestiga territooriumilt samasuures Taanis kasvatatakse stabiilselt ligikaudu 10 miljonit tonni. Meie saime eelmise aastal esmakordselt üle 1 miljoni. Kindlasti ei saa meil olla eesmärgiks Taanile järgi jõuda, kuid kuni 2 miljoniline kogutoodang oleks reaalne ka ilma, et me oluliselt oma rikkalikule loodusele mõju avaldaksime. Mastaapide võrduseks veel see, et näiteks Prantsusmaa aastane viljatoodang on 71 milj. tonni, millest ligikaudu pool eksporditakse.

Senini on olnud meil põllumajanduses piimatootmine kõige kõrgema isevarustatuse protsendiga. Eelmine aasta oli aga esimene, kui teravilja isevarustatuse tase möödus piimast ja moodustab juba ligikaudu 200%. Arvestades meie suhteliselt madalaid saagitasemeid ja kasutamata ressursse on seda võimalik veelgi tunduvalt suurendada.   

Väetiste kasutamine on meil järginud väga täpselt üldist majanduse olukorda. Viimase 25 aasta sees on olnud 3 kriisiperioodi: üheksakümnendate alguse suured omandireformid, üheksakümnendate lõpus Venemaa ja Aasia rahanduskriis ning 2008 - 2009 majanduskriis. Tüüpiline oli see, et kõikides kriisides langes väetiste kasutamine tunduvalt ning eriti toodi ohvriks tasakaalustatud väetamine. Püüti läbi ajada vaid minimaalse koguse odavaima lämmastikväetisega. Tollel ajal kasvatasime vilja peamiselt oma loomade söödaks, seda ei eksporditud ja raha teeniti piima ja lihaga. Tänaseks on teraviljakasvatus muutunud oluliseks ekspordiartikliks ja saagikus tunduvalt tõusnud.  Sellepärast tuleb senisest enam arvestada, et kuidas keerulisemates oludes võimalikult hästi teenida ka puhtalt taimekasvatuse saadusi müües ja eksportides.

Kuidas siis tavalisest raskemates majandusoludes taimi toita?

Põldude valik. Kui peaks veel kellelgi olema taoliseid põlde või põlluosasid, kus aastaid pole saadud saake üle 2 t/ha või kus saagid on tihti ikaldunud, siis need oleksid kohad, kus panustamist tuleks tagasi tõmmata! Need oleksid väga happelised mullad, väga madala PK sisaldustega, põua ja liigniiskuse ohtlikud põllud jne. Seda muidugi juhul, kui eesmärgiks on vilja kasvatusega kasumit teenida, mitte hektaritoetuseid koguda.

Üldjuhul võib lihtsustades öelda taoliselt, et tootmiskulud katab viljakasvatuses saagikus 3,5 t/ha. Kõik mida saadakse üle selle jääb oma kasumiks. Väetistest loobumisel langeb saak alla 2 t/ha ja siis ei muuda seda kasumlikuks ka hektaritoetused. Mullal on võime teatud hulgal akumuleerida toitaineid aga vaid juhul kui neid varem on piisavalt kasutatud. Mulda võib teatud määral võrrelda auto akuga. Mingi aja suudab viljakas muld taimi varustada ka uuesti „laadimata“, kuid kauaks sellele loota ei saa. Põldkatsetes on olnud näha, et väga viljakal mullal võib väetistest loobudes esimesel aastal saada saagiks isegi 4-5 t/ha. Edaspidi stabiliseerub aga saak 0,5-1,5 t/ha vahemikus.

Optimaalne saagitase. Väetamise kokkuhoiu juures on kasulik kuulata õpetaja Lauri  soovitust, et kui kõike ei suuda, tee ära vähemalt pool aga hästi! Agrokeemias tähendaks „pool“ seda, et mitte ei kasutata taimele pooli vajalikest toitainetest või ainult ühte (näiteks lämmastikku), vaid antakse kõike taimele vajalikku ja seda siis veidi väiksemate annustega. Teada on, et saagikus 6-9 t/ha võib nõuda suuremaid kulutusi ja on seotud teatud riskidega. Samas 4-6 t/ha saagi planeerimine on raskematel aegadel just see tase, mis võimaldab kõige efektiivsemalt tehtavate kulutuste pealt teenida.

Vajalikud on kõik agrotehnika võtted. Suur viga tehakse tihti sellega, et kokkuhoiu mõttes jäetakse ära mõni agrotehnika võte. Näiteks antakse küll väetist, kuid jäetakse ära taimehaiguste tõrje, mille tulemusel siis saadakse väetiste kuni paarkümmend protsenti väiksem efektiivsus. Sama ka umbrohutõrje või kahjurite tõrje ärajätmisel.  

Säästurežiim tähendab seda, et mitte ei jäeta mõnda agrotehnika võtet ära, vaid tehakse seda kas mõnevõrra odavama (vähemefektiivse) tootega, alandatud normidega, jaotatult mitmekordselt jne.

Kombineeritud väetamine. Taimekasvatajad, kellel on kasutada orgaaniline väetis on kindlalt eelistatud olukorras. Parim tulemus nii saagikuselt kui omahinnalt saadakse alati orgaanilise ja mineraalse väetise koostoimel.  

Põhiväetiste täiendamine. Põhiväetiste madalamaid kasutusnorme saab kompenseerida osaliselt täiendväetise kasutamisega. Näiteks stardiväetiseks (eriti fosfor) ja kasvuaegne lehtede kaudu lisaväetamine. Meeles peab vaid pidama seda, et nende võtetega ei saa asendada kogu põhiväetist. Saame vaid neid täiendada ja ära hoida üksikute elementide puudusest põhjustatavaid kasvuhäireid. Kõige ökonoomsem on lisada erinevate pritsimiskordadesse just sellel kasvuperioodil taimedele vajalikku mikroväetiste segusid. Väga oluline on ennetada mikroelementide puudust. Vajadusel kutsuge kohale spetsialist, kes annab fluorimeetriga hinnangu enamuse taimetoiteelementide puuduse riskile! 

Juhul kui hoida kokku odavamate ja vähemefektiivsete toote valimisega, siis peab väga täpselt järgima oma põllumuldade toitainete sisaldusi, et kus on ajutiselt võimalik järelandmisi teha ja kus mitte.  

Vana talupojatarkus ütleb, et sööda enam seda lehma, kes selle tulemusel ka rohkem piima annab. Sama kehtib ka põllul.  Kui on juba ette teada, et mõnel põllul pole veerežiim paigas või happesus liialt madal, siis pole mõtet seal ka eriliselt panustada. Kui aga kevadeks on näha, et taliviljade taimik on korralik, siis saab seal järk-järguliselt vastavalt arengutele panuseid tõsta. Parem kasutada korraga väiksemaid annuseid (N60-80 kg/ha) ning vastavalt arengutele neid 2-3 nädala möödudes lisada.

Lisahind kvaliteedi eest. Saagi kvaliteedist sõltuvalt on võimalik saada päris palju kõrgemat hinda! Toidu ja söödanisu hinnavahe on tuntav. Kvaliteeti saab aga kaunis palju reguleerida taimede toitumisega. Piisav väävli kogus annab korraliku langemisarvu ning lämmastik proteiinisisalduse. Kui peaks tulema jällegi teraviljadele soodus kasvuaasta, siis kasutab taim väga hästi ära kõik antud lämmastiku kõrge saagi moodustamiseks. Suure kogusaagi tõttu jääb siis aga kasvu teisel poolel Nst   puudu piisavaks proteiinisisalduseks. Selle vältimiseks pritsitakse nisutaimikut  piimküpsuse faasis kastmiskarbamiidi vesilahusega.

Praeguseks ajaks on juba teada selle hooaja sisendite hinnad. Nüüd on võimalik ka planeerida tootmiskulud ning sobiva kasumi ootusel juba osa planeeritavast saagist ära müüa ehk riske jaota!

Kui edukaks eelseisev taimekasvatuse aasta kujuneb, see selgub pärast viljade koristust. Senine sügis ja talv on olnud aga suhteliselt soodsad ning väga pikka talve enam tulla ei saa.Omalt poolt tuleb teha aga kõik, et saagikus oleks esialgse plaani kohaselt vähemalt üle 4 t/ha! See eeldab lämmastiku taset 80-100 kg/ha ning oskuslikku kombineerimist põhiväetiste, täiendväetiste, orgaaniliste väetiste, andmisaegade ja viiside vahel, vastavalt oma mullatarbe kaartidele ja kultuuride nõudmistele.