2. veebruar 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ülle Rosina hele hääl on 16 aastat Perevara ühes famis loomi kutsunud ja töötajaid kamandanud. Ülle ütleb, et on koondamisteate pärast juba nii palju nutnud ja enam tal silm märjaks ei lähe. Ülle jääb kolme aasta pärast pensionile ning veab selle ajani rahaga ots-otsaga kokku. Mures on Ülle hoopis teiste pärast.

"Kõige kurvem on muidugi loomadest ja inimestest. Mina ütlesin kõigile, et mina ei muretse enda pärast, aga mis teist saab... Kellel on kodud siin, see kohavahetus - see on nende mure nüüd," muretseb Ülle Rosin.

Perevara koondab 100st töötajast 75, kuid ka kogu maakonna peale on praegu ainult 40 vaba töökohta. Jõgeva vallas on olukord veelgi nukram. Vallavanem Enn Kurg nentis, et talle teadaolevalt lähipiirkonnas töökohti ei ole. On vaid üks mööblitootja, kes on nõus palkama mõned inimesed ja see tööstus peaks tulevikus laienema.

Jõgeva vallas elab ligemale 4500 inimest ja alla poole ehk umbes 2000 neist on tööealised ja toovad vallale maksuraha. Koondamise tõttu oli ka vald sunnitud oma eelarvele selle valguses otsa vaatama ja vähendas prognoose 40 000 euro võrra alanud aastaks.

Nii nagu kõik teised, soovitab ka vald koondatutel hakata kohe uut tööd otsima ja olla valmis ümbe õppima, sest töö kaotamine paljudele oli lihtsalt paratamus.

Ja isegi kui peremees tahaks lauta alles hoida, siis tuleks tal see vastavalt euronõuetele täiesti ümber ehitada, sest selliselt lihtsalt enam uues laudas töö ei käi. 1957. aastal ehitatud laut on küll saanud uuendusi, kuid kaasajastamist vajab peaaegu kõik.

Kuna selleks aastaks prognoosis Perevara ligemale 600 000 eurot kahjumit, siis oli juhtide ees kolm valikut. Esiteks, müüa kogu kupatus täis hiilguses maha. Paraku oli küll ostuhuvilisi, kuid ka nemad ei olnud huvitatud tööjõu alles jäämisest.

Teine võimalus oli võtta kaela suured laenud ja ehitada laut moodsaks, kus 1000 looma kohta on vaja 15 töötajat ja seega jääks enamik inimesi ikkagi tööta.

Kolmas variant oli see, millist teed Perevara läheb – ehk keskendutakse edaspidi oma 4000 hektaril maal teravilja ja rapsi kasvatamisele ning piimafarmidest jäetakse viiest alles vaid üks.

Paraku ei ole aga Perevara ainus piimafarm, kes peab inimesi koondama ja lähiajal oma uksed sulgema.

Eesti Põllumeeste Keskliidu president Juhan Särgava teab 26 farmi, kus on veidi kindlamini või vähemakindlalt ära otsustatud, et läheb lõpetamiseks ning loomad lihakombinaatides järejekorda pandud. "Kui tavaline järjekord on kolm nädalat või kuu, siis täna on järjekord üle kahe kuu. Asi on võtmas järjest väga tõsist pööret."

Umbes 8000 lehma on põllumeeste keskliidu andmetel ohus. Juhan Särgava ei too välja konkreetseid farme, sest ei taha olla see, kes neile viimset hingekella lööb ja ehk õnnestub mõnel veel asjad korda saada. Küll aga selgitab ta, et sulgema hakatakse nii väiksemaid 30-40 lehmaga farme kui ka suuremaid. Ja ka uued farmid on raskustes.

"Panga kohustused tuleb ju täita. Ja kui seda sissetulekut ei ole, siis piltlikult öeldes need farmid on pangalõksus," selgitas keskliidu juht.

Ahto Vili oli esimene, kes 2002. aastal võttis ette tee robotlautade poole ja tema praegu õnneks sulgemise plaane mõtlema ei pea. Vili sõnul on 600 lehmaga Tormas asuvas laudas tööjõud optimeeriutd maksimaalselt ja ühtegi inimest koodada enam ei saakski. Siis peaks peremees juba ise nö põllule minema. Ometi on praegune olukord, kus Vene turg tagant ära kadus, teinud seisu piimanduses väga valusaks ja kahjumlikuks.

"Iga päev toodab meil, ehki ma võin öelda, et me saame Eesti ühte parimat hinda, kuskil 600-700 eurot kahjumit," selgitas Vili.

Kaua sellise kahjumlikkusega tööd teha tasub, on iseküsimus. Põllumeeste keskliidu sõnul ohustab tööta jäämine praeguses kriisis ligemale 400 inimest.

Autor: Sven Randlaid