Mis on „saagilõhe“?

Väga lihtsalt öeldes on saagilõhe potentsiaalse saagi ja tegeliku saagi vahe. Ehk siis see osa saagist mida mingilt pinnalt oleks võinud enam saada! Inglise keeles nimetatakse seda Yield Gap ning selle vähendamist nimetatakse saagi lõhe sulgemiseks (closing yield cap).

Potentsiaalse saagitaseme panevad paika konkreetse asukoha looduslikud tingimused ehk määravad faktorid. Nendeks on eelkõige taimede fotosünteesi  toimumiseks vajalikud elemendid: päikesekiirgus, süsihappegaas ja kasvuks sobiv temperatuur. Päikesepaistet ja süsihappegaasi on pea kogu planeedil taimede kasvuks piisavalt, sobilik temperatuur sõltub aga kaugusest ekvaatorist. 

Lisaks on potentsiaalne saak igale liigile ja sordile omane ning teadliku valiku ja sordiaretusega on olnud võimalik seda järjest suurendada. Näiteks meil viimasel paarikümnel aastal kasvatatav raps oli varemalt valdavalt suviraps ning saagid üle 3 t/ha olid väga haruldased. Täna on meil juba veidi üle poole toodetavast rapsist taliraps ning üle 5 t/ha saake saadakse ka suurtelt tootmispõldudelt.

Saaki limiteerivateks faktoriteks on puhas mage vesi ja taimetoitained. Kogu maakera taimekasvatust hinnates on puhas mage vesi see, mis peamiselt saaki limiteerib . Eestis peame aga rääkima rohkem veerežiimi reguleerimisest, sest meil on tihti vett liialt ja vahel jälle põuaperioodid. Üldiselt oleme aga väga soodsa veega varustatuse piirkonnas ja peaksime seda senisest palju enam ära kasutama. Kui meil kõigub looduslike sademete mõjul saak 5-20%, siis mida rohkem lõuna poole, seda suurem on mõju. Lõuna-Euroopas juba kuni 50% ning seoses kliimamuutustega on seal veega varustatus järjest halvemaks muutunud. Eestis oli eelmine aasta sademete ja temperatuuri poolest taimekasvuks ideaalilähedane ning  saadi ka rekordsaak 1,2 milj tonni teravilja. 

Teine suurim limiteeriv faktor on taimede toitainetega varustatus. Lootes vaid mullavarudele ja ühekülgselt väetades saadakse alla poole potentsiaalsest saagist.

 

 

Tavaliselt on tegelik saak aga veelgi väiksem, sest põllul on mitmeid saaki vähendavad faktorid ehk kultuurtaimedega konkureerijaid! Umbrohud, taimehaigused ja taimekahjurid võivad ligikaudu poole saagist kasutada ära oma elutegevuseks. Selleks, et tegelik saak oleks võimalikult potentsiaalse lähedane, tuleb taimekaitsetöödega alla suruda taimekahjustajad ja konkurendid. Nii, et tegelikult võime öelda, et taimede toitmisega ehk väetamisega ja taimekaitsetöödega me vähendame ehk sulgeme saagilõhet!

Teraviljadel on potentsiaalne saak Eestis ligi 15 t/ha. Parimatel tootmispõldudel ja katselappidel on saadud saake 10 ja 15 t/ha vahel. Ametlikult fikseeritud rekordsaakideks tootmispõldudel on aga Viljelusvõistluse käigus nii nisul kui rukkil 9,7 t/ha. Samas tegelik keskmine teravilja saak Eestis oli eelmisel aastal 3,6 t/ha ning varasemalt ligi kolmkümmend aastat oli see 2 ja 3 t/ha vahel. See tähendab seda, et saagilõhe on meil veel väga suur ja seda on võimalik tunduvalt vähendada. 

Meie naabermaades on tootmispõldudel fikseeritud kõrgemad nisusaagid Lätis 11,5 t/ha. Soomes saadi 10,3 t/ha eelmise aasta SatoKisa käigus. Inglismaal oli sealse viljelusvõistluse võidusaak 14,5 t/ha. Maailmarekord tootmispõllu saagikuselt on aastast 2010 Uus-Meremaalt 15,7 t/ha. Inglismaal on taimekasvatajad võtnud eesmärgiks teravilja saagikuse suurendamisega tõsisemalt tegeleda. Nad nimetavad seda „Nisu 20:20“ programmiks, mis seab eesmärgiks selle, et 20 aasta pärast oleks UK-s nisu saagikus 20 t/ha!  Teraviljade saakide püsimine ligikaudu samal tasemel on probleemiks paljudes maades, kasutusele on tulnud lausa termin saagikuse stagnatsioon.

Miks on aga saagikuse tõstmine nii oluline? Eelkõige on see kasvava elanikkonna äratoitmise küsimus. Samas ka tootmise efektiivsuse ja ressursside parema ärakasutamise teema. Tootmiskulud katab teraviljakasvatuses ligikaudu 3,5 t/ha saak. Mida enam sellest tasemest rohkem saadakse, seda suuremat kasumit võib teenida, sest toodangu omahind langeb võrdeliselt saagikuse suurenemisele. See tuleneb sellest, et kulutused, mis põllul tehakse on enamuses kasvupinna põhised: mullaharimine, eriti künd on väga energiamahukas. Siis seemnekulu, umbrohutõrje, maa rent jne., kõik tehakse hektari kohta. Kui nüüd sellel kasvupinnal tehakse kõrgemate saakide saamiseks enam panuseid väetiste ja taimekaitse peale, siis täiendavat kulu mullaharimise seemne ja muu kasvupinna põhise kuludele enam ei lisandu ja saadaksegi madalam omahind.

 

Oleme ühtsel Euroopa Liidu turul konkureerimas teiste maade tootjatega ning peame suutma olla sama efektiivsed. EL keskmine teraviljasaak on 5 t/ha, mis näitab, et samale tasemele jõudmiseks peame veel vaeva nägema. Saagilõhe Euroopa keskmisega on meil ka pärast 2014 a. rekordsaake veel 1,4 t/ha! Täna on olnud meie viljakasvatajate eeliseks suurtootmise suur osatähtsus ja efektiivsus.

OECD tõi oma hiljutises raportis välja, et võrreldes teiste riikidega, on Eesti tootlikkus madal – teeme palju tööd, ent mitte nii efektiivselt, kui võiks. Meie saagikus on viimastel aastatel tublisti tõusnud, kuid kas see on piisav? Eelmise aasta rekordsaakide juures  teeniti kasumit vaid pooltelt põldudelt. Teine pool tuli välja vaid tänu hektaritoetustele.

Jätkusuutlik intensiivsus põllul tagab selle, et toodame olemasolevalt pinnalt saagi, mis on potentsiaalsele tasemele optimaalselt lähedane. Mida efektiivsemalt toodame tänastel põllupindadel, seda vähem on vaja üles harida looduslike alasid ning jääb enam ruumi metsikule loodusele.

 

Osale arutelus

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Seotud lood

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Uudised