Autor: Meelika Sander-Sõrmus • 25. veebruar 2015
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

In Memoriam Taso Veere

27.09.1943-14.02.2015. Meie hulgast on lahkunud teenekas põllumees, Kareda valla üks suurimaid põllumajandusettevõtjaid, Taso Veere. Teda meenutab põllumajanduskonsulent Nelly Oinus.

Taso Veerega tutvusin 1996. aasta sügisel Adaveres, kus toimus silotootmise õppepäev. Koolituse lõpus pöördus Taso minu poole, et ma olevat esitanud nii asjalikke küsimusi rohusöötade säilitamise kohta, aga kas ma tean midagi sodakrinist. Polnud isegi sellist sõna kuulnud. Nii ütlesingi ja samas kohe küsisin täpsustavalt, et millega üldse tegu. Taso rääkis siis, et sodakrin on seebikiviga töödeldud vili säilitamiseks loomasöödaks ja, et nad sel aastal tegid seda oma majandis vastavalt saadud tehnoloogiale. Nüüd aga loomakasvatajad ja –arstid pelgavad, et seda ei võigi sööta või siis kuidas ja kui palju. Tookord mul vastus puudus, aga lubasin uurida. Täitsin oma lubaduse. Pöördusin oma väliskolleegide poole ja kolleeg Ameerikast Jorge Marin Guzman saatis mulle faksiga kogu inglaste väljatöötatud sodakrini tehnoloogia koos söötmisjuhendiga. Tõlkisin selle eesti keelde, saatsin Tasole ja nii sai see varutud sööt lehmadele teadlikult ja ohutult söödetud. Lisaks sain ka ise teadlikumaks taolise söödavarumise võimalikkuse kohta. Kasvasime koos.

Edaspidiselt pöördus Taso minu poole 1998. aasta märtsis, tundes muret ettevõttes toodetava piima kvaliteedi kõikumise ja madala kvantiteedi tõttu. Tehes oma tööd jõudsin järeldusteni, et sama lüpsiplatsiga ja olemasolevate teadmistega olukord ei muutu. Tegin ettepaneku töötajatele vajalikud koolitused läbi viia ja juurutada „Udaratervise programm“, mis tol ajal oli Eestis uudne lähenemine piimatootmisele. Taso võttis soovitused vastu ja kõik sai ellu viidud. Peetris valmis uus lüpsiplats. Kuid just sel ajal hakkas ettevõtte käekäiku mõjutama väline negatiivne faktor:  vaid Eestile sulgus vene turg, mille suuresti põhjustasid meie omad “ostapbenderid” Ühinenud Meiereist. See tõi mind lapsehoolduspuhkuselt töötegudele, et piimatootjatega koos olukorrale lahendusi otsida. Esimene suurem koosolek kutsuti kokku Peril 19.septembril 1999. Koosoleku lõpus valiti edasiste tegevuste planeerimiseks maakondade esindajad ja Järvamaa esindajaks valiti Taso Veere.  Mind kutsuti ka järgnevatele koosolekutele, kus arutati võimalikku ühistegevust. Paraku üle Eestilise piimatootjate ühistuni ei jõutud ja selle ajas tookord untsu meie enda riigi Konkurentsiamet, kes ilmselgelt tegutses töösturite mahitusel. Ühinenud Meiereid läks pankrotti ja tegevuse pidi lõpetama palju piimatootjaid, kes ei elanud rasket olukorda üle. Peetris piimatootmine jätkus Taso Veere juhtimisel.

Järgnevalt viis meid elutee Tasoga tihedamale koostööle 2006. aastal kui ta ühel koolitusel sai teada, et valdan loodusseadustele tuginevat majandusarvestust ja kutsus mind sel meetodil OÜ Peetri Põld ja Piim olukorda analüüsima ja planeerima. Töö tulemusena leidsime ettevõttes olemasolevad kitsaskohad ja planeerisime eelolevat põlluaastat ning vaatasime tulevikku ka strateegilisest vaatevinklist. Soovitasin rohumaade rajamisel kasutada kolleeg Are Selge kaasabi, mida Taso ka tegi. Palju läks hästi, kuid oli ka ebaõnnestumine ühe suurema lutsernipõlluga: lutsern ei tärganud. Kuna ressursse nappis, siis jäi põld ümberrajamata ja järgmisel aastal lutserni seeme läks kasvama. Mul on nii meeles kui ühel 2007. aasta suve või sügise infopäeval tuli Taso minu juurde ja ütles: „Nelly, mäletad seda ebaõnnestunud lutsernipõldu. Ma ei teinud seal midagi ja mõtle, sel kevadel see läks kasvama. Nii ilus lutsern.“

Kui olime rohkem tuttavad, siis rääkisime ka oma perede teemal. Oma lastest ja abikaasast Astast rääkis Taso sooja heldimusega.

Viimati kohtusime Tasoga Aravetel kui Helle ja Tiit Anton korraldasid pensionile minemise tähistamise. Tookord arutasime ka argiseid asju ja Taso ütles: “Nelly, kas Sul on ka tunne, et meil  algab õigus seal kus lõpeb õiglus.“ Polnud varem nii mõelnud. Ega tahakski mõelda, aga nii mõneski kontekstis olen pidanud Tasoga nõustuma. 

Viimati rääkisin Tasoga telefonitsi mõned aastad tagasi kui helistasin talle kuskil Koeru ja Paide vahel külateedel eksinuna ja kohe mitte enam leidnud teed tagasi suuremale maanteele. Helistasin ja palusin abi, et kuhu ma pean sõitma. Kui Taso küsis, et aga kus sa oled, siis kirjeldasin ümbrust ja Taso tabas ära, kus ma olen ning juhendas mind juba ka minule tuttavale teele. Tänasin väga Tasot ja liikusin oma eluteel edasi.  Mul ei ole autos GPS seadet ja teadlikult, sest teelt eksimised on mind viinud imelistesse paikadesse Eestis, kuhu muidu ei sattukski. Olen kõik talud ja laudad ja põllud, kuhu olen pidanud jõudma, üles leidnud. Ja mul on üle Eesti toredaid tuttavaid põllumehi, kes on mind siis aidanud kui olen kuskil kaotsi läinud. Kareda kandis nüüd enam ei ole.

Armas Taso, Sa jääd minu ja paljude Sind ümbritsenud inimeste mälestustesse hingega tegutseva põllumehena ja peret hoidva perepeana.

Austusega Nelly Oinus

 

Liitu Põllumajanduse uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Põllumajanduse uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Meelika Sander-SõrmusPõllumajandus.ee juhtTel: 555 33 789
Jaanus SarapuuReklaami projektijuhtTel: 5166 960