Kas hingusel kalkunikasvatuse vahetab tulevikus välja pärlkana?

Kalkunikasvatuse teeb Eestis kalliks tublisti jahedam kliima võrreldes Leedu või Poolaga. Samas pärlkana tootmise kasuks räägib linnu väga maitsev liha ja suur haiguskindlus.

"Kalkun vajab kasvamiseks olulisemalt soojemaid ruume. Soojavajaduselt on ta inimese sarnane, mitte nagu kana keda saab külmemas ruumis pidada. Teiseks faktoriks, miks kalkunit on kallis kasvatada, on see, et teda tuleb kunstlikult viljastada. Seega tuleb eelnevalt analüüsid võtta, mis eeldab laboratooriumiruumide olamasolu, kokkuvõttes on tegevus pea sama kui veiste kasvatamisel," kirjeldas Ilsen kalkunikasvatuse tagamaid. Tema sõnul nõuab kalkuniliha tootmise alustamine ääretult suurt alginvesteeringut.

Eestis puudub kalkuniliha söömise kultuur

Kodumaise kalkuniliha turustamisel on määravaks saanud see, et Eestis puudub kalkuni söömise kultuur, mis tagaks pideva tarbijate nõudluse. Varasem Järlepal olnud Eesti ainuke kalkunikasvatus kadus ära just turu puudumise tõttu, peaasjalikult viidi siis liha Venemaale. "Et ärist asja saaks tuleks kalkuniliha toota mitmetes tonnides. Samas sööda omahind on, võrreldes kana söödaga, palju kallim, sest kalkun vajab proteiinirikast sööta," loetles Ilsen tegureid mis liha tootmise kalliks teevad.

Noored kalkunitibud on nõudlikud kasvutingimustele

Kalkunit kasvatatakse lihalinnuna ja broiler on tõugude ristand - kross. Munalindu ei kasvatata, sest  Ilseni sõnul muneb kalkun munad kurna ära ja läheb haudele, linnu munasaagikus on umbkaudu 60 muna aastas. "Maitselt, võrreldes mune omavahel, on intensiivsem vutimuna, kana ja alles siis kalkunimuna, mis on küll oluliselt suurem muna ja sellest tulenevalt on suurem ka munakollase osa," ütles Ilsen. "Kalkunitibu on väga õrn, vastuvõtlik paljudele haigustele: koktsidioos ehk uuema nimetusega eimerioos ja kõikvõimalikud parasiithaigused varitsevad teda. Kalkun on tibuna väga hellik isend, see on ka üks põhjustest miks tema kasvatamisest loobutakse. Kuigi hiljem, noorlinnuna on ta küll tugeva tervisega, sööb palju ja kasv on meeletult kiire. Et ta ei kulutaks oma soojavajaduseks enda energiat tulebki noorena teda hoida soojas, siis saab lind oma kaalu kiiremini täis. Tibuna ei saa kalkun väga kaua oma termoregulatsiooni paika ja vajab palju lisasoojust, talvisel ajal pea kolm kuud."

Uus mood - pärlkana

Ilseni sõnul on tõulinnukasvatajad hakanud aina rohkem huvi tundma teiste kanaliste kasvatamise vastu. Näiteks on mitmed aretajad valmis panustama pärlkana tootmisesse.

Pärlkana liha on vutilihaga samasse hinnaklassi, kuuludes pigem delikatessi kui tarbeliha hulka. Lind saab tapavalmis 5-6 kuuga, võrreldes kana broileriga, kelle kasvamine võtab aega ainult 35-42 päeva.

"Kana nimi on linnule pandud üsna meelevaldselt," sõnas Ilsen. "Pigem sarnaneb ta välimuselt faasaniga või nurmkanaga, isegi vutiga on pärlkana sarnasem. Toiduks on pärlkana ammusest ajast tarbitud aga inimene on suhteliselt vähe teda muutnud ja kultiveeritud. Neil on vähe tõugusid võrreldes kanadega, mida on sadu ja sadu."

Ilseni ütles, et trend on üle maailma võtta endale kanu aeda kasvama, eesmärga saada oma tagahoovikanalt mune. "Eeslinnades kasvatakse üsna palju kanalisi aga pärlkana võttes tuleks teada, et tema dekoratiivset välimust kipub varjutama linnu väga kõva kisa. Pigem võiks seda võrrelda kriiskamisega, nii et naabritega heade suhete hoidmisel neid endale võtta ei saa," sõnas Ilsen, kes tegeleb ka ise tõulindude kasvatamisega. Tal endal on 18 erinevat tõugu kana, kahte tõugu vutte, kalkuneid kolme tõugu, 3 tõugu hanesid ja 5 tõugu parte.

David Pärnamets: oma raha kalkunikasvatuse alla ma panna ei julgeks

Maag Grupi Rannamõisa kaubamärgi tootejuht David Pärnamets ütles, et kogu Baltikumis on üks Leedu kalkunitootja Arvi Kalakutai, mis kuulub Arvi Gruppi. Hangeldajad toovad Eestisse Pärnametsa sõnul ka Poolast kalkuniliha aga Leedu lihakvaliteet on kordades parem, sest põllumajanduse arengusse on Leedus investeeritud väga palju raha, see annab ennast igal sammul tunda. 

 "Tehas sai eelmisel aastal 10 aastat vanaks ja me oleme teinud nendega esimesest päevast peale koostööd. Leedukatel on kalkunikasvatuses täidetud väga kõrged kvaliteedinõuded,  vastates isegi BRC standardile (rahvusvahelistele nõuetele vastav toiduohutuse juhtimissüsteem). Nad suudavad kontrollida kogu protsessi - haudetibusid ja kalkunite kasvatamist, söödatehast ja kaasaegset tootmisüksust, kus valmib kõik see, mida Eestis kalkunilihast müüme. Käin sageli tehases kontrollimas toodangu kvaliteeti, et olla kõigega kogu aeg kursis,"  kirjeldas Pärnamets tooraine päritolu. "Meil oli viimane professionaalsel tasemel tootmine 1994. aastal Järjelpas, siis pandi tehas kinni, Rakvere ostis selle ära ja tootmisüksus likvideeriti. Üle kahekümne aasta tagasi lõpetati Eestis kalkuniliha tootmine, eks enne seda oli toodang suunatud liiduaegsesse Venemaale.  Eesti tingimustes pole kalkunit rentaabel toota , meie turg on väike. Pole juurdunud tarbimisharjumusi, liha tarbimine küll aastast-aastasse suureneb aga me ei saa tõmmata paralleele sea ja kanabroileri söömisega."

Kalkun on hea alternatiiv sealihale

Pärnamets võrdles riske kalkunite kasvatamisel küülikute kasvatamisega. "Oma raha ma sinna alla panna ei julgeks ja meie turg ei suudaks liha ära tarbida. Kalkuniliha on meile nišitoode, mitte nagu Ameerikas, Inglismaal või Poolas, kus tarbitakse kordades rohkem kalkunit. Hobikorras võib võtta 20-30 lindu, miks mitte? Hiljem tekib küsimus, kus sa neid tapad? Sa ei saa neid linde lihtsalt õunapuu all tappa, siis pole hiljem võimalik liha kaubanduses turustada," arutles Pärnamets. "Leedukatel on olemas juba kalkunikasvatuse know-how, eestlane ei ole kalkunikasvatamisel konkurentsis oma hinnaga ja meie inimene ei ole nõus kordades kallimalt maksma. Kalkun nõuab natuke soojemat kliimat, see pole kõige mõistlikum valik meile. Näiteks vutt on tore lind aga ta pole laiatarbekaup, hind ja söömisharjumused mängivad rolli. Eesti tarbija rahakott ei võimalda ka vutti pidevalt osta."

Pärnametsa sõnul müüakse nende kalkulihast tooteid poodides mitmekesises valikus: toore lihana, näiteks kintsusliha ilma kondita, rinnaliha, hakkliha. Valmistoodetest tarbitakse palju sinke, viinereid ja erinevad suitsurümpasid. "Kalkniliha maitse on väga hõrk ja see müüt ei pea paika, et liha enda maitse sõltub suuresti maitseainetest. Lihas leidub palju vajalikke aminohappeid, mis omakorda aitab organismil tekitada positiivseid emotsioone. Pigem on küsimus selles, et leida õige reptsept, et liha üle ei küpsetata ja üle ei praetaks. Rinnatüki alla tuleb pritsida kas soolvett või panna naha alla tükk võid. Olen sedasi valmistatuna liha aastaid söönud ja nautinud. Tegu on tervisliku ja hea tootega, kalkun on hea alternatiiv sealihale. Oleme isegi käivitanud plogilehe www.linnuliha.ee, et koos toitumisspetsialistidega anda rohkem infot sööjatele. Müüme ju aastas veidi alla 600 tonni kalkunilha. Müüginumbrite trend on pigem stabiilne, tõustes aastas 10%." ütles Pärnamets lõpetuseks. 

Vutiliha turustamine on riskantne äri

Järveotsa vutifarmi juht Lembit Liivamägi ütles, et nad võiksid senisest poole rohkem toota vutiliha  aga toodangule pole piisavalt ostjaid.

"Oleme toodangu maha tõmmanud ja anname välja ühe tonni vutiliha kuus. Samas toodame 15000 muna päevas ja need müüme kõik maha. Vutt on hea lind, muneb 320 muna aastas. See teeb 1,5 muna suvel ja talvisel ajal 1 muna päevas ja puhkepaus on väike. Muret teeb, et Rimi ja Maxima ketti on tekkinud Lätis toodetud viletsamad vutimunad. Need on väiksema suuruse ja kergema kaaluga. Meie muna kaal jääb 14 grammi juurde, neil on see aga 10-11 grammi muna, ehk sama raha eest saavad ostjad vähem. Võrdluseks oleks nagu meie toodaks L suuruses mune, nemad M suuruses. Teine erinevus on ka see, et meil on omega vitamiinid lisatud söödale juurde, mis annavad  omega vitamiinide sisalduse vutimunas aga lätlastel neid kindlasti pole," kirjeldas Liivamägi olukorda turul. 

Järveotsa müüb vutiliha Eestis ja ekspordib piiratud koguses ka Soome. "Tarbijad pelgavad linnurümpa osta, sest see on nii väike aga vutiliha on tummine ja täidab hästi kõhtu. Ühest rümbast, mis kaalub 250-300 grammi, jätkub naisterahvale aga mehele läheb ehk kaht vaja," selgitas Liivamägi. "Meie restoranides on probleem vutiliha tarbimisega, küll on neil menüüdes pausid ja toorainet saab neile pakkuda sessoonselt, see teeb koostöö nendega ebastabiilseks. Eks vuti liha turustumine on isegi küllalt riskantne, kõhutundepealt tuleb kogu aeg tegutseda. Suudame toota rohkem kui praegu kus meil on 40000 lindu, neist munjaid 18000-20000. Meie toodangut müüvad Selver, Prisma, Konsum ning Stockmann, välja arvatud Rimi ja Maxima, neile on põhiline, et oleks odav toode."

Eestimaine kalkun jääb kättesaamatuks

Selveri toidukaupade ostujuhi Jana Vilbo sõnul müüvad nad kalkuniga kõrvuti parti ja hane. "Meil pole sellist nõudlust, et värsket kalkuniliha põhisortimendis pidevalt hoida. Võtame seda sisse ainult kampaaniate ajal. Vutilihast enam võtame sisse Järveotsa vutimune. Oleksime valmis võtma müügiks ka kodumaist kalkuniliha aga siin on takistuseks varustuskindlus ning kogused mida vajaksime on ikka pigem tonnides kui kilodes. Hani ja part tuleb meile praegu Ungarist aga räägin ikka jahutatud mitte külmutatud lihast," ütles Vilbo.

NUMBER:

  • Kalkun muneb umbes 60 muna aastas
  • Vutt muneb 320 muna aastas

KAS TEADSID:

Kodulinnu munade värvuses on esindatud pea kõik värvitoonid, puudub täiesti must ja täiesti kollane värv.

Vutimunade tootjad on öelnud, et iga muna on ise sorti kirju, pole kahte täiesti sarnast muna.

 

Osale arutelus

  • Juuli Laanemets

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Uudised