Autor: Sirje Potisepp • 24. märts 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Hiljuti avaldatud uuringust selgus, et enamik Eesti toiduainete tootjaid on kokku puutunud kaubanduskettide ebaausate võtetega. Kaupluste diktaadist oleme rääkinud palju nii omavahel kui ka kaupmeestega.

Tootjate ja kaupmeeste eesmärk on tegelikult üks: vastata tarbija ootustele ja tagada parim kvaliteet. Seetõttu on mõistetav, et osapoolte vahel peavad olema kokku lepitud ranged tingimused. Kuigi on ka häid näiteid koostööst kaubanduskettidega,kus teineteist respekteeritakse võrdväärsete koostööpartneritena, levib aina enam praktika, mis kahjustab märkimisväärselt tootjate huve. See võib viia selleni, et Eesti toiduainete osakaal Eesti kauplustes väheneb veelgi.

Toiduliit on läbi viinud tootjate seas uuringuid, mille seast on ilmnenud järgmised kitsaskohad.

Esiteks tohutu surve hindadele. Viidates tarbijate huvide eest seismisele on sagedased allahindluste küsimised. Vägagi levinud on praktika, kus tootja saab pahase telefonikõne kaupmehelt, kes küsib põhjendust, kuidas konkurent toodet odavamalt müüa saab kui tema. Sellega kaasneb täiendava allahindluse nõudmine. Keeldumise korral võivad tagajärjeks olla sortimendist väljaheitmine või ostude ajutine peatamine.

Teiseks: kaubandusega kaasnevate kulude siirdamine tootjale. Lisaks püsiallahindlustele ja eri boonustele seatakse tootjale kohustus kompenseerida kaubandusketi kampaaniate läbiviimise kulud ja kaubanduskettide sisemise logistika kulud.

Kolmandaks kirjutatakse lepingusse punkt, millega kohustatakse tootjat investeerima teatud protsenti käibest kaubandusketi korraldatavatesse turunduskampaaniatesse. Seejuures ei anta aga garantiid, et raha läheb konkreetse tootja toote reklaamimiseks.

Neljandaks on kauba saadavusega seonduvad riskid täielikult suunatud tarnija kohustuseks. Ketid ise ostumahte ei prognoosi. Kampaaniate korral prognoos küll tehakse, kuid sellega ei kaasne kaupmehele kohustust kogus välja osta ja tootja vaadaku ise, mis ta üle jääva ja tihti kiiresti rikneva kaubaga teeb. Samas võib ka reaalne vajadus prognoosi ületada ja tarnijal on ikka kohustus tellimused täita.

Viiendaks on leppetrahvid ühepoolsed, ebaproportsionaalsed ja tihti ka arusaamatutel alustel põhinevad. Nende mõte on distsiplineerida, kuid kui kaup hilineb seetõttu, et näiteks kaupmehel on lumi kaupluse tagahoovis lükkamata, on see ebaõiglane.

Loetletud nimekiri ei ole kaugeltki ammendav. On veel palju, mis võiks olla paremini ja millest võidaks nii tarbija, kaupleja, tootja, kui ka Eesti toiduainetööstuse kui suure tööandja kaudu kogu Eesti majandus.

Loodan, et uus hea kauplemise tava ei saa paberiks lauasahtlis, vaid toimivaks tegutsemisjuhendiks, millele viidates saaksid osapooled tulevikus üksteist rohkem respekteerida läbirääkimiste laua taga ja lepingud ei oleks nii ühepoolsed ega esitataks ebamõistlikke tingimusi.