Toidutööstus ihkab vabaneda põllumeeste diktaadi alt

Sirje Potisepp ütleb, et toidutööstuse koht on majandusministeeriumis ja nüüd on aeg teha muudatusi.

Järgneb intervjuu Sirje Potisepaga.

Miks olete väga kriitiline Maaelu arengukava suhtes?

Kunagi oli toiduainetööstus majandusministeeriumi allharu. Euroopa Liitu astumisega läks toidustööstus põllumajandusministeeriumi alla. Sellest ajast on toidutööstus kogu aeg olnud alatähtsustatud ja alaväärtustatud. Me oleme ikkagi peale puidutööstust suuruselt teine töötleva tööstuse haru Eestis.

Murelikuks teeb Maaelu arengukavas ettenähtud toidutööstuse investeeringud aastaks 2014-2020. Kui kogu Maaelu arengukavas on investeeringuid suurusjärgus miljard eurot, siis toidutööstuse investeeringuteks on sellest ettenähtud 67,5 miljonit eurot. Sellest keskmise suurusega toidutööstuste investeeringuteks ca 16,6 milj eurot. See on ainult 6% kogu maaelu investeeringutest.

Peale Venemaa embargot on toidutööstus saanud väga tugeva tagasilöögi. Konjuktuuriinstituut tegi uuringu, mille järgi võib kogu põllumajanduse ja toidusektori tagasilöök olla 300 miljonit eurot - 150 miljonit eurot sellest on toidutööstuse kahju ja 150 miljonit põllumajanduse kahju. Täna on tööstused väga jõuliselt otsinud uusi turge. Kõik rääkisid, kuidas toidutööstust, eriti piimatööstust tuleb aidata, kuidas uute turgude leidmine on oluline. Kuid ainuke, kellel oli tahe teha ja kes midagi reaalselt on suutnud korda saata, oli ettevõtlusminister Anne Sulling. Kui vaatame Maaelu arengukava toetusrahade jagamist, siis põllumajandussektor teeb kõik selleks, et meil ei olekski tugevat toidutööstust, siis annaks see jällegi põhjust lisaraha juurde küsida.

Kui meil ei ole tugevat ja konkurentsivõimelist toidutööstust, siis kelle jaoks nad oma toorainet kasvatavad. Toidutööstus väärindab nende toorainet.

Võib olla ongi tootjate eesmärk kohalik tööstus suretada, et teha oma tööstus?

Päris nii ei ütleks. Kuni Vene embargoni viidi Eesti toorpiimast kolmandik tsisternidega Leetu. Leedus ei ole kõrge kvaliteediga toorpiima. Eesti tootjate toorpiim on 98% kõrgema sordi kvaliteediga piim, millest tehakse juustu. Leedu tegi Eesti piimast juustu ja müüs edukalt Venemaale. Süsteem toimis.

Asjal oli ka teine külg. Toorpiima eksportimisega survestati siinseid tööstusi maksma Eesti toorpiima eest praktiliselt Euroopa keskmist toorpiima hinda. Parafraseerides üht põllumeest: 40 senti toorpiima kilo eest oli kuninglik tasu. Nüüd ei tule sellist kuninglikku tasu niipea. Eriti arvestades, et Euroopa Liidus kadusid 1. aprillist piimakvoodid ja on suur ülepakkumine.

Osa farmereid ütles, et me pidimegi Leetu eksportima, kuna Eestis ei olnud kuhugi toorpiima panna. Õige. Siit tulebki välja, et aastaid on meil põllumajandust toetatud nii palju, et põllumajandustootjaid on jõudnud nii heale tehnoloogilisele tasemele. Farmerid hakkasid teadlikult oma karja suurendama, sest kvoot kadus. Elu oli kogu aeg natuke ilus - Venemaale läksid tohutud koormad juustu, transportida oli lähedale, maksti hästi, Eesti toodete kuvand Venemaal oli hea.

Peale Venemaa embargot hakati otsima uusi turge ja neid on ka leitud. Jaapani turg - E-Piima ja Tere leping. Valio on kaheksakordistanud juustuekspordi Itaaliasse. On leitud ja hakatud tegelema nende turgudega, mille suhtes on olnud potentsiaali kuid ei olnud siiani vajadust nendele turgudele pilku heita. Elu näitab, et uusi turge on võimalik leida. On isegi näiteid Tšehhi turule pääsemisest, kus kohalikele toiduainetootjatele on käibemaks väga madal ja kuhu Eesti toodetega on väga raske minna. Kui lähed võõrale turule, siis pead teadma tarbijate eelistusi. Isegi pakendi värv ja disain on toiduainete puhul väga oluline. Need ei pruugi olla Eesti tarbijatega sarnased. Kõik see võtab aega.

Eesti ei ole riigina väga tuntud üle maailma. Siin näen riigi rolli. Riik ei saa tulla otse ettevõtlusse, kuid riik saab luua fooni. Riigieelarves saab olla eraldi rida "Eesti riigi imago tõstmine". EAS on teinud seda väga edukalt turismivaldkonnas. Nüüd oleks tore, kui hakatakse tõstma Eesti riigi mainet. Skandinaavias või Euroopas vaadatakse meie peale kui endisele ida Euroopale. Kuid Eesti on rohkem seotud praeguste põhjamaadega. Me kindlasti võiks olla põhjamaade tuules. Pigem on Eesti väike, avatud ja äärmiselt demokraatlik riik ja meil on väike korruptsiooni tase. Toiduainete puhul on märksõnaks puhas loodus ja põllud.

Mida peaks riik tegema?

Seda tuleks küsida turundusinimeste käest. See on puhtalt riigi promo - näidata Eestit kui puhta loodusega väikest ettevõtjatega riiki. Kuidas seda teha on puhtalt turundusinimeste teema.

Teid teeb ärevaks Maaeluministeeriumi loomine?

Maaeluministeeriumil on väga suur vahe põllumajandusministeeriumiga. Meil on kogu aeg püütud öelda, et põllumajandus ei ole äritegevus. Maaeluministeeriumisse tuleb juurde maaelu mitmekesistamine. Aga leian, et toidutööstuse koht on majandusministeeriumis. Toidutööstused kasutavad tõesti enamuses maal toodetud toiduaineid ja seetõttu pandi nad tarneahela loogika järgi kunagi Põllumajandusministeeriumi alla.  Ma ei pea õigeks, et toidutööstuse meetmete üle otsustavad põllumehed. Tunnen, et toidutööstus vääriks praegusest kõrgemat positsiooni. Muide, NATO on andnud soovituse, et toidujulgeolekusse tuleks riikidel panustada samapalju raha, kui panustataks riigikaitsesse.

Mis on toidujulgeolek?

Eesti on riik, mis suudab oma rahva esmatoiduainetega ära toita ja ei ole sõltuv ühestki teisest maast. Teraviljaga varustatus on meil üle 100%. Sealihaga omavarustatus on üle 100%. Veiselihaga omavarustatus on ligikaudu 70%. Kanalihaga omavarustatus 65%, kanaliha peame veel importima. Piima toodame 170%. Kartulit ka jätkub. Puu ja köögiviljadega on halvasti. Kuid meie klimaatilised tingimused annavad selle andeks. Eesti on riik, kus keerame kraanist vee lahti ja võime sellest vabalt süüa teha.

Kui tekivad mingid tagasilöögid, et süüa ei jätku, siis kõik riigid vaatavad alati, kuidas toita ära oma rahvas. Kui toiduainete hinnad hakkasid kallinema, siis oli arenguriikides palju rahvarahatusi. Oli riike, kus osteti meeletuid koguseid riisi, et kindlustada oma rahavale riisiga varustatus. Meie ei ole seda pidanud tegema. Meil on eelis, et suudame toota toorainet niipalju, et sellest jätkub ka ekspordiks.

Siis ei peaks ju nii kriitiline olema põllumeeste toetamise suhtes?

Ainus etteheide on, et Eestis on tekitatud põllumajandussektorist kuvand, et ainult sellel sektoril on kogu aeg mingi häda. Tegelikult on kõigil sektoritel raske. Viimane hea näide on Venemaa embargo. Piima ja kalatööstused sattusid suurima löögi alla. Meedias räägiti piimatootjatest, kuid teistel oli ka raske.

Kui on rahade jagamine, siis näeme ainult ühte ahela lüli - põllumajandust. Teistest ahela lülidest on ükskõik. Meile öeldakse küll, et uuest Maaelu arengukavast on ühistulise piimatööstuse loomiseks raha eraldatud. Aga mul tekib küsimus, milline praegune piimatööstus peab kinni minema. Ühistuline piimatööstus ehitatakse üles suures osas toetusrahaga. Teised tööstused jäävad ju ebavõrdsesse olukorda, sest nemad ei ole toetust saanud.

Olete öelnud, et Eesti toidutööstuse tõstmiseks maailma tugevaimate toidueksportijatega võrdsele tasemele, peaks meil olema toiduekspordi tegevuskava. Millised on ettepanekud sellesse tegevuskavasse?

Viimase uuringu järgi on ekspordis kõige raskem kontaktide leidmine - oleme noor riik ja meil puudub kontaktide võrgustik. Ekspordis saab suure suhete võrgustiku tekitada, kui paneme selle jaoks tööle kõik Eesti saatkonnad, aukonsulid ja muud Eesti riigi jaoks tähtsad inimesed.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on küsinud seoses piiriülese kaubandusega, millest ettevõtted puudust tunnevad. Soovitakse saada infot konkreetse sihtmaa kohta - milline on seal seadusandlus, millised on nõuded, mida peab tegema uue firma asutamiseks. Meil võiks olla üks punkt, kus kõik info on koos. Julgen öelda, et see koht võiks olla elektrooniline. Põllumajandusministeeriumiga oleme jõudnud sinnamaale, et äkki õnnestub uuest Maaelu arengukava teadussiirde rahast luua lehekülg, kust saab infot, et kui tekib mõte midagi toota, siis mis mul selleks on vaja. See info on erinevates kohtades olemas. Kuid pole ühtset kohta.

Väga palju on ekspordi teemaga tegelenud EAS. Meil on mitmeid tegevuskavasid. Kuid põhiküsimus on, kuidas nad on meid aidanud. Olen korduvalt erinevates ministeeriumites öelnud, et tehke selgeks, mida on teinud meie põhilised konkurendid - Läti, Leedu, Soome - paremini. Kuidas nad on erinevaid toetusrahasid suunanud, et nad on eksportturgudel edukamad. Mina ei tea, mida nad on paremini teinud. Küll tean, et Läti ja Leedu toidutööstustele eraldati eelmisel perioodil rohkem investeeringutoetusi kui Eesti toidutööstustele. Muidugi öeldakse, et Eesti toidutööstustele eraldati eelmisel perioodil 45 miljonit eurot ja nüüd on plaanis anda 67,5 miljonit eurot - näidake veel mõni tegevusharu, mis on nii suure kasvu saanud. Kuid seda, et juba eelmisel perioodil olid kõik toetuste taotlusvoorud pidevalt täis, sellest ei räägi enam keegi. Meie vajadus on palju suurem, et olla konkurentsivõimeline maailmaturul.

Kui suur on vajadus?

Toiduliidu liikmed annavad 87% kogu toiduainete müügikäibest. Tegime oma ettevõtete seas mõni aasta tagasi kiirküsitluse ja ainuüksi meie ettevõtted vastasid, et esmaseks aastaseks vajaduseks on ligi 100 miljonit eurot. Nüüd räägime, et perioodil 2014-2020 on kogu toidusektorile vaid 67,5 miljonit eurot. Ilmselgelt on seda liiga vähe, eriti 1 miljardist eurot.

Kui suur on toiduainete eksport?

2007. aastani oli toiduainete eksport 27-28% kogu toodangust. Täna on toiduainetööstuse eksport umbes 34% kogu toodangust. Eksport on olnud pidevalt väikeses tõusus. Kuid võimekust eksportida oleks meil veelgi, kui saame Aasia turud lahti. Suur lootus on Jaapani turu peal. Endiselt ootame Hiina nõusolekut sertifikaadi näol, et saaksime sinna oma toiduaineid eksportida. See puudutab liha- ja piimatooteid, sest kalatoodetele on sertifikaat olemas.

Üldiselt on aga Eesti ettevõtted liiga väiksed Hiina eksportimiseks. Suudame ehk ühte peatänavat varustada. Enamus Eesti ettevõtteid ei ole piisavalt suured Hiina eksportimiseks. Jaapan on samuti liga suur turg. Kui Eesti saaks 2% Jaapani piimatoodeteturust oleks juba väga hästi.

Täiesti alaväärtustatud on Ameerika turg. Ootame vabakaubanduslepingute allkirjastamist ja aktsepteerimist. Ameerika turg on väga raske, aga täiesti võimalik.

Kuna oleme liiga väikesed, siis enamuste toidutööstuste jaoks Aasia turg müügi probleeme ei lahendagi?

Jah, Aasia turule on asja suhteliselt vähestel Eesti ettevõtetel. Piimatoodetel oleks seal ruumi. Kui aga väga tõsiselt hakatakse lepinguid tegema, siis me ei suuda sinna tarnida. Me peame leidma tooted, mis ei oleks masstoodang, sest me ei suuda Hiina jaoks toota masstoodangut nagu näiteks piimapulber.

Aasia turule näen asja väga niššitoodete tootjatel, kasvõi mõned mahetootjad. Seal on mahetoodete tarbimine veel lapsekingades.

Kuidas peavad väiksemad tootjad, kellel Aasia turule asja ei ole, oma toodangu müügi probleemi lahendama?

Toidutööstusel on mantra, et koduturg on kõige parem turg. Aga ega siin väga suurt kasvupotentsiaali ei ole, kui inimeste arv väheneb. Aga alustada tuleks lähematest turgudest Lätist ja Leedust. Teine turg, kuhu on kergem minna, on Soome. Soome kaubandusketid teatasid mõni aeg tagasi, et on alandanud hindasid 35%. Võib ettekujutada, milline on seal siis juurdehindlus. Eesti eelis on, et soomlased teavad ja tunnevad meid. Nad käivad siin nagunii toiduturismi viljelemas.

Kavandatud on pakendimaksu, milline saab olema pakendimaksu mõju toidutööstusele?

Pakendi taaskasutusmäärad on meil nagunii Euroopa Liidu keskmisest kõrgemad. Kui meile surutakse kaela pakendimaks, siis mitu nahka ettevõtjatelt selles valdkonnas kooritakse? Minu teada tõi Riigikantselei audit välja, et paljud ettevõtted üldse ei deklareeri pakendeid. Pakendeid deklareerivatele ausatele ettevõtetele tahame kehtestada aga nüüd veel lisamaksu. Kindlasti kandub see üle toiduainete omahinda ja toiduained ei ole eestlase jaoks väga odavad.

Koalitsioonileppes lubati kaaluda ka energiajookidele aktsiisi kehtestamist.

Mingil juhul me ei toeta seda. Energiajookide tarbimine väheneb niigi ja ma ei näe nendes väga suurt ohtu. Energiajookide aktsiis kvalifitseerub toidumaksuks. See on sotsiaaldemokraatide teema ka teistes riikides, kuid ma loodan, et Eesti taolises demokraatlikus riigis selliseid makse ei tule.

Miks ei võiks toidumaksudega reguleerida kahjulike toiduainete, näiteks suhkrud ja rasvad, tarbimist?

Eestis ei ole rasvade ja suhkrute tarbimine veel väga suur probleem. Ma ei saa öelda, et see üldse ei ole probleem, kuid seda probleemi ei ole võimalik lahendada toidumaksude kehtestamisega, mis on puhtalt poliitiline otsus. Õnneks on meil täna näiteid teistest riikidest, kus mitmeid aastaid tagasi on sarnased maksud kehtestatud ja ükski analüüs ei näita, et seal oleks tegemist olnud rahva tervise paranemisega. Soomes näiteks kehtestati magusamaks, mille tulemusel mahlade tarbimine langes 15%, jäätise tarbimine 20%. Samas tõusis kordades külmutatud magustoitude müük, kuna sellele tootegrupile magusamaksu millegipärast ei pandud.

Taanis kehtestati poliitilise otsusena rasvamaks. Võttis 4-5 aastat aega kuni poliitikutele suudeti selgeks teha, et see vähendas teatud kategooriates töökohti ja väikeettevõtted läksid pankrotti. Ettevõtted ei olnud välisturgudel enam konkurentsivõimelised. Kuna valitsus nägi ettevõtluses reaalset tagasiminekut, siis rasvamaks eelmisel aastal kaotati - see oli diskrimineeriv toidusektorile ja oli ettevõtetele halvav.

Soomes pidi selle aasta alguses magusamaks tõusma. Seda ei tehtud, kuna Soomest oli tekkinud toiduturism naaberriikidesse. Üks neist on ka Eesti.

Kui ka Eesti läheks toidumaksude kehtestamise teed, siis hakkaks ka siit toimuma toiduturism Lätti. Selline maks oleks puhtalt poliitiline ja riigieelarvesse lisaraha kogumine. Puudutaks see kõige enam tööstussektorit.

Me oleme kategooriliselt toidumaksude kehtestamise vastu ja pooldame, et inimesi õpetataks õigesti toituma. Inimeste õpetamine tasakaalustatult sööma on pikk ja kulukas tee, kuid see võiks olla riigi prioriteet ja riigieelarves ka ühe reana kajastatud.

Kas toiduainete käibemaksu langetamisel on mõtet?

Kindlasti. Teatud tarbijate grupile oleks see kindlasti hea. Kuid lõpliku seisukoha ütlemiseks oleks vaja teha korralik analüüs. Kui võtame riigieelarve ühest tulureast mingi jupi maha, siis tahaks näha, kust samas suurusjärgus summa kavatsetakse juurde võtta. Mul ei ole millegipärast usku, et inimesed hakkavad toiduainete käibemaksu langetamisel tohutult rohkem sööma.

Soomlased alandasid mitmed aastad tagasi päris jõuliselt toiduainete käibemaksu. See tuluosa oli vaja katta. Sellest ongi tulnud magusamaksud ja alkoholiaktsiisi tõusud - pidi leidma uue tuluallika.

Miks on toidutööstustel väga teravaks läinud suhe kaubandusega?

Praktiliselt kõik ettevõtted on kokkupuutunud kaubanduse ebaausate kauplemistavadega. See on meile olnud suur probleem, sest lepingud on olnud väga karmilt kaldu kaubanduse poolde. See ei ole ainult Eesti probleem. Teema tuli päevakorda, kui 2011. aastal tehti Euroopa Liidu tasandil uuring, kus toodi välja ebaausad kaubandustavad liikmesriikide piires. Paljud asjad jõuavad lepingu punktideni alustades turundusrahadest, lõpetades logistikarahadega, mis sageli on partneri poolt nõutud palju suuremad, kui oleks normaalne. Seda saadab pidev leppetrahvidega ähvardamine.

Olen nõus, et leppetrahvidel on distsiplineeriv mõju. Kindlasti on kaubandusel õigus, et nad võtavad vastuse tarbija ees ja tühje kohti riiulil olla ei tohi. Aga ei saa nõustuda, kui leppetrahvide arvutamise mehhanism on ebaloogiline ja arusaamatu. Euroopa Liidust on antud selge signaal liikmesriikidele, et kui vabatahtlike häid kaubandustavasid ei suudeta teha, siis on võimalus mingid tavad seadusandlikul tasandil teha.

Meil on Kaupmeeste Liiduga olnud esimene töörühma koosolek ja püüame kaubandusega koostöös hakata väljatöötama häid tavasid. Oleme neutraalseks eestvedajaks palunud Kaubandus-Tööstuskoja.

Mõnes osas olen kaubanduse poolel ja saan neist aru. Väike- ja mikroettevõtted kipuvad virisema, et neid ei võeta sortimenti. Kuid sortimenti võtmiseks peab sul olema toode, mida inimesed osta tahavad ja olema tootmise võimekus. Alguses peab leidma mõned väiksemad müügikohad, mida ollakse suutelised varustama.

Meedias on võimendatud, et väikestele tehakse liiga. Tegelikult ei ole kellelgi kaubandusega kerge. Konjuktuuriinstituut tegi uuringu ebaausatest kaubandustavadest. Uuring näitas et raskem on suurtel ettevõtetel - neil on suurem sortiment ja rohkem kaotada. Väikestest oli ebaausate kaubandustavadega kokku puutunud 50% ettevõtetest ja suurtest 79%.

Jõuate kaubandusega ühistele seisukohtadele?

Ei rutta ette, kuid minu seisukoht on, et peame jõudma. Kui ei jõua, eks siis vaatame edasi. Ega see ei ole ainult Eesti probleem. See on üle maailma. Kuna on ülepakkumine, siis kaubandus on jõupositsioonil.

Kui ei jõua kokkuleppele, kas siis tuleb riiklikul tasandil regulatsioon?

Seda on välja pakutud Euroopa Liidu tasandil. Meie seda eriti ei taha. Konjuktuuriinstituut on ebaausatest kaubandustavadest esimese uuringu teinud. Me sooviksime, et kas Põllumajandusministeerium või Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium laseks mõnel uuringufirmal kaardistada, millisel määral on kaubandustavasid läbi konkurentsiseaduse või mingite ettekirjutiste seaduse tasandil juba reguleeritud ja kuidas see on ettevõtteid aidanud. Teha mingit uut seadust seaduse pärast, seda me ei toeta kunagi. Teame, et Eesti on niigi seadustega liialdav riik - oleme tublid Euroopa Liidu ettekirjutiste täitjad.

Kuidas mõjutab lihatööstusi, kui Eestis hakatakse seakasvatusi sulgema?

Seakasvatajatele ei olnud eelmisel perioodil ettenähtud mingeid Euroopa Liidu toetusi. Paneme juurde Venemaa elusloomade impordikeelu, paneme juurde Aafrika katku, mis seadis omakorda ekspordipiirangud - siis seakasvatussektor ongi väga raskes seisukorras. Kui seakasvatussektoriga peaks midagi katastroofilist juhtuma, siis loomulikult mõjutab see toidutööstusi. Praegu me impordime päris palju sealiha, kuigi impordiks vajadus puudub, sest varustatuse tase on üle 100%. Kuid meie seakasvatusettevõtted on nii väikesed, et nende toodangul on kõrge omahind, puudub Euroopa Liidu toetus ja liha hind ongi nii kallis. Tööstused ei saa endale lubada osta nii kallist liha, sest hind kandub toodetesse edasi ja seda ei suudeta turult tagasi küsida. Hind on kindlasti oluline komponent ja praegu on Saksast ja Taanist sealiha ostmine odavam.

Teine oluline komponent on kvaliteet. Meil ei ole mingit alust öelda, et importliha on kehvema kvaliteediga.

Kuna eksportimise võimalused on piiratud, siis ei ole tööstustel probleemi Eestist liha leidmisega, kui saadakse kokkuleppele hinnas. Paraku ongi hind suurimaks takistuseks, sest meie tarbija ostuvõime on kahjuks suhteliselt madal.

Tarbijale on praegune olukord kindlasti tähendanud hinnalangust. Millal saite viimati osta sealiha hinnaga 2,99 eurot kilo? Või ka Eesti viilutatud juust Eesti piimast on langenud alla 4 euro kilo. Normaalne hind viilutatud pakendatud juustule on ligikaudu 10 eurot/kg.

Kui meie toiduhinnad läheksidki drastiliselt alla, siis ilmselt kaoksid toidutööstusest paljud töökohad. Toiduainete hindadega on praegu aga toimunud deflatsioon.

Kas Venemaa sanktsioonidest on ka võitjaid?

Võit on riskide hajutamine. Tegeletakse ka nende turgudega, millega varem ei tegelenud. See on kindlasti võit. Statistika järgi eksporditakse Eesti toiduaineid 90 riiki. Tõsiseltvõetavaid partneriike on üle 50 ja see on uhke arv.

 

Loe värskeid tööstusuudiseid Äripäeva veebist: http://www.toostusuudised.ee/

 

Osale arutelus

  • Tanel Raig

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Seotud lood

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Uudised