Valu veistel - kuidas ennetada, märgata ja ohjata

Õigus elada ilma valu, vigastuste ja haigusteta on üks loomade viiest õigusest, mille defineeris juba 1965. aastal inglise professor Roger Brambell.

Valu on ebameeldiv sensoorne ja emotsionaalne tunne, mis on seotud tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustusega. Valu tundmine on igale indiviidile vajalik, sest valurefleks paneb ta eemalduma ohtu tekitavatest olukordadest. Lisaks kaitseb valu tundmine kahjustunud kudesid paranemisfaasi ajal liigse pingutuse eest ning ohutunde tekkimise kaudu ennetatakse sarnaste sündmuste kogemist tulevikus. Seetõttu on valu tundmine täiesti normaalne füsioloogiline protsess. Siiski ei tohi valu kannatada ja valu tuleb vaigistada, kuna see hakkab organismi liigselt kurnama.

Valu võib kesta lühikest aega (äge valu) või pikemalt (krooniline valu). Nende eristamine on keeruline, kuid üldjuhul loetakse valu krooniliseks siis, kui see kestab kauem valu põhjustanud haiguse eeldatavast paranemise ajast. Ägedat valu võib loom tunda pärast teatud menetlust (näiteks keisrilõige, nudistamine, kõrvamärgi paigaldamine). Üldjuhul ei kesta valutunne sel juhul pikka aega ning loomal ei teki kurnatust. Kroonilise, lakkamatu valu kõige sagedamini esinevaks näiteks on jäsemehaigustest tingitud lonkamine. Pikka aega kestev vaigistamata valu tekitab loomale kannatusi ning selle korral hakkavad organismis toimuma kataboolsed ehk lagundavad ainevahetusprotsessid. Pideva kroonilise valu tõttu on loom stressis, ta ei söö piisavalt ega saa loomagrupis enam hakkama. Näiteks haigeid loomi tõrjutakse grupis ning teised loomad võivad neid pidevalt eemale ajada. Valu korral väheneb alati loomade piimatoodang ja/või kasvukiirus, vähendades seeläbi farmi tootlikkust ja sissetulekut.

Valu hindamine

Veised on ajalooliselt olnud saakloomadeks paljudele kiskjatele, mistõttu neile on loomupärane valu tunnuste varjamine. Seetõttu võib valu hindamine individuaalsel loomal olla raskendatud ja väga subjektiivne. Teisalt võib valuga kaasneda hirm ning ärevus, mistõttu on lihtne valu ulatust üle hinnata. Kahjuks puuduvad head meetodid valu objektiivseks hindamiseks produktiivloomadel ning selles osas tehakse jätkuvaid teadusuuringuid. Valule viitavaid tunnuseid on mitmeid ja need sõltuvad konk­reetsest valu põhjustavast haigusest ja selle asukohast. Seetõttu võib veistel valu korral esineda üks või mitu järgnevalt loetletud tunnustest:

•rahutus, erutatus, tammumine;
•kahjustatud kehaosa lakkumine/hammustamine;
•lonkamine, jäseme(te) raputamine, löömine;
•jalgadega vastu kõhtu peksmine;
•sagenenud häälitsemine;
•hammaste krigistamine;
•tuim ja rusutud olek;
•soovimatus liikuda, lamamisaja pikenemine;
•küljelt-küljele rullimine;
•eraldumine, grupis mittepüsimine (eriti ilmekalt nähtav karjamaal);
•muutunud näoilme ja pea asend – avali silmad ja ninasõõrmed, kiirenenud ja/või pinnapealne hingamine, pea väljasirutamine (kopsupõletiku korral);
•isutus, mäletsemise vähenemine;
•kaalulangus;
•piimatoodangu alanemine;
•vähenenud vastureaktsioonid grupikaaslaste agressiivsele käitumisele.

Kuidas valu ennetada

Nudistamine, kastreerimine ja songaoperatsioonid on noorveistel sageli läbiviidavad tegevused. Uuringud ei ole tõestanud otsest vanuselist erinevust valu tundmise võimes. Siiski on üldlevinud soovitus, et need menetlused tuleks sooritada loomadel võimalikult varases eas. Selle põhjuseks on asjaolu, et noorematel loomadel ei ole vastavatel menetlustel haaratud koed ja nende verevarustus veel piisavalt välja arenenud, samuti on kudede mass noorematel loomadel väiksem, tingides omakorda väiksema kudede kahjustuse ja seeläbi ka nõrgema või lühiajalisema menetlusejärgse valu. Vaatamata looma vanusele peaks nimetatud tegevuste järgselt loomaarst siiski süstima valuvaigistit, et vähendada valu esinemist.

Valu tekib sageli põletikuliste protsesside käigus, mille algatajaks võib olla nakkuslik tegur (näiteks vasikate kopsupõletik, kõhulahtisus või udarapõletik lehmadel). Seetõttu tuleks teha kõik selleks, et vähendada farmi toodavate või seal olevate nakkuste levikut õigete pidamisvõtete rakendamise, vaktsineerimiste või nakkus­haiguste tõrjeprogrammide kaudu.

Põletikulised valuga kulgevad haigused võivad tekkida ka trauma tagajärjel. Farmis tuleks tuvastada ohtlikud kohad, mis võivad loomi vigastada – teravad restid, liiga lühikesed asemed ja terav aseme serv, liiga madal turjapuu, libedad põrandad, kitsad vahekäigud jne.

Ka ebakvaliteetsete söötade söötmine ja tasakaalustamata söödaratsioonid loovad soodumuse loomadel mitmete ainevahetus- ja põletikuliste haiguste tekkeks, millega kaasneb valu.

Valu vaigistamine

Igapäevaelus tuleb sageli tegeleda valu ohjamisega, mis on tekkinud trauma või mõne põletikulise, sh nakkusliku haiguse tagajärjel. Et vältida liigset organismi valustressi, on oluline avastada valu loomal võimalikult kiiresti. Seetõttu peaks haiguste avastamine farmis olema hästi korraldatud. Alati kui loomal avastatakse mõni haigus, olgu selleks siis udarapõletik, kõhulahtisus või mõni jäsemehaigus, tuleks lisaks põhi­haiguse ravimisele püüda hinnata valu olemasolu ja vajadusel alustada koheselt valu vaigistamise meetmetega. Igast haigest loomast tuleb koheselt teavitada loomaarsti, kes püstitab diagnoosi ja koostab täpse raviskeemi ja annab täiendavaid juhiseid looma paranemisprotsessi soodustamiseks.

Valu võib vaigistada lokaalselt (paikne tuimestus) või süsteemselt, soodustades ravimi jaotumist terves organismis. Paikset tuimestust on soovitatav kasutada enne valulike veterinaarsete menetluste (nudistamine, kastreerimine, sõra amputeerimine, operatsioonid jne) tegemist ning seda teostab loomaarst või tema poolt väljaõppe saanud isik. Lihtsam on valu vaigistamiseks kasutada süsteemselt manustatavaid preparaate. Mittesteroidsed põletikuvastased ained (NSAIDid) on ravimite grupp, millel on lisaks valu vaigistamisele veel omadus vähendada põletiku­reaktsiooni ning alandada palavikku. Seetõttu pakuvad need loomale olulist leevendust nii ägeda kui kroonilise valuga kulgevate põletikuliste haiguste ravis. Toimeaineid on selles ravimite rühmas mitmeid ja nende mõju on mõneti erinev. Näiteks on fluniksiinmeglumiinil lisaks heale valu ja põletikku vähendavale ning palavikku alandavale toimele ka antitoksiline mõju, mistõttu see sobib väga hästi kolimastiidi raviskeemi. Nii fluniksiinmeglumiinil kui ketoprofeenil on väga tugev valuvaigistav toime, mistõttu neid valitakse tihti esmavalikuna jäseme­haigustest ja traumadest tingitud põletiku ja valu leevendamiseks. Ketoprofeeni, karprofeeni, tolfenaamhapet või meloksikaami sisaldavad preparaadid on näidustatud antimikrobiaalse ravi lisana ägeda nakkusliku hingamisteedehaiguse ja ägeda udarapõletiku kliiniliste nähtude vähendamiseks; kahte esimest toimeainet sisaldavate preparaatide kasutamisel puudub ka piimakeeluaeg. Kui loomade igapäevane fikseerimine ja ravimi süstimine on raskendatud, võib valida pika­toimelise NSAIDi (karprofeen, meloksikaam), mille korral piisab tavaliselt ühekordsest preparaadi manustamiskorrast ravikuuri jooksul. Veiste respiratoor­haigusega seotud palaviku alandamiseks võib kasutada nahale kriipslahusena manustatavat pikatoimelist preparaati (fluniksiinmeglumiin).

NSAIDide üheks olulisemaks kõrvaltoimeks on vere hüübivuse pärssimine ning libediku haavandite tekke soodustamine, millele on eeskätt tundlikud vasikad. Ka siin on võimalik teha soodsam valik nimetatud kõrvaltoimeid silmas pidades. Vasikate raviskeemides on soovitatav valida selektiivse toimega NSAID, neist on meie turul saadaval meloksikaam. Seda võib kasutada kõigi vasikaid tõvestavate ja valu tekitavate haiguste ning veterinaarsete protseduuride (nudistamine, operatsioonid) teostamisel üle ühe nädala vanustel vasikatel, andes pikemaajalise ja tõhusa valuvaigistava toime.

NSAIDe tuleks ettevaatusega manustada veetustunud loomale (näiteks kõhu­lahtisuse, kolimastiidi korral), sest kui vedelikupuudust enne ravimi manustamist ei korvata, võib see mõjuda looma neerudele kahjustavalt. Samuti ei ole soovitav NSAIDe (fluniksiin) manustada vähemalt 48 tundi enne eeldatavat sünnitust, sest see võib aeglustada või pidurdada sünnituse algust; samuti võib ravimi kasutamine koheselt sünnitusjärgsel perioodil takistada emaka taandarengut ja lootekestade väljutamist, viies päramiste peetumiseni.

Kui valu on tingitud skeleti-lihaskonna kahjustustest (traumad, jäsemehaigused), siis lisaks ravimite manustamisele tuleks piirata ka looma igapäevast liikumisvajadust. Selline loom tuleks paigutada pehme allapanuga kaetud asemele või sulgu, kus on võimalik teda lüpsta ja sööta.

Kokkuvõtteks

Intensiivsetes tootmistingimustes peetavatel veistel tekib paratamatult aeg-ajalt põletikulisi haigusi. Haigestunud looma avastamisel tuleks ühelt poolt mõelda, miks konkreetne haigus on tekkinud ning leida meetmed, mille abil on võimalik järgmisi sarnaseid haigusjuhte ära hoida. Teisalt tuleks vastavalt loomaarsti juhistele alustada kiiresti haiguse raviga, unustamata seejuures, et lisaks põhihaiguse ravile vajavad haiged loomad väga sageli valu leevendamist. Valu vaigistamine on oluline looma heaolu ja toodanguvõime säilitamiseks ning haigusest kiire taastumiseks.

Osale arutelus

  • Kerli Raaperi

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Seotud lood

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Uudised