Maaettevõtjad käisid Jaapanit avastamas

Aprilli alul käis seltskond Eesti maaettevõtjaid avastamas Jaapanit. Reisiseltskonda juhtis sumoga Jaapanis lõpparve teinud Baruto ehk Kaido Höövelson.  

Jaapan oli sel ajal imeilus, kõikjal õitsesid sajad kirsipuud. Külastati nii angerjakasvatust, kui Rindo-Ko Perefarmi aga enim pakkusid huvi kohalikud piimafarmid- ja tööstused.

Kui 4. aprilli hommikul Nagoya lennujaamas Rauli ja Kaidoga kohtusime, olid kõik pikast lennust väsinud, kuid kindlasti ootusärevad. Puhkusest ei olnud veel juttugi, alustasime oma teist ärkveloleku ööpäeva kohe aktiivselt.
Esimene sihtkoht oli Nagoya lähedal asuvasse angerjakasvatusse. Angerjad kasvavad väga kindla temperatuuriga kasvuhoonetes asuvates basseinides. Sealt püütakse nad välja erinevates kaaludes -250 grammist 500 grammini. Saime veel teada, et angerjamaim püütakse merest. Kui juba teemaks oli kala, siis põikasime läbi kohalikult kalaturult. Seal oli müügil meie jaoks ikka väga kirev valik mereande. Ja loomulikult toimus ka meie esimene lõunasöök angerja aupaistel. Saime oma esimesed ristsed pulkadega söömisel - raske ta oli, aga nälga ei jäänud keegi.

Peale lõunat külastasime kohalikku piimandustalu. Seal võttis meid vastu väga sõbralik pererahvas, kes pani ka kogu grupi mozarella juustu valmistama. Talus oli 300-pealine piimakari, kelle toodangut ka mingil määral kohapeal valmistoodeteks tehakse - juust, või, jäätis.

Jaapani piimakarjakasvatus erineb meie omast

Kõige olulisem erinevus on see, et neil ei ole kasutada maad söödatootmiseks. Kõik sööt ostetakse sisse Ameerikast, Kanadast või Uus-Meremaalt konteineritega. See tähendab aga seda, et loomade söötmisel peab väga täpseid kalkulatsioone tegema - mida osta, millise kvaliteediga, mis hinnaga, kui palju? Loomulikult tasub osta ainult väga kõrge kvaliteediga söötasid.
Lehmadel nägimegi ees nn heinamiksersegusid, kus ratsioon niisutatakse vee lisamisega.
Lehmad olid siiski vägagi meie lehmade “nägu“. Samasugused mustavalgekirjud Holsteinid. Hakkas silma see, et lehmad olid väga suured ja väga puhtad. Viimase tagas mõnus kuiv paks kiht riisisõkaldest allapanu.

 

7. aprillil liikusime oma grupiga Tochigi prefektuuris Nasu kõrgendikul ja külastasime ühte Jaapani populaarsemat turismifarmi Rindo-Ko Perefarmi. Siia tullakse peredega puhkama üle kogu Jaapani. 300000 ruutmeetrit on kaetud erinevate atraktsioonidega, mille hulka kuuluvad ka näiteks maasikakasvatusala ja loomafarm. Siin saavad Jaapani lapsed vahest esimest korda elus mõnda kodulooma näha ja on võimalus isegi lehma lüpsmist proovida. Kahjuks oli meie külastuspäeval taevas kaetud paksude vihmapilvedega ja kuna oli ka nädala algus, siis olime me seal peaaegu ainsad külastajad. Selle turismitalu rajamisel on eeskujuks olnud Šveitsi turismitalud.
Turismifarmi vahetusläheduses aga õnnestus meil läbi käia ka päris tootmisfarmist. Ima farm on samuti perefarm, kus kasvatatakse 300 lüpsilehma ja lisaks on veel kitsekari. Farmi kõrvale on ehitatud oma juustutööstus, mille toodangut meile ka lahkelt  maitsta pakuti.

Edasi suundusime põhja poole. Tohoku piirkond asub Jaapanis Honshu saare põhjaosas. Tegu on Jaapani tuntuma põllumajanduspiirkonnaga, mis aga 2011. aasta 11. märtsi maavärina ja sellele järgnenud tsunaami ajal sai kõige rohkem kannatada. Külastasime Fukushima prefektuuris kariloomade turgu, kus käis hetkel äge kauplemine, oksjon Yonezawa tõugu lihapullidele.
„Yonezawa beef“ on Jaapani üks kuulsamatest wagyu veiselihabrändidest. Wagyu kushima kasvatamisel kasutatakse Jaapanis erinevaid aretuse, söötmise ja pidamise tehnikaid, mille hulka kuuluvad ka loomade masseerimine ja neile näiteks õlle või sake jootmine. Tulemuseks on suure rasvasisaldusega „marmorliha“, mis sööja suus lausa sulab.

Fukushima prefektuuris külastasime ka Minero näidispiimafarmi. Farm asub 60. km kaugusel katastroofipiirkonnast. Farm aidati riigi poolt üles ehitada neljal farmeril, kes kaotasid oma majapidamised Fukushima tragöödias. Nüüd peavad nad 1000 pealist piimakarja ja tegutsevad ka praktikabaasina põllumajandusõppuritele.
Jaapani farmidele ühine nimetaja on maa puudus ja sellest tulenevalt põhisööda sisseostmise vajadus. Kuigi piima kokkuostuhind on meie mõistes väga kõrge - ligemale euro liitri eest, tuleb ka piima omahind väga kõrge.

Kommentaar
Piim on Jaapanis kolm korda kallim kui meil
Peeter Pihlakas, OÜ Pihlaka Farm

Jaapan rabas eelkõige oma suuruse ja puhtusega. Silma torkas ka inimeste töökus.
Esimese kohana, mida külastasime oli angerjafarm. Piirkonnas oli selliseid palju. Huvitav fakt oli see, et angerjad elasid tünnides, mis paiknesid meie mõistes kasvuhoonelaadsetes hoonetes, sealne soojus tagas vee temperatuuriks 36 kraadi. Sellises soojas vees pidi angerjas hästi sööma ja kiiremalt siis ka kasvama. Minu arvates on aga kodumaine angerjas rasvasem ja parem.
Piimafarmid olid meie omadele sarnased, tehnoloogia sama mis meilgi. Probleem on Jaapanis, nagu meilgi, vähenev piimatarbimine. Noored ei joo enam piima nii palju, kui vanasti. Seega tehakse igasugu kampaaniaid.
Mis aga oli täiesti teistmoodi, oli see, et kogu sööt ostetakse sisse. See teeb piima liitrihinna kõrgeks, Umbes euro maksab piimaliiter Jaapanis. Seetõttu ei ole mõtet seda niisama müüa toorpiimana, vaid iga farmer üritab ise midagi toota, kas juustu või jogurtit.
Käisime ka karjaturul, selline oksjonite komme on pärit Ameerikast ja Kanadast. Meile selline asi vist ei sobiks. Aga jah, seal oli pulle ostmas pea kolmsada inimest, kes võidu ülepakkusid ja äri käis.

Kord oli majas!
Ants Ossip, OÜ Vinimex

Mind üllatas Jaapanis eelkõige inimeste viisakus, sõbralikus ja meeldiv suhtumine. Kuskil ei olnud üleolevaid ettevõtjaid, oma ärisid näidati kenasti ja kõike selgitati põhjalikult.
Sealne köögikunst oli tasemel. Harjusime isegi pulkadega sööma. Eriti meeldis, see, et tehnoloogia oli rakendatud inimeste abistamiseks ja seda igas kohas. Hämmastas ka liikluskultuur, kogu liikluse korraldus oli selline, et ummikuid ei olnud.
Piimafarmide kohta saan öelda niipalju, et meie omad on ikka taseme võrra paremad. Seal on 200-300 lehma pidamine juba suur ettevõtmine. Samas jälgiti Jaapanis väga hoolsalt keskkonnanõudeid aga selliseid totakaid euronõudeid a’la kraanikausse ruutmeetri kohta, neil ei olnud.
Omamoodi huvitav oli seegi, et leidsime kaubandusvõrgust meie viina ja sprotid müügil olevat ja kohtusime ka kohalike müügimeestega, kes meile Jaapani turule sisenemiseks head nõu andsid.

Anni Arrak, Ranna Farm OÜ
Reisi tegi nauditavaks seltskond ja Jaapani imeline loodus

Jaapan oma imelise loodusega, kuigi kohati vihmase ilmaga, rabas mind. Kogu see õiteilu oli vapustav.
Piimafarmide kohta aga ei saa tõesti midagi erilist öelda, need olid seal sellised nagu meilgi. Allapanuks kasutati riisisõklaid, mis tagas selle, et lehmad olid kenad ja puhtad. Sõnnikust tehakse aga komposteerides muld, mis pidi vägagi hea kvaliteediga jääma.
Reisi tegi mõnusaks meie reisiseltskond. Kõik me teadsime-tundsime teineteist. Saime ka kinnitust ammuteadud faktile, et Baruto on Jaapanis tegija – teda seal austatakse. Meile aga meeldis just tema lihtne olek ja sõbralikus ja suured teadmised Jaapani elust ja kultuurist.

 

 

Galerii

Osale arutelus

  • Sirje Aus

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Uudised