Autor: Maarja Lega • 30. juuni 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Mesilased on üks osa loodusest ja seetõttu armastatakse mesindust kui hobi palavalt. Carl Robert Jakobson pidas mesindust talumehe lõbuaiaks- peremees näeb, kuidas mesilased arenevad ja see on koht lõõgastumiseks.

Mesilaste sumin on rahustav. ASi Baltem juhatuse esimees Meelis Mitt peab mesilasi, et saada mõtted eemale närvilisest tööst. "Pingelisest firmajuhi tööst vabadel hetkedel on mesilastega toimetamine parim viis energia taastamiseks," sõnas Mitt. "Sumedal suveõhtul lennuavast tulev mesilaste poolt tuulutatav meeaurude lõhn on võrratu, võiks lausa öelda, et parim lõhnaelamus maamunal," märkis ta.

ASi Bigbank juhatuse liige ja riskijuhtimise valdkonna juht Ingo Põder peab mesilasi päevatööst kulunud närvide rahustamiseks. "Raske on sõnadega edasi anda tunnet, mida tekib sumedal suveõhtul peale jaani tarude vahel jalutades õhus heljuv meelõhn ja mesilaste rahulolev sumin. See rahustab ja tekitab siirast lapselikku rõõmu," üritas Põder tundeid sõnadesse vormida.

Sisearhitekti Hannes Praksi sõnul on pärast vaimset pingelist haridustööd mesindus suurepäraseks maandajaks. "Avades taru ei ole enam aega mõelda, kas magistriõpe võiks olla eesti- või inglisekeelne. Tuleb keskenduda toimuvale, muidu võib haue jahtuda, emamesilane külma saada või saad nõelata," rääkis Praks.

Hobi juba lapsepõlvest alates. Mitt, kes peab mesilasi Otepää looduspargis maaliliste metsade ja mäekuplite vahel, puutus mesindusega kokku juba lapsepõlves. "Kui ma olin umbes paariaastasena maal vanavanemate talus Karksi kandis, olin ühel hetkel ootamatult kadunud. Pika otsimise peale leiti mind mesitaru eest kükitamast ja lummatult mesilaste lendu lennulaual vaatamast. Vanemad olid seda nähes ehmatanud, mesilased oleksid võinud ju nõelata, kuid minule ei teinud nad tookord midagi," meenutas Mitt ema jutustatud lugu.

Mitt lisas, et senikaua, kui ta mäletab, on mesilased talle alati huvi pakkunud. Kümneaastase poisikesena lasi ta oma esimese taskuraha eest osta isal mesitaru. Peale seda on Miti isa kuni tänaseni Pärnu kesklinnas koduaias mesilasi pidanud.

Põder, kes peab mesilasi Põlvamaal Orava vallas kunagises metsavahi talus rõhutas, et mesilased vajavad hoolt. Siis on nad terved ja rõõmsad. "See ei ole nii lihtne, kui ma alguses arvasin," sõnas Põder. "Esimesel tegevusaastal surid mul talvel kõik mesilased, kevadel pidin alustama nullist. Nüüd olen targem ja hoolsam."

Saagikus on aastati erinev. Mee saak sõltub mesilasperede suurusest, ilmastikuoludest ning suve pikkusest. Eestis saadakse keskmiselt ühe taru pealt ligi 30 kilogrammi mett. Lõuna-Eestis on saagikus suurem - ligi 40-50 kilogrammi taru kohta - sest kuppelmaastikul on taimede õitsemise aeg pikem. Praks, kes peab mesilasi Soomaal sügaval laanes suurulukite kaitsealal sai möödunud aastal mett niivõrd vähe, et otsustas äripartneriga dividendidena välja võtta hoopis männimetsast laetud meelerahu.

Miti sõnul on mesinduses suurim väljakutse see, kuidas minimeerida sülemlemist. See tähendab mesilasperede loomulikku paljunemistungi, mille puhul osa perest lendab vana emaga minema. "Kindlat retsepti ei ole, kuidas pere kätte saada. Õpikutes on teatud põhitõed, milledest juhinduda, kuid iga olukord on erinev. Õige otsus tuleb vastu võtta kohapeal ja reaalset olukorda analüüsides," selgitas Mitt.

Mesilaste nõelamine on üks parimaid ravimeid kõikvõimalike haiguste vastu. "Vahel kui nõel kuhugi naha närvilõpmesse satub, on üsna kibe-valulik, aga tervise huvides kannatan ära," rääkis Mitt. Juhul kui mesimummid väga kurjaks lähevad, kasutab ta mesiniku kaitseriietust: maski, kombinesooni ja kindaid. Samuti aitab mesilaste rahustamisele kaasa suitsiku kasutamine.