Sorgus lambaäri – palju kisa, vähe villa

Ilma toetusteta on lambakasvatajatel raske kasumisse jääda aga nende taotlemine on pidevate muudatuste ja bürokraatiarägastiku tõttu tehtud keeruliseks.

Esimesed kirjalikud andmed Eestimaal aretatavatest lammastest pärinevad 1794. aastast.Tol ajal peeti meie aladel väikesekasvulisi, jämeda villaga maalambaid. Nemad saidki lähtematerjaliks tänaste Eesti tumeda ja valgepealiste lambatõugude aretustöös. Mõisaprouad pidasid aga maavilla liiga karedaks ja sakste häärberite ümber hakkasid kepsutama kaugelt sissetoodud meriino lambad, kelle arvukus koos ristanditega ulatus Eesti ja Liivimaal 1840. aastal 200000ni.

Legendaarse lambakasvatusteadlase ja entusiasti Kristjan Jaama eestvedamisel pandi alus tõhusamale tõuaretusele ja 1928. aastal loodi Eesti Lambakasvatajate Selts, mis on toeks lambakasvatajatele tänapäevani. Eesti Lamba ja kitsekasvatajate 230 liikmeline selts valis kevadel ka uue juhatuse. Lootusrikkalt vaadatakse seltsi eestvedaja Annika Väli poole, kes on Saaremaal Kandla külas, Roosi talus viinud lambakasvatuse Euroopa kaasaegsemate farmide tasemele. 

Lambakari vajab värsket verd

Lambakasvatuses on kindel reegel. Kui tahad karja terve ja tugevana hoida ja arendada, ära lase oma jääradel  karjas liiga kaua valitseda. Too iga paari aasta tagant sisse värsket verd.

Meie traditsioonilisi lambatõuge on ristatud Lätist, Taanist, Norrast, Saksamaalt, Soomest, Belgiast, Leedust, Hollandist, Suurbritanniast ja Gotlandilt toodud jääradega, parandades nii lammaste viljakust kui liha, villa ja naha kvaliteeti.

Eriti häid tulemusi lambaliha kvaliteedi tõstmisel on andnud meie valgepealiste lammaste ristamine Hollandi Texeli tõugu jääradega, tumedapealised on aga saanud oma järglastele uusi geene Inglise päritoluga Suffolki tõugu jääradelt. Ristandite järeltulijad paistavad silma rohke viljakuse, eriti maitsva talleliha ja väärtusliku villa poolest. Kinnitatud aretusprogrammid aga võimaldavad nüüd nende tõugude arendamisega süstemaatiliselt edasi tegeleda.

Lambaandmeid haldab andmebaas Pässu

Jõudluskontrolli andmete kogumine ja täiendamine lammaste kohta toimub elektroonilises andmebaasis Pässu. Lambapidajaile annab see ülevaate oma karjast ja võimaldab kogutud andmete põhjal teha majanduslikult tulusaid otsuseid. 

Riikliku registri järgi kasvatatakse Eestis ligi 2000 majapidamises 18 erinevat tõugu lambaid.

Kulud, tulud, tasuvus - kust mõõtu võtta?

Kui maaperre on võetud lemmikloomadeks kümmekond lustakat lambukest, siis on laste rõõm ja vanaema nostalgia see, mis armsate loomakeste pidamise kinni maksavad. Kui aga loomadest loodetakse põhisissetulekut saada, võib tihti kuulda, et lambapidamine ei tasu ennast ära.

Algaja lambapidaja heaks abiliseks on Eesti Maaülikooli teadurite koostatud “Lambakasvatuse valdkonna käsiraamat“ (2011), kust tasub kindlasti mõõtu võtta.

Nõuannete kõrval antakse ka mudelarvutus lambakasvatuse tulukusest. Näidisanalüüsi põhialuseks on:

  • Otsekulud: sööt, mineraalid, ravimid, pügamine jne.
  • Kaudsed kulud: tööjõud, farmihooned, aedikud, elekter, maamaks jne.

lma toetusteta jääks käsiraamatus tehtud arvutuste põhjal liha- ja villalammaste pidamine küll kahjumisse. Erinevaid tootmisvõimalusi arvestades, võivad tulemused olla majapidamiste lõikes tunduvalt erinevad. Tõulammaste müügi, lambanaha, lambajuustu ja teiste niðitootjate kohta tuleks teha eraldi tulukuse arvestused.

Enne turunda, siis hakka kasvatama

Enne müü ja siis hakka kasvatama - on mõnigi ärivaimuga põllumees algajale soovitanud. Alati ei pruugi see küll täkke minna, kuid tõetera on siiski sees. Eduka äri aluseks on aga alati toote kõrge kvaliteet ja kauba väärtustamine.

Lambakasvatuses just nende karide taha tihti takerdutaksegi. Mida müüa, kus müüa, kellele müüa, mis hinnaga müüa? Turundusteavitus on siin eriti oluline. Sestap on Eesti Lambakasvatajate Seltsi uuel juhatusel nüüd plaanis oma liikmetele rohkem ka sellealast nõu anda. Turundus ei seisne ju ainult toodete reklaamis ja müügitöös vaid kõikide tegurite koosmõjus. 

Toetused – lammas läbi nõelasilma

Ilma toetusteta on lambakasvatajatel raske kasumisse jääda aga nende taotlemine on pidevate muudatuste ja bürokraatiarägastiku tõttu tehtud keeruliseks. Väljamaksed kanduvad tihti järgmisesse kalendriaastasse. Nii näibki, et enne läheb lammas läbi nõelasilma, kui toetused temani jõuavad. Kui ka kuidagi jõuavad, on paari aasta pärast kogu süsteem jälle pea peale pööratud.             

Mõned näited. Kui 2013. aastani said utetoetust lambapidajad, kelle karjas oli vähemalt 10 lammast, siis sellest aastast on lambapeade arv surutud piiridesse 10-100 lammast. Näib, et 101-500 pealine kari pole enam stiimuleid väärt. Ometi aitas see tugi varasematel aastatel lammaste arvu tunduvalt suurendada.

Varem maksti karjatamistoetusi aasadel kepslevatele lambukestele ja ainus tingimus oli, et nad käivad karjamaal kuni 1. septembrini. Nüüdne uus meede nn. loomade heaolutoetus, nõuab lambapidajalt täiendavalt lammastele ravimtaime väljaku rajamist -5 ruutmeetrit lamba kohta. Äraseletatult: lambakarjamaa looduslik taimekooslus peab uute nõuate kohaselt sisaldama ettekirjutatud nomenklatuuris taimekülve, näiteks ka võilille külvi. Toetus nõuete täitmisel on 9 eurot lamba kohta.  

Paljud lambakasvatajad said varem ka toetust ebasoodsates piirkondades karjatamise eest. Praegu seda enam ei maksta.

Tõsi, uues Maaelu Arengukavas on ka väiketootjatele investeeringutoetus olemas, kuid summa on väike. Ka Leader programmist on võimalik pisut tuge leida. Enamus toetusmeetmete nõudmised on sedavõrd kõrged, et neid suudavad täita vaid vähesed.               

Lambalihast. Kasukamaitse või müüt?

Lambaliha maitse kasukaga seostamine kuulub küll nende aegade taha, kui vanad, rasvased, puitunud lihaga lambapässid mihklipäeval omale lõpu leidsid ja nende kasukahõlma lõhnalist liha tuli kümneid kordi suus keerutada.

Tänane talleliha kuulub aga gurmaanide eriliste hõrgutiste hulka. On ju Eestimaa lammas kasvanud liigirohkel rohumaal ja annab liha maitseomadustega silmad ette paljudele kinnistes farmides peetud lammastele.

2014. aastal müüdi Eesti Lambakasvatajate Seltsi kaudu Lätti ligi 700 lammast, nendest kümmekond sugujäära, kelle hind on lihaloomadest neli-viis korda kõrgem. Euroopa turgudele jala ukse vahele saamine on juba keerulisem, sest meie häda on lihatoodangu väikeses mahus ja ebaühtlases kvaliteedis. 

Meie poelettidelt võib lambaliha harva leida. Siin peaksid kohalikud lihatöötlejad,vahendajad ja kaupmehed küll suuremat aktiivsust näitama.

Hundid söönud, lambad läinud     

Lambakasvatajatele teevad tuska huntide ja ilveste iga-aastased veretööd. Kui talvel ulatub võsavillemite arvukus meil 150 ringi, siis kevadel-suvel on neid juba sadakond rohkem. Eriti hull on olukord Saaremal ja Hiiumaal, kus nende tõttu on tulnud farmeritel mõelda ka lambapidamise lõpetamisele. Huntide arvukust pole tahetud looduskaitse huvides ja liigi säilitamise vajadusest lähtudes vajalikul määral piirata ja võsavillemid ei jäta seda privileegi kasutamata. Treenitud kallid karjakoerad, kõrged tarad ja häireanduritega elektroonikasüsteemid on küll leevendavad abinõud, kuid kõrge hinna tõttu võimalikud vaid vähestele.

Kiskjakahjude määramisega tegeleb keskkonnaamet lambapidajate avalduste alusel. 2014. aasta eest tänavu väljamakstud  kiskjahüvitused ulatusid täiskasvanud lammastel 160 euro kuni ühe aasta vanustel talledel 80 euro ja jõudluskontrolli aretuskarja lambal 200 euroni.

Mahukama tõestusmaterjali põhjal maksti välja ka suuremaid  kahjutasusid.

Lambajuust kui Eesti uus Nokia

Lambapiimajuustu tegijaid on Eestis seni üksikuid. Eesti Lambakasvatajate Seltsi andmetel on Eestis vaid 61 piimalammast. Tiiu ja Raivo Kauberid Saaremaalt tegid küll Belgia piimalammastega proovitöö ära ja andsid väikefarmist toodangutki, kuid eakatele  entusiastidele käis tootmise laiendamine üle jõu.

Asjaga tasuks aga julgetel ja innovaatilistel lambakasvatajatel edasi tegeleda. Üks piimalammas annab 1 liitri piima päevas, mitmekordse lüpsi korral pisut rohkem, millest saab 100 grammi ringis juustu. Piim on rasvarikas ja laktoosivaba ning võimaldab valmistada ka erilise maitsega jogurteid kui ürdijuuste.

Lambapiimatootjaid võik olla Eestis kindlasti rohkem. Näiteks ootab Luke Farmimeierei Tartumaal selliseid ettevõtlikke inimesi, kes viiks lambapiima tootmise uutele alustele ja hakkaks nende meiereid juustu tegemiseks varustama lambapiimaga.

Teadmisi kogutakse välismaalt

Hiljuti käisid Eesti Lambakasvatajate Seltsi liikmed lambafestivalil Bulgaarias ja tõid sealt kaasa rikkalikult kogemusi. Tutvuti jõudluskontrolli, tõuaretuse ja toetusprogrammidega.

Festivalile kutsutute hulgas olid ka Läti, Leedu, Belgia, Itaalia, Tsehhi, Gruusia, Makedoonia, Rumeenia ja Horvaatia lambakasvatajad. Lambafestivali eesmärk oli luua otsekontakte eri maade lambakasvatajate vahel. Loodetavasti hakkab siit midagi edasi arenema.

 

Osale arutelus

  • Mati Narusk

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Uudised