Laht: riik laskis seakatku tõrjumisel käed rüppe

Ühegi seafarmi omanik ei mõtleks oma farmi sigade teadliku nakatamise peale, selline jutt pole enamat kui kellegi pahatahtlik provokatsioon. Katk tähendab farmerile, et tema tegevus peatub kaheks-kolmeks aastaks. Mitte keegi ei asetaks ennast ise sellisesse olukorda. Pealegi kompenseeritakse katkukahjusid ainult üks kord.

Riik on praeguseks kokku leppinud, mismoodi arvutatakse tagasiulatuvalt välja farmidele sigade Aafrika katku kahjude kompenseerimise mehhanism. Üks tõuemis maksab 400 eurot, põrsa eest on läbirääkimisi peetud 35 euro suhtes. Seadus näeb ette kahju hüvitamise kuni saja protsendi ulatuses, aga siin on rõhk sõnal “kuni”. Protsendi otsustab Rahandusministeerium. Kui on kokku lepitud, et ühe sea eest makstakse 80 eurot, võib riik otsustada, et hüvitatakse vaid pool sellest. Nonsenss on väita, et farmer toob ise sisse katku, et saada suuremat kompensatsiooni, kui on hind, mis turul makstakse. Keegi ei tea veel täpselt, kui palju riik kompenseerib, nii et selle peale keegi oma äriplaani küll üles ei ehita.

Meile naerdi näkku. Küll aga on mõndagi ette heita riigi tegutsemisele katku levikule piiri panemisel. Kaks aastat tagasi kohtusime Ameerika teadlastega, et arutada, mismoodi seakatk üldse levib ja mida peaksid seakasvatajad tegema, et seda vältida. Sigade Aafrika katk liigub aastas edasi 250–300 kilomeetrit. Lätist hakkas katkukolle eelmisel aastal Eesti poole liikuma. Siis rääkisime nii valitsusele kui ka riigi peaveterinaarile (veterinaarameti juht Ago Pärtel – toim), et olge head, võtke vastu seadused ja määrused, mis võimaldavad hakata vastu tulistama Läti poolt tulevatele metssigadele, et nad siia ei jõuaks. Meile naerdi näkku. Pärtel tõi näite Valgevenest: seal olevat kõik metssead maha lastud, aga see polevat mitte midagi aidanud. Siin ei saanud keegi kontrollida, kas see on tõene info või mitte.

Läti hakkas massiliselt metssigu hävitama. Selle tulemusena on Lätis sellel aastal kodusigu nakatunud ainult 55. Leedus 20. Eestis nakatus ühe kuuga ligi 22 000 siga. Midagi on oluliselt viltu läinud. Farmerite seisukoht on, et metssigade arvukuse kiire piiramise, massilise küttimise otsus jäeti tegemata – ja see ongi viga.

Läti võttis ka vastu otsuse, et väikesed kodused seapidamised kompenseeritakse riigieelarvest, st riik maksis selle eest, et väikeloomapidaja loobuks mõneks ajaks loomapidamisest. Väga paljud tulid sellega kaasa, lõpetasid seapidamise ja said kompensatsiooni. Riik ostis sead üles ja inimesed said väga hästi aru, miks on vaja seda teha.

Peale selle kaasati kodukaitset, politseid. Teedele paigaldati desomatte, kust autod pidid üle sõitma. Eks ka seal proovis osa juhte desomatist mööda sõita, kui kontrolli kõrval ei seisnud, kuid teadlikud inimesed sõitsid siiski matist üle. Riigi tasemel tehti väga palju selgitustööd, kuidas käituda, mida teha. Paluti vähem metsas käia, mitte kaasa tuua madalal temperatuuril küpsetatud lihasaadusi jne. Seda kõike on farmerid valitsusele, maaeluministrile ja veterinaarametile rääkinud –  rakendame samu meetmeid ja suudame olukorda paremini kontrolli all hoida.

Kes vastutab? Jah, keegi peaks võtma vastutuse. Keit Pentus-Rosimannus, kes oli tollal keskkonnaminister, on nüüd parlamendi liige, vaevalt ta mingit vastutust võtab. Praegune minister Marko Pomerants on ametis olnud vähe, ta saab alati pareerida, et pole jõudnud. Samamoodi maaeluminister Urmas Kruuse, kuigi temale rääkisime kõik asjad ära juba aprillis. Riigi peaveterinaar on aga küll näidanud, et tema ei suuda probleeme lahendada. Tema tuleb kindlasti välja vahetada ja leida inimene, kes suudab kriisiolukorras adekvaatselt tegutseda. Maaeluministrit või keskkonnaministrit saab tagasi kutsuda peaminister ja  kokkuvõttes on vastutus peaministril.

Seakasvatus jääb kindlasti ellu, aga küsimus on, mis mahus. Praegu suudame toota umbes 70 protsenti sellest mahust, mida tootsime enne katku. Juba praegu tarbime rohkem kui poole ulatuses importliha. Arvan, et praegusest 350 000 seast jääb järele alla 300 000. Kõige suurem oht on see, et hävitame põhikarja. Selle taastamiseks kulub kaks-kolm aastat.

Kui Leedus hukati umbes aasta tagasi 20 000 siga, siis veel tänagi ei julge farmerid uuesti seapidamisega alustada, sest tekkinud kahju kompenseeritakse ainult üks kord. Farmeril peab olema täielik kindlus, et uus nakatumine on võimatu. Hispaanias püsis katk 20 aastat, Sardiinias 40 aastat ja võitlus katkuga käib siiamaani.

Osale arutelus

  • Urmas Laht

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Seotud lood

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Uudised