15. september 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Vaadates õhtuseid uudislõike ja lugedes vastukaja on selge, et vähemalt ühe osa tähtsate adressaatide puhul on saavutatud tulemus null. Ei jõua kohale. Selle asemel, et mõistvalt tõdeda, et tuleb eelarve “lahti võtta” ja vaadata, mis teha annab, et need kriisiabid ja üleminekutoetused, mille vajadust põllumehed Toompeale selgitama tulid ja mida ka president Ilves oma Riigikogu istungjärgu avamise kõnes väga selgelt rõhutas, sinna eelarvesse sisse mahuks?—?selle asemel käivitatati oma tavapärane PR-masin, mis kindlasti oli selleks päevaks juba ka aegsasti valmistunud. Traditsiooniline värk?—?“lugejakirjad”, noortekogu liikmete arvamusavaldused jms., valdavalt suunatud sellele, et põllumeeste eesmärke diskrediteerida ja näidata neid mingite kitsarinnaliste maameestena, kel tegelikult jõukust ülearugi, aga näe, tulevad nõudma mingit raha.

Ma ennustan, mis juhtub täna õhtul: mäng jätkub katsega keerata eile saadud väike kaotus täna suureks võiduks. Luksemburgis toimuval EL põllumajandusministrite (või tuleks öelda maaeluministrite?) kohtumisel tehakse lõplikud otsused jaotusmehhanismi osas, millega jagatakse üle Euroopa põllumeestele laiali 500 miljonit eurot kriisiabi. Olen valmis natuke lahjat mürki võtma, et milliseks iganes kujuneb Eesti osa selles paketis, püütakse seda näidata meie ministri(te) suure töövõiduna. Mida see muidugi pole. Küllap on neil mingid tingimisvõimalused stiilis “meie omad on veel raskemas seisus kui teie omad ja absoluutväärtuses on meie summad ju nii väikesed”, aga kindlasti ei ole tegu millegi sellisega, mis oleks Eesti valitsuse poolt kusagilt “välja räägitud” ja veel kindlamini ei ole see sugugi piisav, et meie põllumajandus kriisist välja tuua. Selle abipaketi eraldas Euroopa Komisjon seetõttu, et olukord on tänu ületootmisele ja Venemaa impordipiirangutele kõikjal Euroopas sant ja hädas põllumehed nõuavad abi. Nende 500 miljoni eraldamisest teatati?—?pole vist vaja mainida, et mitte juhuslikult?—?samal päeval Brüsselis toimunud põllumeeste meeleavaldusega, mis oli hoopis teise mõõduga ja hoopis valusamate meetoditega, kui eile Tallinnas toimunu. Ja Euroopa põllumeeste katusorganisatsioonid COPA-COGECA teatasid veel samal päeval, et see on teretulnud pisku, mis meid kriisist välja ei too.

Eestile eraldatavad miljonid, mida saab ilmselt olema ühekohaline arv, ei muuda tegelikult suures plaanis ka mitte midagi. Asi on selles, et ühisel turul edukaks hakkama saamiseks peaksid konkurentsitingimused olema kui mitte võrdsed, siis vähemalt sarnased. Kui me nüüd kallame seda “Brüsseli raha” igale poole juurde, siis mis muutub? Ei midagi. Teised riigid, sealhulgas meie naabermaad, kellega konkurents eriti tihe, on kasutanud kõiki pakutud võimalusi oma tootjate toetamiseks, meie pole seda teinud. Eesti tootjatele polegi võimalik tagada sarnaseid konkurentsitingimusi, kui me ei kasuta teistega sarnaseid meetmeid ja sarnases mahus. Pole üldse keeruline, eks?

Eile üritatigi Toompeal kirjeldada olukorda, mis on tekkinud tänu sellisele konkurentsitingimuste moonutusele ja nõuti meetmeid, mis selle ebavõrdse konkurentsi lõpetaksid (jah, muidugi algpõhjused on hoopis Venemaa ja ületootmine ja seakatk jne.). Vastuseks pandi aga tööle hoopis see ülalpoolmainitud masin, mis peaks avaliku arvamuse uuesti sobivasse punkti tooma, et võiks põllumeeste nõudmisi edaspidigi ignoreerida.

Olgu nii, las paugutavad. Põllumeeste nahk on läinud maatööga üsna paksuks, kuigi eile tuli nii mõnelgi neist Toompeal klomp kurku ja pisar silmanurka. Valusam on tõdemus, et täiesti mööda vaadatakse sellest põllumeeste nõudmisest, millel pole rahaga mitte mingit pistmist: tuleb istuda maha ja panna paika strateegia, kuidas edasi. Teha mingi plaan, mis ei vaataks mitte järgmise kahe nädala jooksul tehtavaid eelnevate vigade parandamisega seotud tegevusi, vaid vaataks kogu tervikpilti pikemas perspektiivis, vähemalt aastani 2020. Kuidas muuta Eesti põllumajandust ja maaelu kriisidele immuunsemaks, kuidas hoida väärtuslik põllumaa kohalike ettevõtjate omandis, kuidas mitte ainult säilitada, vaid luua uusi töökohti ka maapiirkondades, sealhulgas ääremaal. Millised saavad olema Eesti positsioonid EL ühise põllumajanduspoliitika osas, kui läheme vastu järgmise EL finantsperioodi aruteludele. Ja nii edasi, kuni lõpuks on koos midagi, mida võib adekvaatseks plaaniks pidada. Täna seda ei ole ja eilsele meeleavaldusele järgnenud esimeste reaktsioonide järgi otsustades tundub, et lähiajal ei tule ka.

Autor: Leho Verk