Autor: Einar Vallbaum • 22. september 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Talupojatarkus, millele eestlastena alati uhked oleme, on pannud põllumehi rohkem tööd tegema ja vähem esinema ning lihtsalt sõnu tegema. See on toonud riigieelarvesse viimase dekaadi jooksul sadakond miljonit maksuraha, tõstnud eksporti ja andnud panuse väliskaubandusbilansile ning taganud eestimaise ja usaldusväärse toodangu olemasolu ja kättesaadavuse kaasmaalastele.

Vaatamata aastaid kestnud ebavõrdsele olukorrale võrreldes EL vanade riikide põllumeestele antavate toetustega on Eesti põllumees siiski toime tulnud, lahendusi otsinud ning uusi turge vallutanud. Aafrika sigade katk, kümned tuhanded tapetud loomad, piimahinna allajäämine omahinnale, karjade sundvähendamine ja ebavõrdne olukord teiste EL tootjatega on piisavalt tõsised ohutegurid, mis ei halva mitte ainult põllumajandusettevõtlust, vaid kogu majandust tervikuna.

Seakatkuga seonduva kriisi juhtimine on olnud allapoole igasugust arvestust. Esiteks ei võetud kasutusele vähimaidki ennetusmeetmeid kui põllumehed osutasid võimalikule katku edasikandumisele Lätti jõudnud haiguse taustal. Teiseks on olnud Veterinaar- ja Toiduamet kui katku reguleerimise peamine eestvõitleja peataolekus ning ainult näidanud, et midagi toimub ja tehakse. Piltlikult öeldes lahendatakse aga eelmiseks päevaks antud koolitöid ning homsed on ikka tegemata. Erakorralised käigud farmidesse, desomattide kontrollimine ja ettekirjutuste tegemine on kõike muud kui probleemi lahendamine. Need on juba tagajärjed ja probleem ainult süveneb. Farmide külastamisega sai VTA küll andmed selle kohta, et võrreldes juuli alguse seisuga on septembri alguseks seapidamise lõpetanud 285 farmi ning septembri jooksul on lubanud lõpetada veel 90 seafarmi, ent mida see statistika kogumine annab? Erakorralised seakasvatuse kontrollid, kus registreeriti peetavate sigade arv, kontrolliti bioohutusmeetmete rakendamist, bioohutuskava olemasolu ja sellest kinnipidamist, loomade väljaspidamise keelust kinnipidamist, desobarjääride ja tarastuse olemasolu, sigade sööda ja allapanu ohutuse tagamist ei ole probleemi lahendus, vaid valitseva olukorra sedastus. Eesmärgiks  väidetavalt selgitada loomapidajatele taudiohuga kaasnevaid riske, mille raames tehti ettekirjutusi 373 seafarmile. Näidake talupidajat või farmiomanikku, kes ei ole veel probleemist teadlik!

Sama hambutu on olnud metssigade reguleerimine, mille eesmärk on saada katk kontrolli alla ja mis paneb jahimehed ebasoodsasse olukorda. Minu poole on pöördunud jahimehed, kes on pehmelt öeldes nördinud VTA tegevusetuse osas. Jahimehed rassivad metsas, tassivad kütitud loomad välja, nahastavad, jahutavad, külmutavad, võtavad proovid ning toimetavad need veterinaarametile, suhtlevad laboritega ning ootavad vastuseid SAK proovidele, mis aga konkreetsete näidete varal on lugupidamatult kaua veninud ning vastuste kätte mitte saamine, proovide aeglane liikumine laboritesse ja ükskõiksus on lasknud lihakehad roiskuma ning toonud jahimeestele reaalset kahju. Ajalimiidi ületamisel soovitatakse VTA poolt rümbad lihtsalt maha matta, mida aga positiivse SAK testi tulemuseta ei hüvitata. Rääkimata aja- ja energiakulust, sest kehad on vaja jahutusest uuesti tagasi metsa matmispaika viia ning seda kõike vaid seepärast, et VTA venitab proovide tulemustega.

Kardetavasti maksame seakatku eskaleerumise ja põllumajanduses valitseva olukorra ning selle valdkonna juhtimatuse eest nii riigina kui ka üksikisikute tasandil rohkem kui esialgu paistab. Olukord põllumajanduses mõjutab kogu majandussektorit. Riik peaks otsustavalt tegutsema ja koheselt välja pakkuma plaani ning lahendused ja viima meie sõnumid ning põllumajanduse prioriteetsuse ka EL tasandile. E-ettevõtus, riigibürokraatia, Skype, Transferwise, start-upid ja Welcome to Estonia brändiuuendamine on küll olulised märksõnad, millega Eesti edule viidata, ent kõigepealt peaks vaatama, mis toibub meie endi tagaõues ja hoovi peal, metsades ja põldudel, sest erinevalt tehnoloogial põhinevast tegevusest, loodus ei oota ega halasta tegevusetust.